„See ei ole ainult sinu Eesti, see on meie Eesti”: LGBTQ inimeste kogemustest

Foto: Marina Suvoroff

Võrdõiguslikkuse voliniku büroo tellitud uuringu „LGBTQ inimeste heaolu ja toimetulekustrateegiad Eestis“ tulemusi esitlenud Kadri Aavik ja Triin Roosalu (Tallinna Ülikooli ühiskonnateaduste instituut) kirjeldavad, milliste kogemustega peavad LGBTQ inimesed eri valdkondades rinda pistma, kas mõni kogemus on Eestile omapärasem, milliseid edasiminekuid on aja jooksul toimunud ning mis üllatavat nad tulemustes leidsid.

1. Milliste kogemustega peavad Eesti LGBTQ inimesed eri valdkondades rinda pistma?

Käsitlesime uuringus LGBTQ inimeste kogemusi järgmistes eluvaldkondades: erasfäär, sh perekondlikud ja lähisuhted, haridus, tervis, tööelu, kaupade ja teenuste kättesaadavus ning suhestumine riigi ja LGBT organisatsioonidega. Tõime välja ka läbivaid teemasid, näiteks venekeelsete uuringus osalejate eristuvad kogemused. Ilmnes, et mitme sotsiaalse tunnuse alusel ja ebasoodsal positsioonil paiknemise tõttu tajuvad nad end topeltvähemusena, nn kodanike hierarhia lõpus.

Kõigi eluvaldkondade puhul eristusid läbivalt ka transsooliste inimeste kogemused. Ühe strateegiana heteronormatiivses ühiskonnas toimetulekuks püüavad LGBTQ inimesed paista eri olukordades teiste silmis heteroseksuaalsete cis-sooliste inimestena (ingl passing). Ka meie uuringus osalenud kirjeldasid selle toimetulekustrateegia rakendamist.

LGB inimesed kirjeldasid olukordi, näiteks arsti juures käimist või enamiku kaupade ja teenuste tarbimist, kus selleks ei peagi tegema erilisi pingutusi, kui välimus vastab kehtivatele soonormidele. Edukas sooritus tähendab, et teiste silmis paistakse heteroseksuaalsena või soovitud soo esindajana ning saadakse ka vastav tunnustus. See parandab omakorda võimalust pälvida teiste inimeste sotsiaalset aktsepteeringut ning võib tuua kaasa privileege. See toimib ka enesealalhoiumehhanismina. Sama strateegia aga ei õnnestu alati just transsoolistel inimestel, eelkõige sookorrigeerimise protsessi vältel, ja sellega kaasnevad sotsiaalsed sanktsioonid. Ehk siis – kapist väljatulek on transsooliste inimeste jaoks vähem valikuline kui enamiku LGB inimeste jaoks, kes saavad enamjaolt ise otsustada, kas, millal ja kellele oma seksuaalne orientatsioon avalikustada.

Enamikku LGBTQ inimeste kogemusi, eelkõige hariduse ning töö valdkondades, ei saa otseselt käsitleda ebavõrdse kohtlemisena seaduse tähenduses, kuid need on ometi määrava tähtsusega, kuna mõjutavad negatiivselt LGBTQ inimeste heaolu nendes konkreetsetes kontekstides ja laiemalt. Taolisi kogemusi – kooli- ja töökaaslaste tagaselja märkused, vale nimega kutsumine, ebamugavad küsimused avalikus ruumis inimese välimuse ja ID-dokumendi omavahelise suhte kohta jne – võib tõlgendada mikroagressioonidena, mis tähendavad argisituatsioonides esitatud sageli vaevuhoomatavaid vihjeid või märkusi LGBTQ inimeste aadressil. Nende tuvastamise ning sobivate reageerimisstrateegiate leidmise teeb keerukaks ka see, et tegu võib olla pahaaimamatute kommentaaridega, mida teevad muidu heatahtlikud inimesed, kes tulenevalt oma heteroseksuaalsest cis-identiteedist on heteronormatiivses ühiskonnas privilegeeritud positsioonis ega pruugi osata LGBTQ inimeste kogemuste ja konkreetsete probleemidega suhestuda. Kirjeldatud ebamugavustunne, mida need kogemused tekitasid, on üks oluline mikroagressioonide tagajärg.

Enamikku LGBTQ inimeste kogemusi, eelkõige hariduse ning töö valdkondades, ei saa otseselt käsitleda ebavõrdse kohtlemisena seaduse tähenduses, kuid need on ometi määrava tähtsusega, kuna mõjutavad negatiivselt LGBTQ inimeste heaolu nendes konkreetsetes kontekstides ja laiemalt.

vikerkaar
naturalflow. rainbow generation story in NY Times. Flickr CC.

2. Kas viimase uuringuga võrreldes on toimunud ka mingeid edasiminekuid, suuremaid muutusi?

Suuremahulisemaid kvalitatiivseid uuringuid, mis kaardistaksid LGBT inimeste heaolu ja kogemusi paljudes eluvaldkondades korraga, on Eestis seni ilmunud vaid üks – 2007. aastal Tartu Ülikooli teadlaste uurimus “GLBT-inimeste ebavõrdne kohtlemine Eestis”. Selles uuringus leiti, et ebavõrdset kohtlemist LGBT inimeste suhtes esineb nii riigi, ühiskonna kui ka üksikisiku tasandil. Autorid tõid tollal peamiste LGBT inimesi puudutavate probleemidena Eestis välja perekonna negatiivseid reaktsioone laste homoseksuaalsuse kohta, samasooliste paaride rahulolematust kooselu ametlikult vormistamise võimalustega ning üldist sallimatust LGBT inimeste suhtes. Autorid leidsid, et Eesti ühiskonnas tajutava näilise sallivuse taga homoseksuaalsuse suhtes peitub ükskõiksus, mille taga võib omakorda peituda allasurutud viha ja mitteaktsepteerimine. Probleeme seostati nii kaasinimeste stereotüüpsete hoiakute kui ka ka riigipoolse tegematajätmisega.

Uuringu autorid tõid välja LGBT inimeste sõnumeid Eesti ühiskonnale, mis kokkuvõtlikult esitatuna kätkeb endas sallivama ja informeerituma ühiskonna soovi, kus erinevad vähemused end hästi ja turvaliselt tunneksid. Uuringus osalejad leidsid, et nende jaoks on oluline kapist välja tulla ning turvaliselt saab seda teha vaid sallivas ühiskonnas. Oluliseks peeti samasooliste paaride kooselu riigipoolset reguleerimist. Leiti, et üldise sallivuse parandamisega tuleb tegeleda süstemaatiliselt ja eesmärgipäraselt, näiteks haridus- ja tervishoiuasutustes ning meedias. Siiski arvasid uuringus osalejad, et initsiatiivi olukorra parandamiseks peaks esmalt üles näitama riik.

Probleeme seostati nii kaasinimeste stereotüüpsete hoiakute kui ka ka riigipoolse tegematajätmisega.

Ilmselt üks olulisemaid muudatusi võrreldes üheksa aasta taguse ajaga on muudatus õigusruumis samasooliste paaride kooselu riikliku reguleerimise näol. Strömpli jt 2007. aastal läbi viidud uuringu ilmumise ajal ei olnud Eestis vastu võetud kooseluseadust, samuti ei olnud parlamendierakonnad algatanud tõsiseltvõetavaid tegevusi selles suunas. Meie uuringu intervjuude toimumise ajal oli vastu võetud kooseluseadus, kuid ilma rakendusaktideta, mis tekitas uuringus osalenud inimestes ebakindlust – ei tunta veel, et riik hoolib nende heaolust piisavalt.

Üheksa aastat pärast selle uuringu ilmumist võib meie uuringu tulemusi sellega kõrvutades väita, et selles, kuidas LGBTQ inimesed ennast Eestis tunnevad, pole suuri muudatusi toimunud. Meie uuringus osalenud leiavad, et kuigi olukord Eestis on nende jaoks viimase kümne aasta jooksul pigem paranenud, ei tunne nad end ikka veel avalikus sfääris täiel määral kaasatuna ja võrdväärsete kodanikena, kelle arvamusi riik nende elusid puudutavate otsuste tegemisel arvesse võtaks. Eriti teravalt tunnetatakse oma vajaduste arvestamata jätmist näiteks riigi suhtumises samasooliste paaride kooselu ja ühiste laste kasvatamise reguleerimisse. Tulenevalt kooseluseaduse rakendusaktide puudumisest on olukord LGBTQ inimeste jaoks endiselt ebamäärane ning ühe toimetulekustrateegiana kaalutakse Eestist lahkumist. Ka transsoolised inimesed tajuvad riigi mõistmatust ning nende vajadustega arvestamata jätmist, kuna ametlik soo korrigeerimise protsess on keerukas ja aeglane.

Vaatamata suuremale ühiskondlikule nähtavusele ja kohalolekule avalikus ruumis viitab valdavale ebakindluse tundele ning kaasinimeste mõistmatutele hoiakutele pealkirjaks valitud intervjuukatkend „See ei ole ainult sinu Eesti, see on meie Eesti”. Seda tsitaati võib tõlgendada kui LGBTQ inimeste sõnumit nii Eesti riigile ning selle institutsioonidele kui ka kaaskodanikele. Kuid ennekõike toimib see meeldetuletusena kõiki elanikkonnarühmi ühendavast „meie” Eestist. Tulenevalt asjaoludest, et LGBTQ inimeste teadlikkus oma õigustest on viimase kümnendi jooksul suurenenud, avalikus ruumis ollakse rohkem pildil, süvenenud on teatud kogukonnatunne, mis aitab end tunda enam võimustatuna ning saada sarnases positsioonis olevatelt inimestelt tuge ja tunnustust, ei lepita vist enam vähemaga ning julgetakse enam seista selle eest, et riik ja kaasinimesed käsitleksid neid võrdväärsete kodanikena.

Meie uuringu intervjuude toimumise ajal oli vastu võetud kooseluseadus, kuid ilma rakendusaktideta, mis tekitas uuringus osalenud inimestes ebakindlust – ei tunta veel, et riik hoolib nende heaolust piisavalt.

lesbid Fotograaf Merili Reinpalu
Foto: Merili Reinpalu

3. Kas mõni kogemus on võrreldes teiste, läänemaailmas tehtud uuringutega, Eesti postsovetlikus kontekstis kohaspetsiifiline?

Näiteks võib postsovietliku konteksti spetsiifilistena käsitleda LGBTQ inimeste jutustatud kogemusi haridussüsteemis, mis puudutavad LGBTQ temaatika käsitlemist koolis ning koolipersonali valmisolekut ja teadmisi selle valdkonnaga tegeleda.

Eelkõige vanemad intervjueeritud arvasid, et tänapäeval on noortel koolis kergem, sest seal valitseb avatum õhkkond ja suurem sallivus. Kuid ka need uuringus osalejad, kes olid hariduse omandanud taasiseseisvunud Eestis, märkisid, et õpisisu ja õpetajate teadmised LGBTQ temaatikast olid olematud või puudulikud ning koolist ei saadud eneseotsingute ajal mingit tuge – pigem nähti haridussüsteemi noore LGBTQ inimese jaoks ebasoodsa kohana, kus kapist välja tulla.

Kui paljudes Lääneriikides on LGBTQ ja laiemalt seksuaalsuse temaatika juba aastakümneid olnud osaks õpisisust, õpetajakoolitusest ning koolisüsteemis on tugipersonal, kes on pädev tegelema LGBTQ noortega, siis võib kirjeldatud olukorda Eesti koolisüsteemis tõlgendada osaliselt kui nõukogudeaegset pärandit. Nõukogude ajal olid meestevahelised homoseksuaalsed suhted kriminaalkorras karistatavad ning koolis oli tabu kogu seksuaalsust puudutav temaatika, rääkimata LGBTQ-st.

Nagu osutavad mitmed Eestis läbiviidud haridusuuringud, on kool ka tänapäeval soolistatud ja heteronormatiivne institutsioon, kus stereotüüpseid hoiakuid (eelkõige õpisisus ja õpetajate hoiakutes) pidevalt taastoodetakse ning kust need on visad kaduma.

Teine oluline teema, mille mõtestamisel tuleks arvestada meie postsotsialistlikku paiknemist, on LGBT temaatika kodanikuühiskonnas. LGBT aktivismi ning laiemalt kodanikuaktivismi postsotsialistlikus kontekstis on senises kirjanduses käsitletud eripärasena, võrreldes nn Lääne kodanikuühiskonna toimimisega. Näiteks on märgitud, et LGBT liikumine Eestis on nõrk ning kollektiivset identiteeti pole valdavalt välja joonistunud. Selle põhjuseks tuuakse kultuurilisi ja ajaloolisi põhjuseid. Allaste sõnul on Eesti LGBT liikumisele jätnud oma jälje nõukogude ajalugu – peamiselt seetõttu, et aktivismi kui sellise maine on rikutud –, nõrk kodanikuühiskond ning patriarhaalne ühiskonnakorraldus üldisemalt. Meie uuringust aga paistsid teatud ühise (kogukondliku) identiteedi loomise ja esitamise püüdlused. Püüdlusi kodanikuühiskonnas organiseeruda takistab ka LGBT ühingute krooniline alarahastatus, mis on samuti üheks postsotsialistliku ruumi kodanikuühiskonna eripäraks.

Üks uuringutulemustest väljajoonistunud strateegia, mida LGBTQ inimesed erinevates eluvaldkondades toimetulekuks kasutavad, on vaid enesele lootmine. Seda individualistlikku diskursust, mille kohaselt peituvad lahendused LGBTQ inimestes endis, esitati kollektiivsete ja struktuursel tasandil paiknevate lahendustega põimunult. Näiteks leidus arvamus, et probleemid tuleb ise ära lahendada ning mitte jääda lootma tugivõrgustikule ega näiteks LGBTQ kogukonnale. Rõhutati enda teatud isikuomadusi ja leiti, et see, kuidas teised inimesse suhtuvad, sõltub peamiselt temast endast. Indiviidi tasandil ning enesest sõltuva strateegiana toodi esile madala profiili hoidmist, sh oma seksuaalse orientatsiooni afišeerimata jätmist ning konfliktide vältimist. Näiteks räägiti pidevast riskide kalkuleerimisest, mitte endaks olemisest, valvelolekust, teatud olukordade ennetamisest ja hoidumisest ning teatud inimeste ja seltskondade eest kapisolekust, mida võib raamistada eneseregulatsioonistrateegiatena. Nende individualistlike lahenduste kirjeldustest tuli välja, kuidas selleks, et igapäevaselt toime tulla, tuli teha pingutusi ja pidevat psühholoogilist tööd.

Meie postsotsialistlikku ühiskonda iseloomustab valitsev neoliberaalne ideoloogia, mis juurdus ja muutus Eestis enesestmõistetavaks alates 1990. aastatest, suuresti vastureaktsioonina Nõukogude perioodile. Individualism, enesele lootmine ning struktuursete takistuste ja lahenduste tahaplaanile jätmine on neoliberaaalse ratsionaalsuse üks keskseid elemente, mida ka uuringus osalejad olid kohati omaks võtnud või vähemalt alati ei vaidlustanud.

Kuid ka need uuringus osalejad, kes olid hariduse omandanud taasiseseisvunud Eestis, märkisid, et õpisisu ja õpetajate teadmised LGBTQ temaatikast olid olematud või puudulikud ning koolist ei saadud eneseotsingute ajal mingit tuge – pigem nähti haridussüsteemi noore LGBTQ inimese jaoks ebasoodsa kohana, kus kapist välja tulla.

Sooneutraalne WC. Flickr CC.
Sooneutraalne WC. Flickr CC.

4. Kas uuringutulemustes leidsite midagi üllatavat?

Triin: Kõige üllatavam oli minu jaoks vast see, et meie intervjuudes osalenud olid valmis mõistma ja välja vabandama neid, kes tavaolukordades käituvad või väljendavad end LGBTQ inimeste suhtes vaenavalt ja pahatahtlikult. Ma saan aru, et üheks kiiresti ja kohe toimivaks lahenduseks on kasutada n-ö konfliktiennetamise strateegiaid – näiteks valitakse seltskondi ja olukordi, kus oma identiteedi seda tahku avalikustatakse, kasutades vaikimist, seda nii probleemide, näiteks kohatute naljade vaikse ärakannatamisena kui lihtsalt mitteavalikustamisena. Sellest oli siin eelnevalt juba juttu, et see individualiseerib nii probleemi kui selle lahendamise vastutuse.

Samas kerkib siin küsimus sellest, mis on siis lahendus. Me ei räägi ju soolisest palgalõhest kui iga konkreetse naise probleemist, vaid otsime lahendusi nii riigi kui tööandjate abil, ja seejuures on ühiskonnas privilegeeritumatel positsioonidel olevad  mehed väga oluliseks huvigrupiks, kelle toel neid lahendusi otsitakse. Kelle ülesanne aga on LGBTQ teemadega „tegeleda“? Me ei arva ju, et üks konkreetse rühma eestkostega tegelev ühing jõuab kõigi inimeste huvide ja vajaduste kaitse eest vastutada, olgu need siis ebaõiglaselt vähem palka saavad naised või LGBTQ inimesed.

Liiati oleme juba ühiskonna tasandil aru saanud, et „naised“ on nii seksuaalsuse kui muude kategooriate lõikes heterogeenne rühm. Meie intervjueeritud väljendasid mitut puhku, et oodatakse, millal hakkab avalikkus nägema ka LGBTQ inimesi kui seesmiselt väga heterogeenset rühma – seda nii sugu ja seksuaalsust kui ka kõiki muid inimeseksolemisel olulisi kategooriaid arvestades. Ma ei ole kindel, kas see tähendab, et kõik need rühmad peaksid looma oma ühingu – muidugi, mõtte- ja saatusekaaslaste tugi on väga tähtis, ja seda kinnitas ka meie uuring. Loodan pigem, et teised praegugi toimivad organisatsioonid, näiteks haridusvaldkonda korraldavad ühingud, maailmavaatelised rühmitused jm leiavad võimaluse, kuidas oma tavapärane tegevus ehitada üles nii, et ka LGBTQ inimesed ja nende huvid on juba tavapärases tegevuses arvesse võetud. Nagu näitas meie uuring, siis näiteks tööandjate esindusorganisatsioonides ei peeta seda küsimust üldse päris küsimusekski.

Muidugi võib arvata, et tänagi kehtib 2007. aasta uuringu järeldustes välja toodud vajadus ametnike informeerituse tõstmiseks – kui meie pöördumisele vastanud organisatsioonid kehitasid õlgu, et see teema pole neil kellegi pädevuses, siis tekib küsimus, mida selleks plaanitakse peale hakata, et see muutuks igas esindusorganisatsioonis kellegi pädevusvaldkonnaks.

Foto: Marina Suvoroff
Foto: Marina Suvoroff

Kadri: Lisaks sellele, et tulemused olid empiiriliselt ja intellektuaalselt huvitavad, tahaksin tõsta esile ühe minu jaoks kõneka personaalse või isegi emotsionaalse tõdemuse või üllatusmomendi, mis seostus eelkõige transsooliste inimeste kogemuste analüüsimisega.

Uuringust tuli selgelt välja, kuidas jäikadest ja kohati vananenud arusaamadest lähtuv riiklikult reguleeritud soo korrigeerimise protsess ei vasta transsooliste inimeste soovidele ega vajadustele ning põhjustab liigse bürokraatlikkuse ja aegluse tõttu neile igapäevaelus probleeme. Näiteks kirjeldati olukordi, kus riik ei ole vaatamata muutunud välimusele inimestele väljastanud uusi ID-dokumente, millega seoses satuti avalikes kohtades ebamugavatesse olukordadesse, kus pidi jagama võõraste inimeste juuresolekul selgitusi oma sooidentiteedi kohta. Otsustati ka interneti teel tehtava töö kasuks, mille käigus ei pea kaasinimestega kokku puutuma, et vältida selgituse jagamist ja piinlikke olukordi. Või näiteks muutus ametliku soovahetuse tõttu õigustühiseks transsoolise inimese abielu, mida ta ei soovinud lahutada.

Mind panid need kogemused mõtisklema cis-sooliste ehk paiksooliste inimeste privilegeerituse peale, mida peame sageli iseenesestmõistetavaks. Paiksoolise heteroseksuaalse feministina sean küll igapäevaselt küsimuse alla binaarset soosüsteemi, kuid transsooliste inimeste kogemuste üle mõtiskledes mõistsin, et teen seda privilegeeritud kõrvalseisja positsioonist. Tagantjärele võin öelda, et ma ei osanudki enne transsooliste inimeste lugude kuulmist päriselt ette kujutada, kuidas ja kui domineerivalt kujundavad hegemoonilised institutsionaalsed diskursused soost ja seksuaalsusest inimeste igapäevaelusid ja argikogemusi, kuivõrd tugevalt on põimunud era- ja avalik sfäär, individuaalne ja struktuurne tasand. Võib öelda, et meile uuringus osalenute jutustatud personaalsete lugude kaudu kogesin seda ühe sammu võrra isiklikumalt ja see jättis sügava jälje. Ühtlasi tuletas see mulle meelde, kui relevantne on feministlik standpoint-lähenemine – teadmiste loomine marginaliseeritud gruppide perspektiividest, kes saavad oma unikaalselt positsioonilt juhtida domineerivate ühiskonnagruppide tähelepanu teatud ühiskondlikele normidele, ideoloogiatele või probleemidele, mida viimased oma privilegeeritud positsioonilt tihtipeale ei märkagi, kuid mis võivad kahjustada meid kõiki.

Uuringust tuli selgelt välja, kuidas jäikadest ja kohati vananenud arusaamadest lähtuv riiklikult reguleeritud soo korrigeerimise protsess ei vasta transsooliste inimeste soovidele ega vajadustele ning põhjustab liigse bürokraatlikkuse ja aegluse tõttu neile igapäevaelus probleeme.

Toimetasid Brigitta Davidjants, Aet Kuusik ja Nele Laos.

Kasutatud kirjandus

Allaste, A-A. (2014). Report: LGBT movement in Estonia. MYPLACE (Memory, Youth, Political Legacy And Civic Engagement), WP7: Interpreting Activism (Ethnographies), Deliverable 7.1: Ethnographic Case Studies of Youth Activism.

LaSala, M. C., Revere, E., J. (2011) „It Would Have Been Impossible Before:“ Reflections on Current Gay Life in Estonia, Journal of Homosexuality, 58:3, 427–439

Marling, R. (2016). Feminismi ja neoliberalismi problemaatiline suhe. Ariadne Lõng XV(1/2), 37–48

Smith, D. (1987). The Everyday World as Problematic: A Feminist Sociology. Northeastern University Press

Strömpl, J. jt (2007). GLBT-inimeste ebavõrdne kohtlemine Eestis. Poliitikaanalüüs. Sotsiaalministeeriumi toimetised nr 1/2008

Sue, D. W. (2010). Microaggressions in everyday life: Race, gender, and sexual ori- entation. In D. W. Sue (Ed.), Microagressions and marginality: Manifestations, dynamics, and impact. Hoboken, NJ: John Wiley & Sons, Inc, 184–206

0
FacebookTwitterEmail

Aita areneda Eesti feministlikul mõttel!

Sinu annetus aitab Feministeeriumit töös hoida — algatada uusi projekte, tasuda kaaskirjutajatele ja arendada kohalikku feministlikku mõtet.

Anneta

Loe ka