Emadepäeva ümbritsev pühaduse aura ei peida valukohti

Jõudsalt emadepäeva poole rühkides oleme peaaegu finišisse jõudnud. Homme peaks saabuma emaelu kõrghetk – kodudes antakse üle ebakindla lapsekäega joonistatud kaardikesi, kingitakse kauneid kevadõisi ja köögi on ajutiselt üle võtnud teised pereliikmed, mitte emad. Nii näeb emadepäev välja ideaalpildis.

Emakssaamine nõuab rohkem julgust kui langevarjuhüpe.

Mõnele emale tuletab maikuine pühapäev siiski vaid meelde rolli, mida kunagi täideti, kuid mis ootamatult käest libises. Emaks saadakse ikka laste kaudu, mitte kuidagi muudmoodi, ning ka lapsed on surelikud. Lapsed võivad olla ema juurest jäädavalt ja tagasipööramatult lahkunud – parandamatult haigestunud, õnnetustes hukkunud, juba surnult sündinud. Emadepäev võib seega tähendada nii helgete mälestuste kui ka kibedate enesesüüdistuste päeva.

Ka emad võivad olla haiged

Osa emadest pole ise valmis emade pidupäeva nautima. Jah, ka emad võivad olla haiged. Mõned neist on haiged viisil, mis ei võimalda neil ümbritsevast aru saada, nad ei pruugi oma lapsi äragi tunda. Mõne ema koorem on nii raske, et ema jõud on otsa lõppemas. Puudega laste hooldamine kipub meil ikka olema rohkem emade asi ja see on ööpäevaringne töö, mille eest palka ei maksta. Või mida tunneb ema süda, kelle lapsest on saanud kurjategija?

Mõni ema pole pereelu peaosa täitmisega hakkama saanud, olles kas järeltulijad hüljanud või on midagi muud maailmas oluliseks pidanud kui uue põlvkonna üleskasvatamine. Väärkoheldud laps ei peaks emadepäeva etenduses kaasa mängima, kui see tekitab pigem piina kui rõõmu.

Emadepäeval tuleks tegelikult rääkida ka isadest. Laste isa kohalolu võib emadepäeva muuta toredaks perepäevaks või üheks hirmuäratavatest tähtpäevadest, mida peres pigem kardetakse kui oodatakse. Eestis on levinud ka pered, kus lastel isa justkui eksisteerib, aga märksa enam püha vaimu või käo kui vastutustundliku lapsevanema kujul.

Valitud lastetust pole mõtet kellelegi ette heita

Emadepäeva ümbritsev pühaduse aura ei suuda peita emaksolemise valukohti. Emaduse kasuks otsustades võtab naine kogu edasist elu mõjutava riski, mille maandamiseks võimalusi napib. Seetõttu pole valitud lastetust mõtet kellelegi ette heita. Emakssaamine nõuab rohkem julgust kui langevarjuhüpe, ja valmisolekut eluaegseks pühendumiseks, sest seda ju emadus endast kujutab.

Kallis ema, naudi maikuu teist pühapäeva nii, kuidas tahad ja oskad. Pole oluline, kellega, kus ja kuidas. Emadepäeva tähistamine pole tegelikult üldse kohustuslik, nagu pole seda ka jõulude ja jaanipäeva üle rõõmustamine. Pealegi tundub üsna kohatu luua emadepäevast ideaalperekonna ülistusriitust, kui Eesti ühiskonnas valitseb endiselt suhtumine, et ema peab, aga isa võib.