(Mitte just) armastuslugu

See lugu ei ole ilukirjandus, aga see pole ka isiklik lugu. See on kollektiivne mälestus, mis pärineb loendamatutelt naistelt, kelle tüdrukupõli jäi nõukogudejärgsesse aega, 1990ndatesse aastatesse.

Katrin jõuab koju. Keerab ukse lukust lahti ja põrkab pimedas koridoris kokku emaga. “Kust sa nii hilja tuled? Miks sa ei helistanud?”, ütleb ema tere asemel. “Mis hilja? Lolliks läksid või? Kell on üheksa!”, ägestub Katrin. Kisub tee peal saapad jalast ning marsib oma tuppa. Ema tuleb Katrini järel ja jääb uksele seisma. “Mis on?”, küsib Katrin ja tirib kampsunit seljast. “Millal sul küll need tujud lõpevad?”, küsib ema. “Mis tujud?”, haugatab Katrin vastu ja pöörab selja. Ema viivitab hetke, tahab midagi öelda. Mõtleb ümber ja väljub toast.

Katrin keerab oma toa ukse lukku, lükkab maki sisse ja viskab põrandale siruli, käed pea all. Ise mõtleb, mille peale ärritus. Tõesti, ta lubas emale pärast kooli helistada. Ja unustas. Raamatukogus läheb aeg kähku. Ta käib seal koos sõbrannadega tihti. Niisama aega veetmas, kui Toompeal enam jõlkuda ei viitsi ja õues jahe hakkab. Kuulavad vinüüle, loevad raamatuid ja sirvivad Meie Meelt, vahel mõnda välismaist muusikaajakirja.

Tüdruk peole minemas

Ükskord jooksis ta raamatukogus kokku Kauriga. Kauril on hallid silmad, Elvise stiilis tukk ja nahktagi. Sõbrad kutsuvad Kauri indie-poisiks, sest talle meeldivad The Cure, The Smiths ja Joy Division. Mitte miski ei reeda, et ta alles abiturient on. Kaur otsis parasjagu kunstiajaloo referaadi jaoks materjale. “Käid sa tihti siin?”, küsis Katrin. “Mitte pärast seda enam, kui see kohustuslikuks muutus,” vastas Kaur. Nüüd loodab Katrin iga kord, et vahest on Kaur jälle raamatukogus mõnda koolitööd tegemas.

Katrin ajab end püsti ja läheb kööki: “Me käisime klassiõdedega rahvusraamatukogus, sorry. Ma unustasin helistada. Lugesin.” Endal sisimas keeb: “Miks ma pean talle pugema? Talle aru andma?” Ema vist polegi pahane, vastab ainult: “Võta süüa. Isa tegi pajarooga.”

Pärast õhtusööki heidab Katrin voodisse ja lööb lahti raamatu. Klaver jääb täna jälle harjutamata. Raamat räägib mehhiko indiaanlasest ja tema õpilasest, kes peab oma koha üles leidma. “Igal inimesel on oma koht,” õpetab vana indiaanlane õpilast. “Vale koht võib sind tappa.” Õpilane otsib, otsib ja lõpuks leiab oma koha. “Huvitav, kas minul on ka siin toas oma koht?”, mõtleb Katrin. Ta kukutab end voodist põrandale. Istub klaveri alla. Veeretab end põranda keskele. Ronib siis voodisse tagasi ja lööb raamatu jälle lahti. Akna taga on oktoober ja pime.

Sel hetkel heliseb teises toas telefon. “Katrin, sulle!”, karjub vanem õde. Torus kõlav hääl on ärev: “Kats, sa tead, kus me praegu lähme? Ardo sünnale! Ta just helistas, ta peab hoopis täna!” – “Täna? See pidi ju homme olema?” – “Jaa, aga seal kellu kooli saunas oli keegi rohkem maksnud ja homme polegi ruume! Nii et ta teeb hoopis täna vaikse istumise sõbra pool.” Katrin on vait ja mõtleb. “Kats, sa ei saa mind alt vedada!”, mangub hääl torus. “Jaa, aga homme on kool! Mu ema lihtsalt ei luba!” – “Kats, Gert on raudselt seal! Me peame minema! Ardo ise on ju ka!”

***

Mõned kuud tagasi augustis on soe ilm ja Katrini sõbranna Kelly on otsustanud pidada oma kuueteistkümnendat sünnipäeva klassivenna vanemate süstakuuris. Kelly on suurt kasvu tugev tüdruk, kes on oma juuksed blondiks pleegitanud ja küüned heleroosaks lakkinud. Klassivennad kutsuvad teda selja taga Robo Copiks või Termikaks. Katrin sai Kellyga tuttavaks Elina kaudu, kes on Kelly pinginaaber. Erinevalt Kellyst peetakse Elinat pisikeseks ja armsaks. Elina naerab palju, armastab maalida ja tahab astuda lavakasse, äärmisel juhul ERKIsse.

Kell kaheksa õhtul on Kelly, Elina ja Katrin süstakuuris kohal. Nad lõiguvad salati ja viinerid, segavad valmis morsi ja lähevad Pirita randa. Poole tunni pärast on poolkuiv lossivein otsas ja nad lähevad tagasi süstakuuri. Ahju ees istub Ardo. Roosad teksad ja must särk, põselohukesed, sassis juuksed ja punakas habe. Ardo naeratab. Katrin läheb ähmi täis, püüab seda varjata ning jookseb makis kassetti vahetama. Seal mängib hetkel Elina lemmikbänd L’Dorado. Lõbus ja samas räägib asjadest nagu need on, leiab Katrini parim sõbranna.

Samal hetkel on Ardo Katrini selja taga. “Oo, sulle meeldib Sex Pistols?”, tunnustab ta tüdruku muusikavalikut. “Jaa!” – “Aga see kassett siin on ka lõpp hea. Sinu oma?” – “Jaa, sulle meeldib Doors?” – “Ikka muidugi!”

Rahvas siirdub randa, kaasa võetakse paar šampusepudelit. Mere ääres on õhtule vaatamata palju rahvas. Ilm on ikka veel soe. Ja vesi ka. “Läheme ujuma!”, agiteerib Katrin sünnipäevalisi. “Ei viitsi, ujukaid pole” ühmab keegi vastu, vist sünnipäevalaps Kelly. “Lähme ikka,” nuiab Katrin. “Lähme kas või riietega!” “Me läheme ainult paljalt,” irdub Ardo peoseltskonnast. “Paljaks ma ennast küll ei võta,” “Võta ikka, pärast oled märgade riietega, lõpp ebamugav ju!”, võtab Ardo juba pükse jalast. “Ma ei saa,” vastab Katrin, mõtleb sellele, et tal on päevad, ning jookseb teksadega vette. Ardo tuleb talle järele.

Tüdruk klassiekskursioonil

Tunni pärast on õues pime ning Ardo ja Katrin istuvad paadisillal üksteise kaisus. Katrinil on seljas sõbranna särk ja Ardo pintsak. Teksad väänas Ardo välja ja viis sauna kuivama. “Sa oled mulle nüüd ühe musu võlgu – nende eest,” ütles ta enne. “Muska oled,” ütleb ta nüüd ja paneb nina tüdruku juustesse.

Hommikul ütleb mees ajast ja arust kaabut kergitades Katrinile head aega. “Ta oleks võinud ju püüda mind suudelda,” mõtleb Katrin kurvalt. Mees aga viskab nalja: “No mis sa kurvastad? Küll me veel kohtume! No ära mossita nüüd. Kas sa ei näe, et mul on mingi kollane taldrik pea kohal? Tegelikult on see minu lolluste aura! Ja kõige peale on kirjutatud – Nõmme Kultuurikeskus, transamees!”

***

Katrin istub maja ees taksosse, taksojuhi kõrvale. Vanem õde aitas silmad värvida ja andis takso jaoks 25 krooni. Katrini õde on pikkade blondide juustega ja üle kooli tuntud kaunitar. Hulka lühem ja pehmem Katrin tunneb end tema kõrval natuke nagu inetu pardipoeg. Pealegi hoiavad tema hoopis tumedamat toni juuksed täpselt nii nagu ise tahavad. “Nagu oleks elektrišoki saanud,” kommenteerisid paralleelklassivennad veel mõne aasta eest Katrini soengut

Täna on Katrinil pruuni jope all mustad teksad ja ema põlvini ulatuv must lohvakas kampsun. Oma juuksed on ta sättinud kõrva taha, kus need püsida ei taha. Taksojuht naeratab, tüdruk naeratab vastu. Taksojuht küsib: “Aga kuhu me sõidame?” “Ah,” Katrin naeratab uuesti, vabandavalt: “Taksopargi juurde, palun.”

Kodus oli hirmus skandaal. “Jälle sul hakkavad need öised tuurid!”, karjus ema. “Em, ma pean minema! Meil on tüdrukute õhtu, ma ei saa mitte minna!” – “Ma saan ju aru, et sa valetad mulle! Mis tüdrukute õhtu sul kell üksteist õhtul on? Palun räägi ära, kuhu sa lähed!” – “Ma ütlesin, Elina poole!” – “Katrin, sa oled neliteist. Palun ütle mulle, kuhu sa lähed!” – “Ma ütlesin ju, Elka poole!” – “Olgu, Katrin,” sai ema aru, et ei saa tütart takistada. “Aga homme on koduarest.” Katrin oli vait. “Ja ma räägin Elina emaga.”

Taksojuht paneb suitsu ette. Vabastab siis piduri, vajutab sujuvalt sidurit ja gaasi ning auto tagurdab teele. Sealsamas, Marati hoone ees nägi Katrin lapsena aknast keravälku. “Huvitav, mida nad seal toodavad?”, mõtleb ta, sest samas kohas nägid keravälku ka tema ema ja vanaisa. Nad pööravad Tartu maanteele. Katrin vaatab aknast välja. Nurga peal reklaamib end keldris asuv karusnahasalong, reklaaminäoks rõõmus panda. Eemal särab Marbloro Quattro reklaam. Tänavad on tühjad, nagu nädala keskel tavaks, kuigi raadios laulab Whigfield, et on laupäeva õhtu. Hommikul on siin inimesi rohkem. Ükskord küsis üks mees Katrinilt teel kooli, ega ta raha tahaks teenida. Katrin imestas tookord – kas mees ei näinud, kui vana ta on.

Tüdruk peikale poseerimas

Kümme minutit hiljem jõuavad nad Taksopargi juurde. Hetk tagasi on ilm olnud hilissügiseselt kuiv ja jahe, nüüd langevad esimesed piisad. Katrin annab taksojuhile raha, tänab ja astub autost välja. Elina on peatuses vastas: “Kats, lõpuks. Ma passin siin juba mingi pool tundi. Ma ei tea, kus see aadress on, kusagil seal Kosklas vist.” “Tibud! Kus te lähete,” räuskab selja taga purjus mees. Tüdrukud haaravad käest kinni ja jooksevad kiljudes üle ristmiku.

Nad kõnnivad Katrinile tundmatuid tänavaid pidi. Katrin on kesklinna tüdruk, kes eksib ära juba siis, kui satub Liivalaia tänavalt Veerennisse. Tema koolimajagi asub vanalinnas ning on uhke oma sajandite pikkuse ajaloo üle.

Nüüd on nad jõudnud oranžide hruštšovkade juurde ning otsivad majanumbreid. “See maja vist, ei, vist ikka järgmine…” loetleb Elina. Nad leiavad õige maja ning tammuvad trepist üles neljandale korrusele. “Imelik,” mõtleb Katrin omaette. “Kõik mu tuttavad elaksid nagu neljandal korrusel.” Ning mõtleb samas, et ei tunnegi inimest, kellele külla läheb.

Ust ei ava koduperemees, vaid hoopis Ants, kellega tüdrukud suvel süstakuuris tuttavaks said: “Arts, plikad tulid!”, hõikab ta ning tervitab tüdrukuid kraapsu tehes: “Astuge sisse, astuge sisse! Meil on siin tagasihoidlik pidu, Artsil sai veerand sada täis, kaks kaunist naisterahvast kaunistavad õhtut! Mida teile? Veini? Õlut? Šampanjat?”

Katrin ja Elina astuvad edasi. Peosaal on trööstitu. Tuba on räpane. Laua peal vedelevad pooltühjad pudelid. Ardo vaidleb ägedalt mingi mehega, kellel on põsk katki kriibitud. Gert tukub nurgas. “Läks naisega kaklema,” ütleb Ants kuidagi kahjurõõmsalt ja osutab katkise põsega mehele. Mees koriseb, vaarub püsti ja pudistab: “Naised! Mida teile…?” Teda katkestab Ardo, kes röögatab üle toa: “Nu! Tulite! Tore!” Ja haarab Elina sõbramehelikult kaissu. Siis kallutab ta pea ühele küljele, teeb silma ja ulatab käe: “Nii, Katrin. Sind on mul eriti hea meel näha.” Katrin punastab: “Oo, tere! Te ei pahanda, kui ma muusikat vahetan? Väga hea musa, Kate Bush!” Ja tüdruk siirdub kotist kassetti välja koukides maki juurde.

Juurde astub majaperemees: “Miks nii noor neiu nii vana muusikat kuulab?” Ning ta valab Katrinile šampust. “Ma ei tea, mult kogu aeg küsitakse, aitäh!”, vastab Katrin ja võtab lonksu. “Kuule, vanamees, sa mine vaata sinna… Kööki! Seal keegi otsis sind!”, liitub nendega Ardo. Ta võtab Katrini kõrval koha sisse. Nad on natuke aega vait. Siis küsib Ardo: “No ja kuidas sul läinud on?” – “Ma ei tea. Koolis on palju õppida. Järgmisel aastal keskkool.” Nad on jälle vait, kuni Katrin küsib: “Ja sa ise?” “Noo, mul ka tavaliselt,” vastab Ardo. “Tööd vahetasin siin sügisel. Tulin Nõmmelt ära” “Kus läksid?”, elavneb Katrin. “Draamasse, valgustajaks.” – “Nii šeff! Sa näed siis kõik etendused ju ära!” – “Jaa! Tahad teatrisse tulla? Ma saan piletid. Kaks head tükki on praegu, “Kolm pikka naist” ja “Kured läinud, kurjad ilmad.” Oi, aga sul on ju klaasi tühi! Või mis, võtame terve pudeli!”

Nad lähevad rõdule peitu. “Et nad ei näeks, et me pudeli ära virutasime,” seletab Ardo ja meisterdab kastidest toolid. Ta võtab Katrinil ümbert kinni. Et külm ei hakkaks. “Kuule, minu arust on sul mingi mure,” ütleb Ardo. “Mis mure?”, üllatub Katrin. “No ma tunnen sellised asjad ära. Ja sul on praegu mingi asi hingel.” “Ma ei tea, ausalt…” “Sa võid julgesti mulle rääkida. Ma pole ju su paps!”, ütleb mees julgustavalt. “No koolis on nats raske praegu, muusikakoolis ka. Ma ei harjuta piisavalt ja nad tahtsid mind juba kevadel istuma jätta. Õega tülitseme palju. Eile võtsin ta maki ning ta tegi sellise lärmi sellest… Hei, kuule, mis sa teed enda arust?” “Katsun su tissi, enda arust.”

***

Tüdruk kilekotiga armastust otsimas

Ühel hetkel kostab köögist valju ropsimist – Ants oksendab. Katrin tahab põranda puhtaks pesta, ent Ardo ei luba, vaid võtab ise kaltsu. Gert on vahepeal Elina meelehärmiks koju läinud. Ta kogub end siiski kähku ning hüppab hoopis Ardole sülle. “Nii ülemeelik siis,” muheleb Ardo ning tõstab Elina kapi otsa istuma. “Võta mind siit alla kohe!”, kiljub Elina ning kukutab end kapi otsast Ardole kukile. Katrin vaatab, et Elina ja Ardo on head semud. Kadedaks teeb, kuidas Elina kõigiga kohe suhelda oskab. Kas tema julgeks Gerdile niimoodi sülle hüpata, mõtiskleb ta. Ei julgeks, otsustab ta.

Kell tiksub. Katrin ja Ardo suudlevad. Rõdul. Köögis. Koridoris. Elutoas. Iga kord satuvad Ants ja Elina neile peale. “Mis siin toimub?”, kõõlub Elina välisuksel. “Trepikoja romantika,” pillab kahtleva näoga Ants tema selja tagant. “Hei, mis te siin teete?”, hõikab Elina isegi rõdult, kui Katrin ja Ardo magamistoa aknal suudlevad. Seepeale sulgeb Ardo akna: “Ma lasen kardina ka alla. Siis nad ei tüüta meid.” Katrin on ühe korra elus varem suudelnud, mingil sünnipäeval, mingi sõbranna kuti nooremat venda. Aga see polnud midagi erilist.

Kella kolme paiku öösel tellivad peoseltskonna riismed takso, et minna edasi Antsu poole. Taksojuht on kogu tee vait, isegi kui Ardo, Ants ja Elina täiesti kõrist lorilaule laulavad. Nad jõuavad kohale. Ants elab Sõle tänaval, ühes neis barakkide moodi majadest. Ta poeb Elinaga täisriides teki alla ja nad vahivad “Terminaator” kahte. Ardo ja Katrin kaovad teise tuppa voodisse, kuhu Antsu ema neile aseme teeb. Alul tahab Elina kaasa tulla: “Kus te nüüd lähete? Magama või? Ärge jamage, me oleme ju ikka üks kamp!” Aga nüüd puksib Ardo Elina eemale.

“Tukastame hommikuni,” ütleb Ardo ja kustutab tule. “Ma magan siis sinu kõrval. Kui sind muidugi ei häiri, et ma norskan”. “Ei häiri,” vastab Katrin. Nad kulgevad koos veel mitu tundi, enne kui päriselt uinuvad. Ning räägivad.

“Ma ei tea, ma olen natuke noor nagu ju,” – “Proovi aru saada, mina vaatan sind mehe pilguga.” – “Sa oledki must kümme aastat vanem.” – “Jah, ja tahan sind hirmsasti!” – “Ma nagu pole valmis. Ma peaksin ka nagu tahtma päriselt,” – “Jah, sul on õigus. Täiesti. A’ mis klassi sa lõpetad?” – “Üheksanda.”

Kell on viis hommikul. Pisut paistes näoga Ardo norskab. Katrin tõmbab riided selga ja läheb kööki. Loputab kraani all suud. Tuppa vaatab väsinud moega naine: “Ärkasite? Mina olen Antsu ema.” – “Mina olen Katrin!” “Kas kohvi joote?”, uurib naine.

Nad istuvad pool tundi ja vestlevad. Lõpuks läheb Antsu ema päris rõõmsaks: “Nii tore tüdruk! Teate, siin käib igasuguseid muidu. Teeme ühed!” Ja ta valab pitsid täis. Enne kui Katrin ära läheb, kirjutab Antsu ema talle oma telefoninumbri: “Helistage vahel, saame lobiseda.”

Siis läheb Katrin Elinat äratama: “Hakkame minema. Kohe läheb esimene troll!” Unine Elina pilgutab lühinägelikke silmi: “Mis? Oot? Kust sa nüüd tulid?” – “Teisest toast.” – “Issand, ei, ega sa ometi…?” – “No kuule!” – “Nii et sa siis ei…?” – “Muidugi mitte!”

Tüdrukud sulgevad vaikselt välisukse ja astuvad aeglaselt trepist alla. Õues on niiske, jahe ja udune. Kusagil tuututab auto.

 

Fotod: erakogud, John Brawley (CC)

Loe ka “Kuidas võimestada tüdrukuid?

0
FacebookTwitterEmail

Aita areneda Eesti feministlikul mõttel!

Sinu annetus aitab Feministeeriumit töös hoida — algatada uusi projekte, tasuda kaaskirjutajatele ja arendada kohalikku feministlikku mõtet.

Anneta

Loe ka

#masinpeseb #ahiküpsetab

Enne, kui Tuule sai kokkamisega algust teha, oli vaja veidi kraamida. Köögikapilt maandusid nõudepesumasinasse paar taldrikut ja söögiriista. Tuule avas…