Allasurumisvõtted ehk isiklik kogemus kui osa mustrist

Ma kutsun oma kogenuma kolleegi kõrvale, et talle oma ideest rääkida. Ma pole päris kindel, kui hea mõttega on tegemist, seega võiks kõrvalpilk kasulik olla. Ta kuulab, vastab põgusalt, et tasub kaalumist ja me liigume teiste teemade juurde. Paar päeva hiljem koosolekul räägib ta minu projektist kui oma algatusest, mind mainimata. Mu peas keerleb hulk mõtteid. Kas on võimalik, et ta unustas? Kas ta arvab, et ma ei saa aru, kui ta oma väljenduses lihtsalt pisut teist sõnavara kasutab? Kas ma olen üle töötanud ja segi läinud?

Ei, ma ei ole segi läinud. Kolleeg kasutas manipuleerimisvõtet, mida nimetatakse allasurumiseks.

Berit_Ås
Berit Ås. Wikipedia CC

Allasurumisvõtted sõnasta 1945. aastal Norra psühholoog ja filosoof Ingjald Nissen. Võtetest hakati rohkem rääkima 70ndate lõpus, kui need populariseeris Norra sotsiaalpsühholoog ja tööpartei liige Berit Ås, kes parlamendidebatte analüüsides määratles seitse allasurumisstrateegiat. Ås nimetas neid struktuurseteks võteteks, mida mehed kasutavad naiste vastu, et oma kohta võimuhierarhias säilitada. Võtteid saab aga üldistada ka teistele gruppidele: mistahes domineerivama grupi tegutsemisena vähemprivilegeeritute vastu, näiteks jõukamad vaesemate vastu, heterod ja cis-inimesed inimesed seksuaal- ja soovähemuste vastu, valge nahaga inimesed teistsuguse etnilise taustaga inimeste vastu, ekstravertsed tagasihoidlikema vastu, aga analüüsida ka näiteks peresuhetes. Tegemist on käitumisega, mida üks rühm kasutab teise vastu nii teadlikult kui ka ebateadlikult, eesmärgiga taastoota enda võimu ja säilitada gruppide ja indiviidide vahel ebavõrdsust.

Üle 30 aasta hiljem on allasurumisvõtted ikka päevakorras. Need ära tundes saame aru, kuidas allasurumine töötab ühiskonnas, grupis ja isiklikul tasandil ning oskame end ja teisi nende vastu kaitsta ja nende mõju vähendada ise keskkonda võrdsemaks muutes. Pole midagi kasulikumat heast teooriast.

I Nähtamatuks tegemine. See juhtub näiteks olukorras, kus koosolekul su ideest sujuvalt üle libisetakse, justkui sa polekski seda kunagi välja käinud. Või kui sind jäetakse nagu juhuslikult seltskonnas tutvustamata. Või kui sinu vaatenurk jäetakse kommenteerimata, samal ajal, kui kellegi teise mõtetele tagasisidet antakse. Peale konkreetsete tegevuste võib kõneleja ebaolulisusele viidata ka kehakeel. Nähtamatuks tegemist võidakse rakendada nii indiviidile kui ka grupile ja selle eesmärk on näidata, et sind kas pole olemas või et sa pole oluline. Niiviisi muudetakse sind ebakindlaks ja pannakse uskuma, et su seisukohad ei olegi olulised.

II Naeruvääristamisega on tegu siis, kui su seisukohti kommenteerides tögatakse sinu isikut: “Kuidas mingi homo üldse saab midagi pereelust teada?”, “Kas sul on päevad, et sa nii tige oled?” või lihtsalt kanakarjaks, kullakeseks või tädiks kutsudes. Naeruvääristada võidakse ka näiteks sinu hääletooni või kõnestiili imiteerides. Märgid naiste naeruvääristamisest on sügaval meie keelekasutuses väljendites nagu “naiste loba” või kõnekäändudes nagu “naine roolis, auto kraavis” ja poliitklassikas: “Ära kaaguta!”. Mõnikord on naistel endal komme ennast ise naeruvääristada ja pisendada, lausudes: “Oh, mind rumalukest!”. Naeruvääristamise eesmärk on panna inimene tundma end ebamugavalt, ebaolulisena, haletsusväärsena või ebakompetentsena. Naeruvääristatavalt inimeselt oodatakse hea näo tegemist ja kaasa naermist, vastasel juhul riskib ta sellega, et teda peetakse huumorivaeseks või kibestunuks.

III Informatsiooni kinnihoidmise näol on tegu võimumänguga, kus ühel osalisel on rohkem teavet kui teisel. Kui inimene tunneb end väljajäetuna, on tal keerulisem enda huvides käituda. Paljudel juhtudel saab info kinnihoidmist nimetada poisteklubiks ehk olukorraks, kus tähtsad otsused võetakse vastu ilma sinuta. Poisteklubisse võidakse küll kutsuda (“võtame pärast tööpäeva koos ühe õlle”), aga kutsumisprotseduuris ei saa vähema võimuga osaline palju kaasa rääkida, st naistel ei pruugi koduste kohustuste tõttu olla võimalik tööpäevajärgses vabakavas osaleda. Infot saab kinni hoida ka unustades sulle olulisele üritusele kutse saata. Infost kõrvalejäetu peab tegema ekstrapingutusi, et end kursis hoida, ja see kätkeb riski näida naeruväärne. Infot hoidis kinni näiteks Margus Tsahkna, kes kutsus kokku burkaarutelu, aga jättis nagu juhuslikult kaasamata inimõigusorganisatsioonid ja inimesed, kes teoreetiliselt burkat kanda võiksid.

IV Topeltkaristusega jäetakse mulje, et ükskõik mida sa ka ei tee, ikka toimid valesti. Selle alla kuulub näiteks olukord, kui palju rääkivat inimest peetakse liiga domineerivaks, aga kui sama isik tagasi tõmbub, siis liiga passiivseks. Inimene, kes liiga palju energiat tööle pühendab, riskib olla lapse(d) või kaaslase hooletusse jätnud töönarkomaan, aga vastupidi talitades ei peeta teda proaktiivseks tiimiliikmeks. Võimupositsioonil olijat võidakse aga sama mustri eest kahekordselt kiita, et ta oskab alati “õigesti” käituda.

V Süüdistamist ja häbitunde tekitamist kasutatakse selleks, et panna sind end tundma süüdi milleski, milles sa süüdi ei ole. Sageli ilmub näiteks seksuaalvägivalla arutamisel välja keegi, kes pöörab süüdistamisnoole vägistaja asemel ohvrile, kes oli kas liiga purjus, liiga võrgutav või kõndis liiga hilja tänaval. Tihtipeale ei saa selle taktika ohver aru, mis tema häbitunnet täpselt põhjustab. See allasurumisvõte võib esineda ka kolme juba mainitud allutamisvõtete summana. Nähtamatuks muudetud grupile ei jagata infot ja gruppi naeruvääristatakse ning seejärel süüdistatakse neid “ühiskonna polariseerimises”, nagu on juhtunud kooseluseaduse peamise sihtgrupiga.

Kas objektistatakse tüüpi või loomalaipa?
Kas objektistatakse tüüpi või loomalaipa?

VI Objektistamine on kellegi kohta hinnangute ja väärtuse andmine üksnes väljanägemise põhjal. See on ühepoolne tegevus, objektistatule sõnaõigust ei anta ja tema mõtted ja arusaam ei tule arutuse alla. Endiselt objektistatakse naise keha, kuigi ka teiste gruppide objektistamine on üha rohkem levinud.

VII Jõud ja jõuga ähvardamine on naiste suhtes levinud seksuaalvägivalla kontekstis, meeste seas pigem positsiooni säilitamisena hierarhias. Hirm vägistamise ees on paljude naiste jaoks harilik, aga see ei pruugi olla esimene asi, mida tunneb mees, kui ta pimedal ajal parki läbib. Jõuga võidakse ähvardada verbaalselt või internetikommentaarides, sageli seostatakse ähvarduses sugu ja seksuaalset aktiivsust, näiteks sõnades “vasakhoor”, “pede”, “rahuldamata naine”, “neegri madrats” jne”.

Nähtamatuks tegemise vastu aitab, kui näitad, et oled olemas. Kõige parem strateegia ei pruugi olla vastandumine või vihastamine, kuid enda nähtavaks tegemine küll. Vältida võiks ohvrina esinemist ja oma väidetava ebaolulisuse omaksvõttu. Oluline on ka reageerimise aeg, sest pikalt viivitades võib kahju juba tehtud olla. Näiteks, kui pead kõnet ja märkad, et sind ei kuulata, anna kohe teada, et segajad võiksid seda siiski teha. Seda konkreetset palvet on ilma jämedana mõjumata juba keerulisem ignoreerida. Kui juhid olukorda, siis tee kõik osalised nähtavaks. Küsi kõigilt arvamust, anna igaühele konstruktiivset tagasisidet ja kuula ära kõigi arvamus.

Naeruvääristamise vastu aitab olukorra kohta küsimuste esitamine. Defineeri end tugeva inimesena ja ära kunagi naera kaasa sinu kohta tehtud nalja. Küsi, milles seisneb väljaütlemise huumor. Naeruvääristamise vastand on austus – arutelu/töökeskkonna juhina nõua seda kõigilt ja kõigi vastu.

Info kinni hoidmist aitab ära hoida, kui rakendada laual kaartide poliitikat. Küsi, kas otsus on langetatud juba varem, ilma sinu osaluseta. Juhi tähelepanu, kui sulle pole vajalikku infot edastatud. Kui sind on infost korduvalt kõrvale jäetud, teata sellest oma ülemusele ja viita sellele kui järjepidevale probleemile. Et mitte ise infot kinni hoida, ole teabega helde – veendu, et oled kõik osalised otsuse langetamise protsessi kaasanud võrdselt. Arvesta, et võrdne osalus võib rohkem aega võtta. Pööra erilist tähelepanu tagasihoidlikumatele grupiliikmetele ja kehtesta otsuste vastuvõtmise protseduur, et vältida otsuste vastuvõtmist suitsunurgas.

Topeltkaristuse mustrist aitab välja murda prioritiseerimine ja küsimuste esitamine. Näiteks võid uurida lisainfot tähtaja ja tähtaja täitmata jätmise tagajärgede kohta. Võid oma valikutest varakult teada anda ning sellele viidata, kui sind vales käitumises süüdistatakse, näiteks: “Praegu on mu prioriteet kooli lõpetamine, ma ei saa seni vabatahtlike projektidega end siduda.” Nii on sul lihtsam endale kindlaks jääda, et tegeleda just enda valitud tegevusega ja vastasel on sind keerulisem panna süüdi tundma. Topeltkaristuse atmosfääri saab ära hoida topeltkiitusega. Kaasa aitab, kui võtad eelduseks, et inimesed harilikult käituvad heas usus ja proovivad teha parimaid valikuid. Eksimuse korral tegele konkreetse probleemiga, mitte ära anna hinnanguid inimese kohta.