Alternatiivne armeenlane

Ema Armeenia kuju Jerevanis. Foto: Young Shanahan, Flickr, CC litsents

Ühel hommikul istusime naistega Parpetsi tänava nurgal kohvikus ja sõime pannkooke. Poisipeaga Šušan oli armeenia kirjanduse uurija. Kirjutas doktoriväitekirja armeenia kirjanikest. Nõnda kuulusid tema ampluaasse nii Osmanite impeeriumis elanud armeenia feministid 19. sajandil kui ka kaasaegsed kirjanikud, näiteks Micheline Aharonian Marcom. Viimane kirjeldas ühes romaanis genotsiidiohvrite omavahelisi suhteid. Ja mitte kõige ilusamal moel, vaid vastastikuse vägivalla kaudu: „Keegi ei taha sellest rääkida, aga laagrites peksti, varastati, vägistati. Inimesed loomastusid.“ Šušani elukaaslane, samuti kunstnik, oli suletuma olemisega ja alatasa valvel. Mu eesti sõbrad pidasid teda kõige kaunimaks armeenlannaks, keda eales näinud.

Koos oma sõpradega oli neil kontseptuaalne kunsti- ja kirjandusblogi Queering Yerevan ning nad olid justkui pidevas võitluses. Ja põhjusega, sest üle 90 protsendi armeenlastest on väidetavalt homofoobid, sealjuures häälekad.

Pariisist pärit Milana nägi oma roheliste silmade ja punaste juustega välja veel vähem armeenlane kui mina. „Kusjuures need juuksed sain ma armeenia isalt. Ema on mul täiesti brünett,“ pidas ta vajalikuks seletada. – „Heh, mul on sama. Meie pere lapsed said oma pruunid silmad ainsalt eestlaselt – vanaemalt. Armeenlased on meil suguvõsas kõik sini- ja rohesilmsed,“ rõõmustasin ma vastu.

Tundus, et meid rõõmustavad ja ärritavad üsna sarnased asjad. Näiteks Jerevani liiklus. USAst pärit Mariam kandis kotis telliskivi, mida hoidis enda sõnul varuks agressiivsetele autojuhtidele. Ise olin hakanud keset teed seisma jääma, näitama autojuhtidele stoppi ja siis üle tee minema. Ühel teisel päeval viis mu kunagine kursavend Hajk meid endale külla. Autot pöörates litsus ta vandudes signaali: „Need kuradi jalakäijad arvavad, et neil on õigus igal pool üle tee jalutada!“ Jalakäijal põles roheline tuli. Mul oli nii kahju, et tema vastas polnud ilus sihvakas Mariam, kivi kotis…

Mu lemmik kogu sellest seltskonnast oli Lusine. Esmapilgul suhteliselt maskuliinne, ümbritseva suhtes tundlik, stoiliselt irooniline ja alailma sigaret suus. Meie vastastikune sümpaatia sai alguse vist sellest, et kandsime mõlemad ketse. Hiljem selgus, et meie mõlema isad on pärit Iraanist ning tema noorpõlve perekonnanimi oli sama mis mul. Ent pärast seda, kui isa perekonna hülgas, võttis Lusine ema nime.

Lusine oli ka galantne. Läksime kord koos mingilt olengult koju. Mul oli vaja tassida lapsevanker kolmandale korrusele. Mina võtsin lapse, Lusine vankri, ja nii me üles läksime. Korteri ukse taga pani ta vankri maha ja lahkus diskreetselt. Erinevalt armeenia meestest, kes pidasid alailma vajalikuks vanker magamistuppa tassida, tungides sel moel eestlase avarasse privaatruumi ja ajades mind alati kohutavalt närvi.

**

Samal õhtul läksime tüdrukutega DIYsse, kus Tsomak, sarmikas baariomanik ja baaridaam ühes isikus, segas Jaanale sünnipäevaks kingitusena baarilt hiigelsuure kokteili.

DIY oli esimene Jerevani baar, kus tundsin end teretulnuna. Esmajoones seetõttu, et seal ei tulnud keegi mind tülitama. See oli ka homosõbralik baar, mistõttu kogunesid sinna kõik need, kes ihaldasid vähegi rahulikumat ja vabamat õhkkonda.

Pool aastat hiljem visati DIY-le pomm.

„Ma olen täiesti šokis,“ kirjutas Šušan mulle järgmisel päeval. „Kella kolme paiku öösel lõhkusid kaks poissi akna ja viskasid sinna midagi Molotovi kokteili taolist. Kõik põles maha. Õnneks polnud seal sel ajal ühtegi inimest! Ja õnneks jäi kõik vastasbaari kaamerasse linti, olgugi et nad lõhkusid ära DIY kaamera. Tsomak tundis tüübid ära, nii et nad saadi kätte. Ja tõeliselt suurepärane oli see, kuidas kõik tulid kohale, appi – inimõiguste aktivistid, feministid, ajakirjanikud, roheline liikumine…“

Koos ehitati ka baar uuesti üles. Misjärel visati sinna uus pomm ning ootamatult tabas baariomanikku Tsomaki ennast süüdistuste rahe. Kusjuures süüdistused olid kõige absurdsemad, sinnani välja, et tal olnud baarivetsus Atatürki portree ja ta on seeläbi reetnud armeenia rahvuse.

Ja siis läks asi päriselt käest. Tsomak, kes tegutses ka hobimuusikuna, hakkas saama ähvarduskirju. Muu hulgas seetõttu, et käis Istanbul Pride’il kontserti andmas. „Samas kui meie inimesed käivad Antalyas puhkamas ja nende särkidel on kirjas „Made in Turkey,““ väitles Tsomak otse-eetris ühe härraga, kes oli tema suhtes meelestatud üpris agressiivselt. Lõpuks sai ähvardusi nii palju, et naine palus Rootsist asüüli ja lahkus Armeeniast.

„Kuidas saab midagi sellist juhtuda, et inimene on sunnitud maalt lahkuma?“ olin ma šokis.

„Kuidas saab midagi sellist juhtuda, et inimene peab baari ja tal pole kindlustust?“ küsis üks soomlasest sõbranna veelgi üllatunumalt. Sel hetkel taipasin esimest korda, kuivõrd erinevast geopoliitilisest kontekstist me temaga pärit oleme.

Mamikon organisatsioonist Pink Armenia leidis, et armeenlaste homovihkamise põhjuseks on vähene haritus: „Elementaarsed teadmised seksuaalsusest on kogu ühiskonnas väiksed, ka LGBT-inimeste endi seas. Meedia räägib palju LGBT teemadest, enamasti küll vihkamisega. Aga on oluline, et neist teemadest räägitakse – negatiivselt või positiivselt –, sest siis saame olukorda parandada, varustada neid korrektse terminoloogiaga.“ Ja ta meenutas, kuidas varem kasutati armeenia keeles näiteks terminit homosõltuvus: „Me suunasime neid kasutama täpset armeeniakeelset vastet, mis on korrektsem ja millel pole negatiivset maiku.“

Mamikon pidas traagiliseks sõjaväe mõju noortele armeenia meestele: „Pärast 18 aasta vanuseks saamist peavad nad kõik minema sõjaväkke. Just armees muutuvad nad palju vägivaldsemaks. Sealt naastes on nad enamasti homofoobsed, seksistlikud ja natsionalistlikud.“

Muidugi peitub armeenlaste homovihas omajagu irooniat. „Ütlesin kord isale, et Armeenia valitsus on süsteemselt homofoobne ja keerab vähemustele palju sitta,“ ütles näiteks Karine. „Isa vastas mulle seepeale, et arvestades, kui palju kapihomosid on valitsuses endas, on tal raske mõelda homodest Armeenias kui vähemusest.“

Pealegi on kõik armeenlased uhked režissöör Sergei Paradžanovi tööde üle, isegi kui nad tema filme näinud pole. Paradžanovi auks on Jerevani lausa muuseum rajatud – sama kaleidoskoopiline, efektne ja müstiline nagu tema filmidki. Ent vähesed tahavad teada, et mees istus nõukogude ajal homoseksuaalsuse tõttu vangis.

Mõtlen siinkohal Armeenia apostellikule kirikule, mis tänapäeval homosid kõige vihasemalt ründab – kes tahes neile hambusse jääb, seda nimetavad nad mittekristlaseks. Ja kes juba selle tiitli saab, ei saa nende sõnul olla ka armeenlane. Ja mõtlen ka geist režissööri Paradžanovi meistriteosele „Granaatõuna värvile“, mis oli tulvil piibelliku sümbolismi, ja seda nõukogude ajal! Ning mõtlen veel, kui õige väheke irooniliselt see kõik mõjub.

Katkend raamatust “Minu Armeenia”, mida Feministeeriumi toimetaja Brigitta esitleb neljapäeval, 20. aprilli, kl 17.30 Viru keskuse Rahva Raamatus.

0
FacebookTwitterEmail

Aita areneda Eesti feministlikul mõttel!

Sinu annetus aitab Feministeeriumit töös hoida — algatada uusi projekte, tasuda kaaskirjutajatele ja arendada kohalikku feministlikku mõtet.

Anneta

Loe ka

Milline on hea linnaruum kõigile?

Feministeerium vestles Mari Jüssiga, kes on liikuvuskava ekspert. Rääkisime sellest, milline on hea linnaruum, kuidas poliitilised lubadused ja kinnisvarakuulutused on…