10 sarja, mis meile meeldivad

Kaader sarjast “The Good Wife”

Kas olete väsinud, et ekraanil muudavad maailma ainult poisid? Feministeerium valis välja kümme sarja, mis teilegi meeldida võiksid. Saage tuttavaks, suvalises järjekorras!

1. Orphan Black (al 2013, John Fawcett)

Ulmet peetakse üldiselt poiste pärusmaaks. Kuid mitte pärast “Orphan Blacki”! Sari on eriline, sest korraga on ekraanil palju naistegelasi, keda kõiki mängib üks ja sama peaosaline Tatiana Maslany. Action lähebki käima hetkest, mil üks peategelastest, Sarah Manning, näeb enesetappu sooritamas iseennast, täpsemalt enda klooni. Maslany mängib veenvalt eri karakteriga erineval elujärjel naisi, kes peegeldavad vastandlikult seksuaalidentiteete, emadusproblemaatikat, kehapoliitikaid jms. Just läbi erinevuste esitamise lammutabki sari teles levinud naiste arhetüüpe. Filosoofilises plaanis võib sarja näha noore naise identiteediotsingute ja eneseleiutamisena – olgugi et omal äraspidisel moel…

2. The Fall (al 2013, Allan Cubbit)

Ligi 20 aastat on möödas ajast, mil me Gillian Andersoniga “The X-Filesi” vahendusel tuttavaks saime. Vahepeal on ta ka näitlema õppinud ning mängib sarjas “The Fall” karmi käega Belfasti saabunud politseinikku Stella Gibsoni. Tema eesmärgiks on üles leida mõrtsukas, kes tavaelus on hooliv pereisa ja paarisuhtenõustaja. Misogüünse, edukaid naisi vihkava antikangelase ning hoolimatult eesmärgipärase uurija kassi-hiire mängud on kõhedad ja mõjuvad. Ning sama ebamugav on vaadata seksismi ja topeltstandardeid, millega Stella sarja vältel põrkub.

That’s what really bothers you, isn’t it? The one night stand. Man fucks woman. Subject: man. Verb: fucks. Object: woman. That’s ok. Woman fucks man. Woman: subject. Man: object. That’s not so comfortable for you, is it?

3. The Good Wife (al 2009, Michelle King, Robert King)

Selle sarja peale tulid tegijad tipp-poliitikute korruptsiooni- ja seksiskandaale vaadates: “Seal oli alati see üks vaatepilt – mees avalikkuse ees vabandamas ning naine tema kõrval seismas.” Sama stseeniga algab ka “The Good Wife”, kus koduperenaine Alicia (Julianna Margulis) asub pärast mehe vangiminekut juristikarjääri üles ehitama. Tegijaid huvitas, mida mõtlesid need naised, kes olid tihti ka päris elus juristid. Sarja peategelastega võib lihtsasti samastuda iga naine, kes on pidanud end eraelus või erialaselt oma sootaaga kiuste tõestama.

4. Orange Is The New Black (al 2013, Jenji Kohan)

Ausalt, teist sellist sarja vist polegi, kus korraga oleks ekraanil nii palju naisi! Eriti mõnusaks teeb “OITNB” see, et naisi on siin igas mõõdus, vanuses, rassis, seksuaalses orientatsioonis ja klassis. Et selline homosotsiaalsus õigustatult mõjuks, toimub tegevus vangla mikroühiskonnas. Tõsi, kriitikud on sarjale ette heitnud, et peategelane Piper Chapman (Taylor Schilling) on järjekordne valge keskklassi esindaja ning et mustanahalisi kujutatakse stereotüüpselt lärmakate ja agressiivsetena. Teisest küljest leiavad paljud, et eales varem pole ekraanil olnud nii palju marginaliseeritud gruppe, ja seda vägagi vaimukas võtmes.

Väike anatoomiatund, naised?

5. Girls (al 2012, Lena Dunham)

Omal ajal vaatasime “Seksi ja Linna” ning mõtlesime – nagu oleks, aga ei ole ka. 10 aastat hiljem tuli “Girls” ja me juubeldasime. Viimaks pääsesid ekraanile naised, kellega võis soovi korral samastuda. Sarja tegevus käivitub hetkest, mil peategelase Hannah’ (Lena Dunham) vanemad teatavad talle kaks aastat pärast ülikooli lõppu, et ei anna talle enam raha. Šokk ja horror! Ja kohutavalt naljakas! Sari pole pääsenud ka kriitikast ja “Girlsile” on ette heidetud, et neli naispeategelast ei tee veel sarja feministlikuks. Sest miks me peaksime vaatama mingeid keskklassi hellikuid? Aga seepärast, et nende hellikute mured on meist paljudele tuttavad, olgu teemaks abort, (kaugeltki mitte täiuslikud) kehakuvandid või tänavaahistamised.

6. Portlandia (al 2011, Fred Armisen, Carrie Brownstein, Jonathan Krisel)

Midagi nii jaburat, naljakat ja satiirilist nagu “Portlandia” pole me näinud sellest ajast saadik, kui “Smack the Pony” hingusele läks. “Portlandia” on sealjuures täiesti südametu ja mõnitab vajadusel kõiki, nii mehi kui naisi, andes jalaga nii soostereotüüpidele kui ka kõigile neile, kes teise äärmusesse kukuvad. Ning loomulikult võitis meie südame stseen, kus peategelane Doug kutsub kokku feministide tugigrupi meestele: I used to be the worst of the worst. (–-) But then I met a girl and she was a feminist. Next thing you know, I’m…a feminist. (–-) I just wish there was a way that we could be like, validated for being such great feminists. So we have to be showy about it. (–-) Some day they’re going to write an article about us.”

7. Transparent (al 2014, Jill Soloway)

Palju te teate telesarju, kus peategelaseks on transsooline naine, pealegi veel hiliskeskeas? Maura Pfeffermanni (Jeffrey Tambor) kapist väljatulek pere noorematele liikmetele tutvustab vaatajale soolisi ja seksuaalseid identiteete, mis meinstriimmeedias on pigem peidus. Ning sedavõrd hingepugevat naiseks olemise kajastust nagu “Transparentis” pole telemaastikul ammu nähtud. Küllap inspireerus režissöör ka oma isast, kelle transsoolisusest ta mõne aasta eest teada sai. Lisaks sellele, et sari on ülivaimukas, meeldib meile see, et režissöör kaasas oma tiimi eelisseisus transsoolisi.

Ema lastele: “Of course I knew that. You think I am a dummy?”

8. Broad City (al 2014, Ilana Glazer, Abby Jacobson)

Naised ei ole tehtud suhkrust ja jahust ja vaarikavahust (või oli see maasikavaht?). Või vähemalt pole seda Ilana Glazer ja Abby Jacobson sarjas “Broad City“, kes on natuke liiga suvalised, elus liiga vähe saavutanud, liiga kivis ja liiga pealetükkivad. See-eest on nad kohutavalt naljakad ja nendega samastuda on üllatavalt lihtne. Muidugi võib tekkida küsimus, miks peaks üldse mõni naine tahtma samastuda vastutustundetute, pidevalt pankroti äärel neidudega? Aga seepärast, et kontrast peavoolumeedia lihvitud kangelannadega on üks-null Ilana ja Abby kasuks. Ja seepärast, et päris elu ongi täpselt nii ebakorrektne.

9. Masters of Sex (al 2013, Michelle Ashford)

Seksimeistrite tegevus toimub poolsada aastat tagasi, mil arusaam naiste seksuaalsusest oli märksa rangem kui täna. Ometi on see lugu naiste seksuaalsest vabanemisest, millele inimseksuaalsuse uurijad William Masters (Michael Sheen) ja Virginia Johnson (Lizzy Caplan) teaduse abil teed rajavad. “Masters of Sex” on unikaalne ka selle poolest, et ohtrad seksistseenid on siin tõesti mõtestatud – sarja ei pääsenud ükski stseen, millel polnuks sisuga midagi pistmist. Ja oh, kuidas asjad üldse muutunud pole! Sest miks naised orgasmi teesklevad? Ikka selleks, et mehed rutem maha saaksid! Lahe on ka see, et sari on suuremalt jaolt naiste kirjutatud.

10. The Honorable Woman (2014, Hugo Blick)

Selles pingelises poliitthrilleris teevad ilma tugevad naised, kes teavad, mida nad elult tahavad. Aususe huvides lisame kohe, et elult tahavad nad pigem rahu Lähis-Idas kui et jõuluks uut peigmeest. Sarja peaosas on Iisraeli päritolu inglise paruness, jõuline karjäärinaine Nessa Stein (Maggie Gyllenhaal), kes satub keset keerulisi geopoliitilisi mänge, korruptsiooni, vägivalda ja valesid. Elutruuks muudab Steini tema väline tugevus ja sisemine haprus. Sest kas hirm inimeste ees oma nõrkust reeta pole üks tugevate naiste tavapärastest taakadest? Ja kuidas Nessa toatäie mehi paika paneb? “In a room full of pussies, I’m the only one with a vagina.”

0
FacebookTwitterEmail

Aita areneda Eesti feministlikul mõttel!

Sinu annetus aitab Feministeeriumit töös hoida — algatada uusi projekte, tasuda kaaskirjutajatele ja arendada kohalikku feministlikku mõtet.

Anneta

Loe ka

13 filmisoovitust PÖFFilt

Taas on käes see aastaaeg. Feministeerium annab soovitusi neile, kes ei tea, mille kasuks sadade valikute seast otsustada. Võib muidugi ära…