2016!

Oli tihe aasta. Mis siis täpselt juhtus?

Aasta algas kauaoodatud sündmusega, nimelt jõustus jaanuaris kooseluseadus ning kohe registreerisid esimesed paarid oma kooselud. Tänase seisuga on sõlmitud umbes 30 kooselu.

Tänu seaduse jõustumisele sai võimalikuks ka see, mis veel hiljuti tundus võimatu – märtsis lapsendas lesbipaar peresiseselt kaks last. Nendega sarnaselt on toiminud teisedki samasoolised paarid, nii et tänaseks on väidetavalt olnud kümneid lapsendamisi. Kuna aga rakendusaktid jõustunud pole, puudub samaperede ühiste laste, nagu ka registreeritud kooselude kohta rahvastikuregistris vastav kanne. Seetõttu on üks lesbipaar Eesti riigi kohtusse kaevanud. Riigi vastu läks kohtusse teinegi samasooline paar, kelle USA-s sõlmitud abielu Eesti riik tunnistada ei taha, mistõttu pidi üks abikaasadest riigist lahkuma.

Veebruari alul toimus Tallinna Ülikoolis Eesti Naisteühenduste Ümarlaua korraldatud suur hariduskonverents, mille raames tutvustati mitmeid uuringuid, läbiviijateks Eesti Naisuuringute Teabekeskus, Tartu Ülikool, Tallinna Ülikool jpt. Teiste hulgas presenteerisid SIHT vedajad uuringut, kuidas suhtuvad sooteemasse õpetajaskond ja koolitegelikkus. Konverentsil tutvustati ka soo ja hariduse teemalist veebilehte Haridus ja sugu, mis pakub süsteemset ülevaadet soolisusest.  Muide, tegemist on väärt lugemisvaraga ka neile, kes otseselt haridusvallas ei tegutse.

Samas kuus tunnustati blogi Feministeerium Teenäitaja aunimetusega, mida jagab MTÜ Eesti Naiste Koostöökett. Aunimetus anti Feministeeriumile poliitilise kliima parandamise ning inimeste õiguste ja vabaduste seismise eest.

Märtsis täienes meie lugemisvara veel ühe hea ja vajaliku uurimuse võrra, nimelt ilmus võrdõigusvoliniku büroo tellitud uuring “LGBTQ inimeste heaolu ja toimetulekustrateegiad Eestis” Sealt selgus, milliste kogemustega peavad LGBTQ inimesed eri valdkondades rinda pistma ning milliseid edasiminekuid on aja jooksul toimunud. Vabamas võtmes tegeles sooküsimusega ka iga-aastane naistepäeva festival LadyFest, mis tänavu keskendus pagulastele.

Mais tahtis poola seim võtta vastust seadust, mis keelanuks täielikult abordi, saates raseduse katkestanud naise ja arsti viieks aastaks vangi. Ka hetkel on abort Poolas lubatud vaid vägistamise, intsesti, loote raske kahjustuse või ema elu ohustamise korral. Poola naised ei jäänud käed rüpes istuma ning massiprotestide ja kõva töö tulemusel ei läinud tagurlik uuendus läbi.

To see the Aside click here.To hide the Aside click here.
Riigi vastu läks kohtusse teinegi samasooline paar, kelle USA-s sõlmitud abielu Eesti riik tunnistada ei taha, mistõttu pidi üks abikaasadest riigist lahkuma.

Samal ajal küttis Eestis kirgi Istanbuli konventsiooni peatne ratifitseerimine riigikogus. Nimetatud konventsiooni eesmärk on ennetada ja tõkestada naistevastast ja perevägivalda. Kui paljudele tundus konventsioon täitvat igati üllast eemärki, siis mõned, näiteks EKRElased, nägid konventsioonis tõsist ohtu kohalikele traditsioonidele. Mis ilmselt seletab paiguti üllatavalt tolerantset suhtumist naistevastasesse vägivalda Eestis. Samal ajal hoogustus aga ka paarisuhtevägivalla teemaline diskussioon.

Kevad- ja suvekuudel raputas vene- ja ukrainakeelset internetti aktsioon #яНеБоюсьСказать, tõlgituna eesti keelde #MaEiKardaRääkida. Aktsioon algatas ukraina ajakirjanik Anastassia Melnitšenko oma looga, kuidas teda alates kuuendast eluaastast seksuaalselt ära kasutati, ning kutsus teisigi tüdrukuid oma lugusid jagama. Tänu talle julges esmakordselt kirjutada seksuaalvägivallast suur hulk post-nõukogude naisi. Tulemus oli samavõrra võimestav kui õudne.

Trööst kultuurist

Kui maailmapoliitika vallas pani nii mõnigi asi kulmu kergitama, siis kultuur pakkus tänavu lohutust. Sest juhtus palju põnevat, alates kontsertidest ja näitustest ning lõpetades kirjanduse ja filmikunstiga.

Just viimases võis märgata olulist nihet – alternatiivse identiteediga jutustused on viimaks jõudnud peavoolu. Sealjuures on tähelepanu suundunud omakorda n-ö perifeersete teemade perifeeriatel. Näiteks lõi jaanuaris ja septembris maailmakinos laineid kaks tugevat filmi lesbiidentiteedist – “Carol” ja “Kuningas Kristiina” ning aasta alul “Taani tüdruk” transsoolisusest.

carol_02
Stseen filmist “Carol”

Globaalsed trendid peegeldusid Eestiski. Näiteks jaanuaris avas Marge Monko Kunstihoones oma kuraatorinäituse “Kõik kirjad on armastuskirjad”, märtsis Fideelia-Signe Roots Linnagaleriis näituse “Palju õnne naistepäevaks”, aprillis Rebeka Põldsami kureeritud “Ära ole see, kes sa oled, ole ilus! jne.

Aprillis avati Okupatsioonide muuseumis ka kunstnik Jaanus Samma näitus “NSFW. Esimehe lugu”, edukast kolhoosiesimehest hüüdnimega Esimees, kes mõisteti kuuekümnendate keskpaigas homoseksuaalsuse tõttu vangi. Nii mõnigi kaaskodanik läks näituse peale kaunikesti närvi, ent näituste juht Sander Jürisson põhjendas kohavalikut: “(—) okupatsioonivõimude tegevust kajastades on oluline rääkida kõigi ühiskonna liikmete ja gruppide vastu suunatud tagakiusamisest, sh vähemuste represseerimisest, keda nõukogude okupatsiooni ajal jõuliselt ühiskonna hallidele äärealadele suruti.”

Sellele, et feministlik mõtlemine on jõudnud peavoolu, viitasid tänavu mitmed temaatilised meediaväljalasked. Märtsis ilmus ajalehes Sirp transsoolisuse ja Müürilehes feminismi eri, oktoobris ilmus uus Sugu: N ning detsembris National Geographicu “Sugude eri”. Feminismi püüdsid mõtestada ka meelelahutuslikumad väljaanded, näiteks ajakiri Mood, isegi kui lõppresultaat tekitas mõningaid küsimusi.

Pisut akadeemilisemat, ent ülihuvitavat lugemist pakkus ka märtsis esitletud nais- ja meesuuringute ajakirja Ariadne Lõng erinumber. See sündis võrdõigusvoliniku kantselei korraldatud konverentsi “Saatused ja staatused: soolisuse mõtestamine postsotsialistlikus Eestis” ettekannete põhjal, toimetajateks Eve Annuk ja Raili Marling, väljaande juhatas sisse Mari-Liis Sepper. Ajakirja kõrval jõudis väljaandja Eesti Naisuurimus- ja Teabekeskuse korraldada tänavu ka kevadkonverentsi, mille fookuses olid naised ja ettevõtlus.

Juulis rõõmustas meid Viljandi pärimusmuusika festival, mille tänavune fookus oli naiste hääl. Juttu tuli libahuntidest, intsestist ja paljust muust. Kuu varem, juunis, avati Seto Talumuuseumis Rebeka Põldsami ja Andreas Kalkuni kureeritud näitus “Kaetud peaga naised”, mis vaatles eesti naiste peakatteid igati originaalsest, nimelt burkatüli perspektiivist.

Naine presidendiks

Septembris põikasime Tallinna Ülikooli, kus toimus Eesti mastaabis erakordne seminar, mis keskendus LGBT ajaloole Nõukogude Liidus ja Ida-Euroopas.

Oktoobris jälgisime pingsalt Eesti presidendi valimisi. Pretsedenditult pääses traditsioonilisele meestepeole ka kaks tugevat naiskandidaati – Marina Kaljurand ja Mailis Reps. Eriti jõulist toetus leidis rahva hulgas esimene. “Eesti pole naispresidendiks valmis,” hüüdis üldsus, kui Kaljurand valimata jäi. Otsustajatele jõudis vist siiski kohale, et aeg on muutusteks käes, sest seepeale valiti presidenditoolile Kersti Kaljulaid – lõpp hea, kõik hea. Vähemalt eestlastele, sest nagu teame, läks USA-s märksa nigelamalt.

20657765289_972c641b81_o
Marina Kaljurand. Foto: Välisministeerium

Novembris vahetus Eesti Vabariigi valitsus, mille tulemusel suurenes naiste arv valitsuses Urve Palo, Mailis Repsi, Kadri Simsoni ja Kaia Iva võrra. Ajalugu tegi ka IRL, nimetades esmakordselt pärast Lagle Parekit aastal 1992 ministriks naise. Feministeerium ennetas suursündmust ennustusvõistlusega, mille pani kinni vastusevariant – IRLi naisministrit ei tule, olgugi et lootus sureb viimasena. Aga võta näpust! Möödus nädal ja IRLi ridadesse kuuluvast Kaia Ivast sai sotsiaalkaitseminister!

To see the Aside click here.To hide the Aside click here.
Otsustajatele jõudis vist siiski kohale, et aeg on muutusteks käes, sest seepeale valiti presidenditoolile Kersti Kaljulaid – lõpp hea, kõik hea.

Samas kuus ilmus Maarja Kangro romaan “Klaaslaps”. “Kangro teos on lõhkekeha, mis plahvatades raputab segamini kõik, mida puudutab,” kommenteeris raamatut tabavalt Aro Velmet. “Siin purunevad riigipiirid, piirid isikliku ja avaliku vahel, ühte sulavad emotsionaalsed läbielamised, kirjandusklatš, mõtisklused sünni ja surma absurdsuse üle, Ukraina sõda, abitu vanamutt haiglapalatis, Harta 12, pooleli jäänud kirjandusresidentuur.”

Tänavune aasta jäi viimaseks mitmetele näitlejatele ja muusikutele, kelle hulgas leidus nii mõnigi äge feministlik, queer, gender bender, LGBT või muud temaatilist silti kandev artist: David Bowie, Prince, Pete Burns, Carrie Fisher ja George Michael.

Detsembris avas Tartu Kunstimuuseumis Anna-Stina Treumund oma isikunäitus “M-i märg unenägu”. “Lähtuvalt soost on üks kehavedelik loomulikum kui teine,” rääkis kunstnik ise. “Mehe ja naise jaoks kehtivad avalikus ruumis näiteks uriini ja sülje eritamisel vastandlikud reeglid. Kui bussipeatuses kusev mees on normaalsus, siis naine on viisakas ja hoiab kõik kehalise endale – avalikus kohas urineeriv naine on tabu, sama on imetamisega.” Loomulikult tekitas näitus nii mõneski traditsionalistis pahameelt, küll aga pakkus äratundmisrõõmu mitmetele naistele.

Ja mida teha aasta viimasel päeval? Uude aastasse tasub kulgeda deklameerides Kadi Estlandi poeemibukletti Curriculum Vitt, mille kujundas Brit Pavelson, foto tegi Koit Randmäe ja kirjastas Nancy Nakamura Ideederiiul.

Feministeerium tänab kõiki artiklile kaasamõtlejaid ning ENUTit, kellega koostöös artikkel sündis!

0
FacebookTwitterEmail

Lugu meeldis?

Toeta meid! Sinu annetus aitab Feministeeriumit töös hoida — algatada uusi projekte, tasuda kaaskirjutajatele ja arendada kohalikku feministlikku mõtet.

Anneta

Loe ka

Katuseraha, HPV vaktsiin ja tsiklinaised

19.11–09.12 uudiskiri Möödunud nädalatel rääkisime katuserahadest, vaktsineerimisest ja tsiklinaiste näitust ümbritsevast poleemikast. Uudiskirja lõpus leiad põnevaid feministlikke tegutsemis- ja lugemissoovitusi!