3 filmisoovitust aktivistile

Suvi on käes ja kindlasti tasub seda tähistada voodis, teki all, häid filme vaadates. Feministeerium valis välja kolm inspireerivat mängufilmi, mida aktivistid vaadata võiksid.

1. Made in Dagenham (2010)

Made_in_dagenham_poster
Treileri vaatamiseks klõpsa pildil.

Aastal 1968 töötab Fordi autotehases Dagehamnis peale tuhandete meeste ka 187 naist, kellele makstakse meestega võrreldes oluliselt madalamat palka — sest tehasel ongi täiesti ametlikult eraldi “meeste” ja “naiste” palgad. Peategelane Rita O‘Grady juhib naiste mässu, mis algab streigiga ja lõpeb paar aastat hiljem võrdse palga seaduse vastuvõtmisega Suurbritannias. Film on ühteaegu nii optimistlik kui ka realistlik ja teostuselt kaasahaarav ning üdini sümpaatne.

2. Pride (2014)

Pride_poster
Treileri vaatamiseks klõpsa pildil.

“Pride” räägib tõestisündinud loo sellest, kuidas geiaktivistid läksid söekaevuritele appi ühe Suurbritannia ulatuslikuma streigi ajal aastatel 1984–1985. Londoni peoloomad kohtuvad pisikese kaevuriküla konservatiivsema poolega ja moodustavad liidu, millesarnast varem pole nähtud. Tulemuseks on suurepärane komöödia-draama. Stiilipunkte saavad ka lesbid, kes geiorganisatsiooniga tülli minnes moodustavad eraldi toetusrühma ja panevad selle nimeks “Lesbians Against Pit Closures” .

3. Suffragette (2015)

suffragette
Treileri vaatamiseks klõpsa pildil.

Ka “Suffragette” põhineb ajalool ning räägib varajasest feministlikust liikumisest (taas Suurbritannias), mis võitles naiste hääleõiguse eest ja seda sageli meetoditega, mida tänapäeval vist pisut terroristlikuks võiks pidada. Lõigati läbi telefoniliine, pandi pomme, purustati aknaid. Erinevalt eelmainitud filmidest ei ole siin kübetki huumorit — film on valus ja vaatamata sellele, et hääleõigus lõpuks ka kätte võideldi, ei ole siin raasugi feel-goodi. Filmi on kritiseeritud, eelkõige sellepärast, et sealt puuduvad valgest erineva nahavärvidega naised, kes päriselus samuti võitluses kaasa lõid. Vaatamist väärib see ikka, väike meditsiiniline kõrvalmõju on see, et pärast vaatamist ei talu sa enam ilmselt naisi, kes naudivad kättevõideldud privileege (nt kandideerivad valimistel) ja teatavad sealsamas uhkelt, et nemad küll mingid feministid ei ole.