3 kiiret küsimust: Mari-Liis Lill

Laupäeval, 16.04, korraldavad Vaal galerii ja Feministeerium näituse “Ära ole see, kes sa oled, ole ilus!” kuraatorituuri. Näitusega astutakse dialoogi naisteajakirjadega, sest ootusi, piiranguid ja eeskujusid naistele loob suuresti meedia. Feministeerium esitas kolm küsimust Mari-Liis Lillele, kes on näitusel esindatud videoteosega, mis sammhaaval demonteerib glamuurse esikaanepildi.

1. Oma teoses “Autoportree” lased enda esikaanepildilt ükshaaval maha koorida kõik kaitsekihid: meigi, ripsmepikendused, Photoshopi jne. Minu arvates peaks seda teost laiadele massidele näitama, ja mitte ainult naistele või tütarlastele. Kas Sa Youtube’i ei tahaks seda panna?

Ma esialgu ei ole selle peale mõelnud, sest tahaksin ikkagi võimalikult palju inimesi näitusele meelitada, kuna peale minu töö on seal veel palju teisi väga huvitavaid ja teemat avavaid teoseid. Aga pärast näituse lõpetamist võin selle peale mõelda küll. Sest teatud sihtgrupp (ma mõtlen just kooliealist vaatajat), ei pruugi kunagi näitusesaali jõuda. Samas on ilmselt just nemad need, kes võtavad kogu seda iluajakirjade teemat vahetumalt ja tihtipeale ilma vajaliku filtrita, mis tähendab, et meil kasvavadki tihtipeale kodus teismelised, kes arvavad, et kui nende nahk ei ole nii veatu, nende hambad nii valged ja nende jalad nii pikad nagu inimestel ajakirja veergudel, siis nad ei ole piisavad. Minu töö tegelebki selle müüdi ümber lükkamisega ja omal veidral kombel võiks süstida meisse kõigisse rohkem eneseusku.

Autoportree, 2016. Mari-Liis Lill (Anna-Stina Treumund, Triinu-Liis Rahe, Sander Tuvikene). Foto: Vaal galerii

2. Mida Sa üldse loed? Kas naisteajakirjad ka sinna alla mahuvad?

Võimaluse korral loen raamatuid. Tihtipeale on need seotud prooviprotsessiga, mis parasjagu käsil (aga ideaalis võiks vähem olla, igatsen tõesti seda “niisama” lugemist…). Praegu on pooleli Andrei Ivanovi “Rasmus Hanseni kirjutuskera”, huvitav sissevaade eestlaste ja venelaste ellu nii Eestis kui ka piiri taga. Kodus käib meil Ekspress, Maaleht, Sirp ja Loomingu Raamatukogu. Ja naisteajakirju ostan siis, kui keegi tuttav on kaane peal.

3. Mis on Sinu jaoks feminism?

Feminism on minu jaoks elementaarsete inimõiguste eest võitlemine (mulle see sõjakas termin muidugi väga ei meeldi, pigem – inimõiguste eest seismine). Ja niikaua kuni meie ühiskonnas on sooline palgalõhe, naistevastane vägivald, diskrimineerimine nii tööl kui eraelus jne, siis niikaua nimetan ma ennast ka feministiks. Kaitsta on vaja neid, kes on nõrgemad. Muidugi on vaja tegeleda ka laste vaesuse, alkoholismi, meestevahelise vägivalla, samasooliste paaride õiguste, muukeelse elanikkonna lõimimise ja paljude teiste probleemidega. Aga üks ei välista teist. Ma olen feminist, aga see ei ole kõik, mis ma olen.

Feministeeriumi ja Vaal galerii kuraatorituur toimub laupäeval, 16. aprillil kl 14. Näitust külastada on võimalik 7. maini 2016. 

Osalevad kunstnikud:

Alissa Šnaider & Kaja Kann, Mari-Liis Lill, Edith Karlson, Liina Pääsuke, Eva Mustonen, Helena Keskküla, Elis Saareväli, Katja Adrikova (avapildi teos “Kodune valdus”), Triinu-Liis Rahe, Anna-Stina Treumund, Sander Tuvikene, Brit Pavelson.
Kuraator Rebeka Põldsam ja koordinaator Kaarin Kivirähk.

0
FacebookTwitterEmail

Aita areneda Eesti feministlikul mõttel!

Sinu annetus aitab Feministeeriumit töös hoida — algatada uusi projekte, tasuda kaaskirjutajatele ja arendada kohalikku feministlikku mõtet.

Anneta

Loe ka