(Mitte just) armastuslugu

See lugu ei ole ilukirjandus, aga see pole ka isiklik lugu. See on kollektiivne mälestus, mis pärineb loendamatutelt naistelt, kelle tüdrukupõli jäi nõukogudejärgsesse aega, 1990ndatesse aastatesse.

Katrin jõuab koju. Keerab ukse lukust lahti ja põrkab pimedas koridoris kokku emaga. “Kust sa nii hilja tuled? Miks sa ei helistanud?” ütleb ema tere asemel.

“Mis hilja? Lolliks läksid või? Kell on üheksa!” ägestub Katrin. Kisub tee peal saapad jalast ning marsib oma tuppa. Ema tuleb Katrini järel ja jääb uksele seisma.

Katrin kisub parasjagu kampsunit seljast. “Millal sul küll need tujud lõppevad?” küsib ema. “Mis tujud?” haugatab Katrin vastu ja pöörab selja. Ema viivitab hetke, tahab midagi öelda. Mõtleb ümber ja väljub toast.

Katrin keerab oma toa ukse lukku, lükkab maki sisse ja viskab põrandale siruli, käed pea all. Ise aga mõtleb, mille peale ärritus. Tõesti, ta lubas emale pärast kooli helistada. Ja unustas. Raamatukogus läheb aeg kähku. Ta käib seal koos sõbrannadega tihti. Niisama aega veetmas, kui Toompeal enam jõlkuda ei viitsi ja õues külm hakkab. Nad kuulavad vinüülplaate, loevad raamatuid ja sirvivad Meie Meelt, vahel mõnda välismaist muusikaajakirja.

Tüdruk peole minemas

Ükskord jooksis ta raamatukogus kokku Renega. Renel on hallid silmad, Elvise stiilis tukk ja nahktagi. Sõbrad kutsuvad Rened indie-poisiks, sest talle meeldivad The Cure, The Smiths ja Joy Division. Mitte miski ei reeda, et ta alles abiturient on. Rene otsis parasjagu kunstiajaloo referaadi jaoks materjale.

“Käid sa tihti siin?” küsis Katrin. “Mitte pärast seda enam, kui see kohustuslikuks muutus,” vastas Rene. Nüüd loodab Katrin iga kord, et vahest on Rene jälle raamatukogus mõnda koolitööd tegemas.

Katrin ajab end püsti ja läheb kööki: “Me käisime klassiõdedega rahvusraamatukogus, sorry. Ma unustasin helistada. Lugesin.” Endal aga sees keeb. Ta ei saa aru, miks ta peab emale pugema või talle üldse aru andma. Ema vist polegi pahane, vastab ainult hajameelselt:

“Võta süüa. Isa tegi pajarooga.”

Pärast õhtusööki heidab Katrin voodisse ja lööb lahti raamatu. Klaver jääb täna jälle harjutamata. Raamat räägib mehhiko indiaanlasest ja tema õpilasest, kes peab oma koha üles leidma. Igal inimesel on oma koht, õpetab vana indiaanlane õpilast, ja vale koht võib tappa. Õpilane otsib, otsib ja lõpuks leiab oma koha.

Huvitav, mõtiskleb Katrin, kas minul on ka siin toas oma koht. Ta kukutab end voodist põrandale. Istub klaveri alla. Veeretab end põranda keskele. Ronib siis voodisse tagasi ja lööb raamatu jälle lahti. Akna taga on oktoober ja pime.

Samal hetkel heliseb teises toas telefon. “Katrin, sulle!” karjub vanem õde.

Torus kõlav hääl on ärev:

“Kats, sa tead, kus me praegu lähme? Ardo sünnale! Ta just helistas, ta peab hoopis täna!”

“Täna? See pidi ju homme olema!”

“Jaa, aga seal kellu koolis maksis keegi rohkem ja homme polegi sauna! Nii et ta teeb hoopis täna vaikse istumise sõbra pool.”

Katrin on vait ja mõtleb. Ta teab, et järgmine päev on kool ja ema ei luba teda välja. “Kats, sa ei saa mind alt vedada!” mangub hääl torus. “Gert on raudselt seal! Me peame minema! Ardo ise on ju ka!”

***

Mõned kuud tagasi augustis on soe ilm ja Katrini sõbranna Kätlin on otsustanud pidada sünnipäeva klassivenna vanemate süstakuuris. Kätlin on suurt kasvu tugev tüdruk, kes on oma juuksed blondiks pleegitanud ja küüned roosaks lakkinud. Klassivennad kutsuvad teda selja taga Robo Copiks või Termikaks. Täna saab ta aga seitseteist. Katrin sai Kätliniga tuttavaks Liina kaudu, too on Kätlin pinginaaber. Erinevalt Kätlinist peetakse Liinat pisikeseks ja armsaks. Liina naerab palju, armastab maalida ja tahab astuda lavakasse, äärmisel juhul ERKIsse.

Kell kaheksa õhtul on Kätlin, Liina ja Katrin süstakuuris kohal. Nad lõiguvad salati ja viinerid, sätivad hommikul küpsetatud vahvlid kenasti taldrikule, segavad valmis morsi ja lähevad Pirita randa kiikuma. Tund aega hiljem on poolkuiv lossivein otsas ja nad naasevad süstakuuri.

Ahju ees istub Ardo. Roosad teksad ja must särk, põselohukesed, sassis punased juuksed ja punakas habe. Ardo on ilus. Ta vaatab Katrini suunas ja naeratab. Katrin läheb ähmi täis, püüab seda varjata ning jookseb makis kassetti vahetama. Seal mängib parajasti Liina lemmikbänd L’Dorado. Lõbus ja samas räägib asjadest nagu need on, leiab Katrin parim sõbranna.

Samal hetkel on Ardo Katrini selja taga. “Oo, sulle meeldib Sex Pistols?” tunnustab ta tüdruku muusikavalikut. Näpib siis kassetti, mis vedeleb maki kõrval:

“See siin on ka lõpp hea. Sinu oma?”

“Jaa, sulle meeldib ka Doors?”

“Lemmikbänd ju!”

Rahvas siirdub randa, kaasa võetakse paar šampusepudelit. Mere ääres on õhtule vaatamata palju rahvas. Ilm on ikka veel soe. Ja vesi ka.

“Läheme ujuma!” agiteerib Katrin sünnipäevalisi. “Ei viitsi, ujukaid pole” ühmab keegi vastu, vist sünnipäevalaps Kätlin. “Lähme ikka,” nuiab Katrin. “Lähme kas või riietega!”

“Me läheme ainult paljalt,” irdub Ardo peoseltskonnast.

“Paljaks ma ennast küll ei võta!”

“Võta ikka, pärast oled märgade riietega, lõpp ebamugav ju!” kisub Ardo juba pükse jalast. Katrin raputab kangekaelselt pead. Ta mõtleb sellele, et tal on päevad, ning jookseb teksadega vette. Ardo tuleb talle järele.

Tüdruk klassiekskursioonil

Tunni pärast on õues pime. Katrin istub paadisillal. Tal on seljas Kätlini särk ja Ardo pintsak, need on talle natuke suured. Teksad väänas Ardo välja ja viis sauna kuivama. “Sa oled mulle nüüd ühe musi võlgu – nende eest,” ütles ta enne. Nüüd istuvad nad paadisillal üksteise kaisus. Ardo paneb nina tüdruku juustesse.

Nad istuvad hommikulgi veel sillal. Ainult vahepeal öösel käisid nad jalutamas. Ardo teadis, kuidas Pirita kloostri varemetesse sisse hiilida. Nad turnisid käest kinni mööda varemeid. Korra võttis Ardo ta õlgadest tugevasti kinni ja vaatas talle pimeduses pingsalt silma. Lasi siis lahti. Ja nad läksid tagasi paadisillale.

Ardo läheb vetsu. Katrin teab, et sünnipäev sai nüüd läbi. Ta tõuseb püsti ja hakkab kuhugi sammuma. “Kus sa lähed?” jookseb Ardo talle järele. Katrin istub lillepoti äärele ning vaatab Ardot õnnetu näoga. Ardo kükitab tema ette ja tõstab ta jalalabad oma ketside peale. Et Katrin külma ei saaks.

Nad on mõnda aega nii ja vahivad tõtt. “Kas me kohtume veel kunagi?” küsib Ardo. Taevas kiljub kajakas. “Kuulsid?” lööb Ardo näost särama. “Kohtume küll!”

Nad sammuvad tagasi süstakuuri. Ardo vaatab enda ette:

“Öösel ma tahtsin sind korra väga suudelda. Enam ei taha.”

“Ongi hea,” vastab Katrin. Aga ise mõtleb kurvalt, et Ardo oleks võinud siiski üritada. Mees aga viskab nalja: “No mis sa kurvastad? Küll me veel kohtume! Näed, mul on mingi kollane taldrik pea kohal? Tegelikult on see minu lolluste aura! Ja kõige peale on kirjutatud – Nõmme Kultuurikeskus, transamees!”

Ning ta ütleb ajast ja arust kaabut kergitades Katrinile head aega.

***

Katrin mäletab seda kõike selgelt, kui istub maja ees taksosse, taksojuhi kõrvale. Vanem õde aitas silmad värvida ja andis takso jaoks 25 krooni. Katrini õde on pikkade blondide juustega ja üle kooli tuntud kaunitar. Hulka lühem ja pehmem Katrin tunneb end tema kõrval natuke nagu inetu pardipoeg. Pealegi hoiavad tema hoopis tumedamat tooni juuksed täpselt nii nagu ise tahavad. Nagu oleks elektrišoki saanud, kommenteerisid klassivennad veel mõne aasta eest Katrini soengut.

Täna on Katrinil pruuni jope all mustad teksad ja ema põlvini ulatuv must lohvakas kampsun. Oma juuksed on ta sättinud kõrva taha, kus need kuidagi püsida ei taha.

Taksojuht naeratab, tüdruk naeratab vastu. “Aga kuhu me sõidame?” küsib taksojuht viimaks.

Kodus oli hirmus skandaal. “Jälle sul hakkavad need öised tuurid!” karjus ema

“Em, ma pean minema! Meil on tüdrukute õhtu!”

“Ma saan ju aru, et sa valetad mulle! Mis tüdrukute õhtu sul kell üksteist õhtul on? Sa oled neliteist! Kuhu sa lähed!”

“Ma ütlesin ju, Linkaga Kätlini poole!”

Ema sai vist aru, et ei saa Katrinit takistada: “Olgu, Katrin. Aga homme on koduarest.” Katrin oli vait. “Ja ma räägin Liina emaga.”

Taksojuht paneb suitsu ette. Vabastab siis piduri, vajutab sujuvalt sidurit ja gaasi ning auto tagurdab teele. Sealsamas, Marati hoone ees nägi Katrin lapsena aknast keravälku. Huvitav, mida nad seal toodavad, mõtleb ta, sest samas kohas nägid keravälku ka ema ja vanaisa. Nad pööravad Tartu maanteele. Katrin vaatab aknast välja. Nurga peal reklaamib end keldris asuv karusnahasalong, reklaaminäoks rõõmus panda. Eemal särab Marlboro Quattro reklaam. Tänavad on tühjad, nagu nädala keskel tavaks, kuigi raadios laulab Whigfield, et on laupäeva õhtu. Hommikul on siin inimesi rohkem. Ükskord küsis üks mees Katrinilt teel kooli, ega ta raha tahaks teenida. Katrin imestas tookord – kas mees ei näinud, kui vana ta on.

Tüdruk peikale poseerimas

Kümme minutit hiljem jõuavad nad Taksopargi juurde. Hetk tagasi on ilm olnud hilissügiseselt kuiv ja jahe, nüüd langevad esimesed piisad. Katrin annab taksojuhile raha, tänab viisakalt ja astub autost välja. Liina on tal peatuses vastas:

“Rebs, lõpuks! Ma passin siin juba pool tundi. Ma ei tea, kus see aadress on, Kosklas vist.”

Selja taga räuskab purjus mees. Tüdrukud haaravad käest kinni ja jooksevad kiljudes üle ristmiku.

Nad kõnnivad Katrinile tundmatuid tänavaid pidi. Katrin on kesklinna tüdruk, kes eksib ära juba siis, kui satub Liivalaia tänavalt Veerennisse. Tema koolimajagi asub vanalinnas.

Nüüd on nad jõudnud oranžide hruštšovkade juurde ning otsivad majanumbreid. Liina loetleb majanumbreid. Lõpuks leiavad nad õige maja ja tammuvad trepist üles neljandale korrusele. Imelik, mõtleb Katrin omaette. Kõik tuttavad elaksid nagu neljandal korrusel. Ning mõtleb samas, et ei tunnegi inimest, kellele külla läheb.

Ust ei ava koduperemees, vaid hoopis Ants, kellega tüdrukud suvel süstakuuris tuttavaks said. “Arts, plikad tulid!” tervitab ta tüdrukuid kraapsu tehes. “Astuge sisse! Meil on siin tagasihoidlik pidu, Artsil sai veerand sada täis. Veini? Õlut? Šampanjat?”

Katrin ja Liina astuvad edasi. Peosaal on trööstitu. Tuba on räpane. Laua peal vedelevad pooltühjad pudelid. Ardo vaidleb ägedalt mingi mehega, kellel on põsk katki kriibitud. Gert tukub nurgas.

“Läks naisega kaklema,” ütleb Ants kuidagi kahjurõõmsalt ja osutab katkise põsega mehele. Mees koriseb, vaarub püsti ja pudistab midagi nende suunas. Pakub vist samuti juua. Teda katkestab Ardo, kes röögatab üle toa:

“Tulitegi!”

Paari pika sammuga on ta nende juures haarab Liina sõbramehelikult kaissu. Täna on tal seljas roosa, mustade kirjadega T-särk. Siis kallutab ta pea ühele küljele, teeb silma ja ulatab Katrinile käe:

“Sind on mul eriti hea meel näha.”

Katrin punastab juuksejuurteni: “Oo, tere! Te ei pahanda, kui ma muusikat vahetan? Väga hea musa, Kate Bush!” Ja ta siirdub kotist kassetti välja koukides maki juurde. Ta ei lahku üldse kunagi kodust, ilma et tal paar kassetti kotis poleks.

“Miks nii noor neiu nii vana muusikat kuulab?” astub Katrin juurde korteriperemees. Ta valab Katrinile šampust.

“Ma ei tea, mult kogu aeg küsitakse, aitäh!” vastab Katrin ja võtab lonksu.

“Kuule, vanamees, sa mine vaata sinna… Kööki! Seal keegi otsis sind!” liitub nendega Ardo. Ta võtab Katrin kõrval koha sisse. Nad on natuke aega vait, kuni Ardo vaikuse katkestab ja uurib, kuidas Katrinil siis ka läinud on. “Koolis on palju õppida,” vastab Katrin. “Järgmisel aastal keskkool. Ja sa ise?”

“Tööd vahetasin siin sügisel. Tulin Nõmmelt ära. Läksin hoopis teatrisse, valgustajaks.”

“Nii šeff! Sa näed siis kõik etendused ju ära!”

“Jaa! Tahad teatrisse tulla? Ma saan piletid. Mitu head tükki on praegu. Oi, aga sul on ju klaasi tühi! Või mis, võtame terve pudeli!”

Nad lähevad rõdule peitu. Et teised ei näeks, et nad pudeli ära virutasid, seletab Ardo ja meisterdab kastidest toolid. Ta võtab Katrinil ümbert kinni. Et külm ei hakkaks.

“Kuule, minu arust on sul mingi mure.”

“Mis mure?” üllatub Katrin.

“No ma tunnen sellised asjad ära. Ja sul on praegu mingi asi hingel.”

Katrin ebaleb. Ta ei ole kindel, mida selle peale ütlema peaks.

“Sa võid julgesti mulle rääkida. Ma pole ju su paps!” ütleb mees julgustavalt.

“No koolis on nats raske praegu, muusikakoolis ka. Ma ei harjuta piisavalt ja nad tahtsid mind kevadel istuma jätta. Õega tülitseme palju. Eile võtsin ta maki ning ta tegi sellise lärmi… Hei, kuule, mis sa teed enda arust?”

“Katsun su tissi, enda arust.”

***

Tüdruk kilekotiga armastust otsimas

Ühel hetkel kostab köögist valju ropsimist – Ants oksendab. Katrin tahab põranda puhtaks pesta, ent Ardo ei luba, vaid võtab ise kaltsu. Gert on Liina meelehärmiks koju läinud. Liina kogub end siiski kähku ning hüppab hoopis Ardole sülle.

“Nii ülemeelik siis,” muheleb Ardo ning tõstab Liina kapi otsa istuma. “Võta mind siit kohe alla!” kiljub Liina ning kukutab end sealt Ardole kukile.

Katrin vaatab, et Liina ja Ardo on head semud. Lausa kadedaks teeb, kuidas Liina kõigiga kohe suhelda oskab. Kas tema julgeks Gerdile niimoodi sülle hüpata, mõtiskleb ta. Ning jõuab järeldusele, et kahjuks mitte.

 

Kell tiksub. Katrin ja Ardo suudlevad. Rõdul. Köögis. Koridoris. Elutoas. Iga kord satuvad Ants ja Liina neile peale.

“Mis siin toimub?” kõõlub Liina välisuksel. “Trepikoja romantika,” pillab kahtleva näoga Ants tema selja tagant. “Hei, mis te siin teete?” hõikab Liina isegi rõdult, kui Katrin ja Ardo magamistoa aknal suudlevad. Ardo sulgeb seepeale akna:

“Ma lasen kardina ka alla. Siis nad ei tüüta meid.”

Katrin on ühe korra elus varem suudelnud, mingil sünnipäeval, Kätlini kuti nooremat venda. Aga see polnud midagi erilist.

Kella kolme paiku öösel tellivad peoseltskonna riismed takso, et minna edasi Antsu poole. Taksojuht on kogu tee vait, isegi kui Ardo, Ants ja Liina täiesti kõrist lorilaule laulavad. Katrin laulaks ka, aga ta ei tea sõnu. Pealegi häbeneb ta teiste ees laulda.

Ants elab Sõle tänaval, ühes neis barakkide moodi majadest. Ta poeb Liinaga täisriides teki alla, kus nad vahivad kasseti pealt “Terminaator” kahte. Ardo ja Katrin kaovad teise tuppa voodisse, kuhu Antsu ema neile aseme teeb. Alul tahab Liina kaasa tulla. Aga nüüd puksib Ardo Liina eemale.

“Tukastame hommikuni,” ütleb Ardo ja kustutab tule. “Ma magan siis sinu kõrval. Kui sind muidugi ei häiri, et ma norskan.”

Nad kulgevad koos veel mitu tundi, enne kui päriselt uinuvad. Ning räägivad.

“Ma ei tea, ma olen natuke noor nagu.”

“Proovi aru saada, mina vaatan sind mehe pilguga.”

“Sa oledki must kümme aastat vanem.”

“Jah, ja tahan sind hirmsasti!”

“Ma pole nagu valmis. Ma peaksin ka nagu tahtma päriselt.”

“Jah, sul on õigus. Täiesti. A’ mis klassi sa lõpetad?”

“Üheksanda.”

***

Kell on viis hommikul. Pisut paistes näoga Ardo norskab. Katrin tõmbab riided selga ja läheb kööki. Loputab kraani all suud. Tuppa vaatab väsinud moega naine:

“Ärkasite? Mina olen Antsu ema. Kohvi joote?”

Nad istuvad pool tundi ja vestlevad. Lõpuks läheb Antsu ema päris rõõmsaks:

“Nii tore tüdruk! Teate, siin käib igasuguseid muidu. Teeme ühed!”

Ta valab pitsid täis. Ja lisab siis natuke murelikumalt: “Aga palun ära solvu, aga ära ennast selle Ardoga küll seo. Ta pole üldse hea poiss. Kogu aeg joob.”

Enne kui Katrin ära läheb, kirjutab Antsu ema talle oma telefoninumbri:

“Helistage vahel, saame lobiseda.”

Siis läheb Katrin Liinat äratama. Ta teab, et kohe läheb esimene troll. Unine Liina pilgutab lühinägelikke silmi:

“Kust sa nüüd tulid?”

“Teisest toast.”

“Oi ei, ega sa ometi…?”

“Muidugi mitte!”

Tüdrukud sulgevad vaikselt välisukse ja astuvad aeglaselt trepist alla. Õues on niiske, jahe ja udune. Kusagil tuututab auto.


Fotod: erakogud, John Brawley (CC)

Loe ka “Kuidas võimestada tüdrukuid?