Armeenlasena Eestis 1976–2016. Ühe rahvuskogukonna sünnist

Vahel on tagantjärele oma valikute tagamaid raske mõista. Esiteks võisid need omal ajal olla endagi eest varjatud. Teiseks – ja mis peamine – sageli kipume hiljem oma motiive vastavalt elukogemusele ümber kirjutama.

Saime Ingega tuttavaks 1973. aastal ning abiellusime peagi. Tema oli selleks hetkeks õppinud majandust, mina vene filoloogiat. Alul elasime Armeenias, kuhu mind suunati sõjaväeteenistusse, ise olen Aserbaidžaani armeenlane. Lõpuks sai aga määravaks korteriküsimus Inge vanaemal oli Tallinnas, ühes kommunaalkorteris tuba, nii et 1975. aastal maandusimegi siia.

Üsna peagi selgus, et armeenlasena Eestis tööle saada polegi lihtne, ning seda hoolimata heast haridusest ja ettevalmistusest. Jah, oli peavoolurahvus – eestlased. Ning nende kõrval olid venelased, kes samuti Eesti ühiskonnas domineerisid. Siin ilmneski paradoks – eestlased rääkisid, kuidas venelased neid rõhuvad, ent see ei takistanud neid omakorda teisi rahvusvähemusi tasakesi vaenamast. Lõpuks sain tööle tänu Evi Šteinfeldtile – maailma mastaabis eesti russistile, kes oli ühtlasi kuulsa vene õppe sagedussõnastiku autor.

12088260_596308127176683_4367131431368955627_n
“Venekeelsena Eestis kuulusin ma justkui automaatselt venelaste kogukonda. Samas ei olnud ma ju venelane. Loomulikult tekitas see stressi, lisaks ka teatavat üksindust.”

Venekeelsena Eestis kuulusin ma justkui automaatselt venelaste kogukonda. Samas ei olnud ma ju venelane. Loomulikult tekitas see stressi, lisaks ka teatavat üksindust. Ja mu erialagi – vene filoloogia – polnud kuigi popp. Nagu ütles üks mu ülikooliaegne armeenlasest sõber, kes Eesti ühiskonda hästi tundis: “Sa oled ameti järgi vaenlane – kas sa siis tõesti ei suutnud midagi paremat valida?”

Kultuur ja stereotüübid

Seepärast tekkiski mul kaheksakümnendate lõpus perestroika ajal mõte otsida üles teised armeenlased. Alustasin sellest, et panin 1987. aastal ajalehte Molodjož Estonia kuulutuse, et armeenia keele ringi otsitakse lapsi. Kohtumise määrasin Vanalinna Muusikamajja, kuhu meid lahkelt lubas sealne direktor Kersti Nigesen. Esimesel korral oli kohal paar peret. Pool aastat hiljem, 1988. aasta alul, moodustasime juba ametlikult Tallinna armeenia kultuuriseltsi. Siis oli meid sadakond. Samal ajal moodustus ka Tartus armeenia selts.

Sageli arvatakse, et Tallinna armeenia kogukonna sündi ajendasid tollane Karabahhi sõda ning perestroikaga seotud protsessid Armeenias ja Eestis. Ometi polnud see nii, olgugi et siinsed rahvuslikud meeleolud mõjutasid ka Eesti armeenlasi. Tulime kokku seepärast, et tahtsime säilitada rahvuslikku eneseteadvust, esmajoones keelt ja kultuuri. Olulisel kohal oli ka teadmine diasporaast. Sest isegi nõukogude ajal polnud armeenlast, kes poleks kuulnud armeenia kogukondadest ja nende suurtest tegijatest, alustades Nubar-pašast ja lõpetades Calouste Gulbenkianiga. Ja nõukogude liiduvabariikideski mängisid sarnased ühendused tähtsat rolli, eriti idas.

Teine motiiv oli aga nõukogude reaalsus. Nagu eespool vihjasin, kogesin ma (ja ilmselt mitte ainult mina) oma karjääri vältelt enam kui korra kolleegide ja tuttavate pehmelt öeldes ebaadekvaatset suhtumist. Enamasti väljendus see armeenlaste ja kaukaaslastega seotud stereotüüpides – kuumad poisid, konjak, šašlõkk, mustasilmsed kaunitarid, traditsioonilised kodusuhted.

To see the Aside click here.To hide the Aside click here.
Ent kõige õudsem oli see, kui etniline faktor tõusis esiplaanile karjääriküsimusis. Ja täitsa naljakaks läks asi siis, kui konkurentide vahelises professionaalses võitluses tõstatasid rahvusküsimuse vene kolleegid.

Vahel oli see suhtumine meeldiv ja vahel ebameeldiv, vahel naljakas ja vahel tegi viha. Ent kõige õudsem oli see, kui etniline faktor tõusis esiplaanile karjääriküsimusis. Ja täitsa naljakaks läks asi siis, kui konkurentide vahelises professionaalses võitluses tõstatasid rahvusküsimuse vene kolleegid. Nagu ütles üks mu lahke vene kolleeg täiesti siiralt: “Aga teie, Artem – palun ärge nüüd solvuge! – pole isegi venelane!”

Ilmselt seepärast tahtsimegi, et armeenlased poleks enam vaid üks hajus mass, vaid omanäoline rahvuskogukond. Kogukonnaks moodustumise protsess võttis aega mõned aastad, toimus aktiivselt ning eesti intelligentsi toetusel. Hiiglaslikku rolli mängis siin Eesti Muinsuskaitse Selts, kellele imponeerisid meie eesmärgid.

Uue ajastu mõõn ja tõus

Ja siis, kolme aasta pärast, saabus fenomenaalselt lühikese aja jooksul tõeliselt destruktiivne ajajärk, kus pärast perestroikat tõusis kogukonna liikmete elus esiplaanile isiklik elus püsimine. Eestlased olid ametis oma rahvusriigi üles ehitamisega ning n-ö muulastel siin ruumi polnud. Etnilised stereotüübid ainult võimendusid – kaukaaslastesse suhtuti kui kriminaalidesse, kes oskavad vaid koertest šašlõkki teha ning Keskturu putkasid õhkida.

Probleem oli ka selles, et paljud armeenlased ei osanud korralikult eesti keelt. Nii avastasidki paljud end isolatsioonist. Ent lühikese ajaga õppisid mitmed meist selgeks keele selgeks ning vahetasid eriala. Võib-olla ei leidnud nad sama prestiižset tööd kui varem, ent piisavalt, et eluga hakkama saada ja lapsi kasvatada.

Ning kogukond päriselt ei maganud. Näiteks 1994. aastal õnnestus Tallinna kogukonnal saada oma kirik, millest ei saanud ainult usu-, vaid ka armeenlaste kultuuriidentiteedi keskus. Nimelt on armeenlased uhked selle üle, et olid esimene ametlikult ristiusklik riik maailmas. Kirik tegutseb siiamaani.

To see the Aside click here.To hide the Aside click here.
Ja siis, kolme aasta pärast, saabus fenomenaalselt lühikese aja jooksul tõeliselt destruktiivne ajajärk, kus pärast perestroikat tõusis kogukonna liikmete elus esiplaanile isiklik elus püsimine. 

Jätame nüüd 20 aastat vahele ja naaseme tänapäeva. Olla armeenlane Eestis pole sama, mis oli 1877. ja 1987. aastal. Ja kogukondlikes motiivideski on toimunud teatavad korrektuurid. Jätkuvalt on olulisel kohal rahvusliku enesemääratluse võimalus. Hulk aktiviste hoiavad kogukonda koos, suhtlevad Eesti riigi struktuuridega ning säilitavad kontakte teiste kogukondadega väljaspool Eestit. Me pole enam eri ilma otstest siia sattunud armeenlased, vaid ongi tekkinud selline identiteet nagu Eesti armeenlane.

Muide, 1930. aastate Ameerikas assotsieerus armeenlane kellegi õnnetu ja vaesega. Ent mingi aja pärast hakkasid armeenlased seostuma selliste omadussõnadega nagu edukas, rikas jne. Mulle tundub, et ka Eesti armeenlaste puhul ei käibi enam omaaegsed stereotüübid. Peale on kasvanud tugevalt oma jalgadel seisev põlvkond. Ju siis ei olnud 30 aasta tagune töö asjata.