100 aastat rikaste rasket üksildust ehk vastuolude valang Eestimaa naiste VII kongressil

100 aastat on Eestis räägitud perevägivallast ja sellest, kuidas alkoholismiga võitlemine aitab perevägivalla vastu. 100 aastat on naised pidanud skandeerima, kui oluline on naiste esindatus suurte poliitiliste otsuste tegemise ja ilmaelu juhtimise juures. 100 aastat on tulnud rääkida, et kõigile lastele, naistele ja meestele peab kestvuse huvides olema võrdselt kättesaadav haridus, meditsiin ja turvaline kodu.

Mida me naiskongressil nägime?

Lavly Perling esitas selgelt probleeme avava ettekande perevägivalla küsimustest, mis algas heliklipiga 9aastase tüdruku telefonikõnest, kes kirjeldas politseile, kuidas ema ja kasuisa kaklevad, kuidas kasuisa oli teda rusikaga selga löönud ja väikevend nutab abitult. Perlingi ettekanne lõppes tähelepanekuga, et möödunud aastal investeeriti taas lisamiljon eurot, et kaitsta süüdistatavaid, kuigi võinuks riiki rohkem usaldada ja selle raha suunata ohvriabisse.

Lavly Perling. Foto Erlend Štaub

Lisaks Perlingile esines väga sisuka ettekandega naiste tugikeskuste psühhoterapeut Kait Sinisalu, kes selgitas, kui keeruline on majanduslikult sõltuvaid naisi veenda vägivaldsetest meestest lahkuma, eriti kui neil on kasvueas lapsed. Sellistes juhtumites vaatab meile palgalõhe ja tööturu segregatsioon eriti veriselt vastu, sest kuigi ükski sotsiaalne klass pole suhtevägivalla eest kaitstud, on iseseisvat sissetulekut teenival naisel siiski tunduvalt lihtsam ruineerivast suhtest välja astuda. Nagu lõunalauas ja õhtukohvi ääres vesteldes selgus, on meil kõigil üks peksa saav ema, tädi või õde, keda kogu perekond tulutult aidata püüab.

Kuulsime lihtsaid ja vajalikke ettepanekuid soolise võrdõiguslikkuse nõukogu esimehelt professor Rainer Kattelilt, kes pakkus välja, et tööportaalides veebis võiks olla palgaootuse juures nupp, mis ütleb, palju enamus inimesi selle töö eest tasu ootavad. Nimelt süüdistatakse palgalõhes tihti naiste ambitsioonitust küsida meestega võrdset tasu sama töö eest. Aga Eesti kui e-riik saaks vabalt investeerida väikse summa selliste probleemide leevendamiseks. Teiseks tõi Kattel välja, et hea oleks luua meieraha.ee või e-Estonia sarnane veebileht, mis kuvaks reaalajas infot võrdõiguslikkuse andmetest: näiteks maksuamet teab täpselt, palju keegi palka saab; politsei teab täpselt kuritegude liike, mille nad niikuinii veebi registreerivad, haridusamet teab õppurite arvu jne.

Lisaks esines sisukalt veel mitu teistki poliitikut ja tippspetsialisti ning president Kaljulaid tuletas oma läkituses kongressile meelde, et naised on ikka pidanud minema tänavatele streikima ja boikoteerima olemasolevat korda, et oma õiguseid saada.

Paraku peame rääkima ka tagasiminekust

Esiteks, oli kogu ürituse teavitustöö erakordselt kehv: infot päevakava kohta oli väga raske kätte saada isegi väga uudishimulikel feministidel, rääkimata kongressi manifestist. Ilmselgelt püütigi Woolfi-grupi aktiivi ja nooremat feministide põlvkonda sündmuse korralduses vältida. Kehv lugu küll! Esiteks on Woolfis üle viie tuhande liikme ja sealsed arutelud jõuavad tihti peavoolumeediasse. Teiseks, solidaarsuse tagab vähemalt teadaolevate gruppide kaasatus. Mis kõige nukram, nüüd pidime kongressi laval ausa näoga kõnelemas nägema võrdõiguslikkuse teema täielikke amatööre, parimad neist feminismile äsja ärganud. Woolfi-grupi aktiivis on hulk eksperte, kes oleks aidanud päevakava temaatiliselt mitmekesistada ja pakkuda vastavalt sisukamaid esinejaid. Õnneks olid suures paneelis ka põlvkondi ühendava Evelin Tamme hääl, moderaator Liisa Oviir oskas mitmel korral väärväiteid paranda ning publik oli kogu päev väga aktiivne. Need head kahjuks ei vabanda välja suuri möödapanekuid mõne esineja valiku puhul.

Rainer Kattel. Foto Erlend Štaub

Kuigi nii minister Jevgeni Ossinovski kui ka professor Kattel rõhutasid ajaloolise struktuurse ebavõrdsuse teadvustamise olulisust, sõnastas minu jaoks väga olulise lause sotsiaalministeeriumi võrdsuspoliitikate osakonnajuhataja Liina Kanter: kultuur on süüdi ebavõrdsuses. Sooline palgalõhe väljendab kõige selgemalt, kuidas naisi ühiskonnas vähem väärtustatakse, naine on lihtsalt ühiskondlikult vähem väärtuslik kui mees. Õudne mõelda! Peaaegu keegi ei taha öelda, et ta nii mõtleb, aga ometi see väljendub meie kultuuriruumis üsna teravalt igal sammul.

Naiste kongressil ei räägitud viimaste aastate kõige teravamast probleemist: järjest kasvav suhteline vaesus, selle tagajärjed vägivalla, sõltuvusprobleemide, kultuurilise, haridusliku ja meditsiinilise ebavõrdsuse kasvu näol. Selle asemel süüviti hoopis pikalt ja igavalt rikaste inimeste olulisusse sotsiaalselt tundlike teemade lahendamises. Näidiseksemplarid olid pigem klassipimedad, kuigi antud lähteülesanne oleks lahenenud paremate esinejatega võib-olla hoopis säravamalt.

Klassipimedus ei ole uhkuseasi

Kas pole siis mitte aasta 2017 ja Eestil uus sotsiaalküsimustes üsnagi tundlik valitsus? Meil aga naistekongressil mansplain’itakse jälle küttimisest-korilusest-vadistamisest, laval on inimesed, kes ei mõista, mida tähendavad kvoodid suurfirmade nõukogudes ja poliitikas, aga ikka raiuvad mingit lugulaulu teemal, kui rikkad nad on ja kujutage nüüd ette, kuidas ikkagi miski muutus ei ole võimalik, ettevõtja seisukohast asjad nii ei käi. Mis inimene see on, kes räägib publikule, mis koosneb pensionieas naistest ja noortest kultuuritöötajatest-tudengitest, kui ennastsalgavat tööd ta teeb firmade nõukogudes, kuigi ta juba 1995. aastast ei peaks endale mingit lisa teenima, sest varandust on piisavalt?! Tuua positiivse näitena ameerika immigrantide tehtavat (mis on pahatihti igasuguste sotsiaalsete garantiideta) tööd?!

Kongressi arutelu. Foto Erlend Štaub

Miks ei rääkinud keegi firmanõukogude vastutuse sisust, vaid ainult raskusest? Ei jäänud eriti muljet, et esinejad oma rolli kaalu aduksid. Muidugi oli nii Andres Anveltil kui Jaan Pillesaarel õigus, et normaalne inimene saab niikuinii aru, et naine on parim töötaja ilma kvooditagi ja muidugi on väga kena, et on mehi, kes naisi väärtustavad. Aga hea mees, firmajuht või minister, ole hea, enne kui lähed avalikule debatile, kas konverentsile või televiisorisse, tee endale mõisted selgeks. Mõtle sellele, et sa kuulud teatud ühiskonnagruppi ja neid gruppe on veel teisigi, kus mentaliteet ei pruugi olla sama, mis sinul. Klassipimedus ei ole uhkuseasi. See on rumalus ja nagu korduvalt välja toodud, rumalus on vägivald.

Eriti teravalt paistis kongressil silma seksuaal- ja soovähemuste puudumine laval, isegi teravamalt kui palgavaeste või pensionäride eestkõnelejate puudumine, sest lihtsalt nii mees- kui naiskõnelejad rääkisid heteronormatiivi košmaarist ehk heteroseksismist oma igapäevas. Räägiti sellest, kuidas üksiku naisena heteropaaridest koosneval koosviibimisel on väga igav, sest kord näeb ette, et mehed üksikute naistega ei suhtle ja naised naistega ka mitte. Või keskealiste meeste sünnipäevadel, kus kõigil on naised kaasas, tuleb ühel hetkel meestel lauast eralduda, et naised saaksid omavahel “vadistada” (huvitav, kas pigem aiandusest või kirjandusest?) ja mehed peavad minema “tõsist” juttu ajama kitsast tööasjast nagu juhtimine. Aga mehedki tahaksid midagi laiemat, rääkida elust ja filosoofiast, kuulda, mida naised mõtlevad. Mulle jäi mulje, et lisaks kvootidele, milleks naiste kongressi publiku enamus väga valmis oli, on Eesti valmis ka soorollide kultuuri muutmiseks.

Põhjendamatu turuloogika

Aga tuleme tagasi Liina Kanteri öeldud sõnade juurde, et kultuur on süüdi ebavõrdsuses. Kultuurivaldkond on olnud laisk ja üleolev ning jälginud täiesti põhjendamatult turuloogikat, kus traditsiooniliselt mehe sõna maksab naise omast rohkem. Ikka veel on valdav osa näitusesaalidest täis meeste kunsti ja isiknäituseid, kuigi naisi on vähemalt moodsa kunsti algusaegadest meestega üsna võrdselt. Ikka veel avaldatakse naisklassikute tõlkeraamatuid vähem meesklassikutest, lihtsurelikest autoritest rääkimata — siin küll paistab võrdsustumise trend, tuleb nentida, aga alles paistab! Kontsertidel esitatakse valdavalt meessoost heliloojaid, aga õnneks on Eestis kasvav hulk täiesti suurepäraseid naissoost heliloojaid, kellest mööda ei saa.

Televisioon ja meedia peab jõulisemalt tulema praegusaega, mis puudutab sooperspektiivi. Eesti kultuuri mõte on kõnetada ja peegeldada rahvast, sest seda tehakse peaaegu ainult tema enda raha eest. Kui avaliku raha eest tehtav kultuur kaotab veel publikut, ei võida kaotatut tagasi, siis jäävadki alles onu Heinod, vägivaldurid ja tädi Maalid, kes heituvad ja hakkavad valima igasugu jubedaid populiste, kes viimsegi kultuuri ära hävitavad, mis ometi ei käi meie progressiivse digi-Eestiga kokku.

Viis olulisemat punkti üleüldise võrdõiguslikkuse hüvanguks, mida naiste kongressil nõuti

  • Kõik palgad avalikuks!
  • Maksud avalikuks ja astmeliseks! Maksupatriotism on feministlik finantsideoloogia, sest maksud on ettevõtte kulu nagu iga teine (kohvi ostmine, palgad, rent jne) ning maksudega saab tagada senisest parema sotsiaalse sidususe.
  • Seaduste rakendamine, mis takistavad suhtevägivalda senisest kiiremalt ja efektiivsemalt. Sealhulgas on tarvis avalikku dokumenti ja suurt arutelu, milles sõnastatakse kõigile arusaadavalt, mis on seksuaalne ahistamine ning millised on suhtevägivalla ilmingud ja väljapääsuvõimalused.
  • Sookvoodid miinimum 40 : 60% suurfirmade nõukogudesse ning naiste-meeste tõmblukud valimisnimekirjadesse! Samamoodi televisiooni, ajakirjandusse, kirjastustesse, muuseumitesse, kontserti hooaegadesse, mida kõike kõrgkultuuri egiidi all rahva raha eest tehakse!
  • Naisküsimuse uurimine igas valdkonnas nišistaatusest prioriteetseks! Vaid nii on võimalik teadlikuks saada ebavõrdsuse struktuuri õigustamatusest tänapäeval.

Siin on juba piisavalt lihtsaid pakilisi nõudmisi, mida kasvõi näiteks naistepäeva puhul lahkelt paluda oma alluvatelt, tööandjatelt, kultuuriväljaannetelt või millega minna tänavale. Kõik need punktid tekitavad esialgu pisut segadust, aga tuleb meeles pidada, et argumenteeritud diskussioonid ongi demokraatia kestmise alus ja meie kõigi vastutus!

Rebel Tulivits on feministlik reporter.