Esimese vereni

Foto: Paula Vahtra

Mõni naine tajub menstruatsiooni paratamatusena, teine normaalsusena ja kolmas karistusena. 15 eri vanuses naist meenutab oma esimesi päevi.

***

Mu päevad hakkasid 13-aastaselt (2000). Kuna mu ema oli meditsiinitöötaja, siis teadsin juba väiksest saati, mis on päevad. Tollal hakati koolides tegema neid tampoonifirmade koolitusi, kus kõik hiljem kuulutasid, et “oo, mul juba on”. Ma mõtlesin, et mind ei koti, mul pole midagi. Kooliarst ka alati küsis, et kas on juba. Oli siuke vanem kalasilmne tädi, kes ütles, et “jaa, kui need päevad hakkavad, siis on kohe nii kerge tunne!” Ma mõtlesin, mis selles tüütus asjas siis nii kerget saab olla.

Aga siis need hakkasid suvel korraks, hommikul kodus. Tänu emale sain kohe aru, mis see on. Käisin mingis suvelaagris, kus pidin basseini ujuma minema. Siis ma natuke häbenesin öelda, et mul hakkasid päevad ja ma ei saa ujuda. Valetasin, et olen hüppeliigese välja väänanud. Alles sügisel hakkasid uuesti ja päriselt. Mäletan just seda sügist, et ma emale ei julgenud isegi välja öelda. Ütlesin: “Kuule, mul hakkasid need.” Aga ema sai aru. Tagantjärele mõtlen, et hea, et ema oli sellest rääkinud. Ei olnud üllatust ega ehmatust, et jooksen verest tühjaks.

***

Põhiliselt meenub šokk. Olin 14 (1990) ja kõigest valesti aru saanud. Miskipärast olin võtnud pähe, et kui päevad algavad, kestavad need vahetpidamata aasta otsa, misjärel saab tüdruk suguküpseks ning veritsemine lõpeb. Kui ema mulle ütles, et päevad tulevad iga kuu tagasi umbes 50. eluaastani, lõi see mind pahviks. Meie vestlus toimus pärast kooli, kus esimest korda veritsema hakkasin. Õnnekombel kandsin sel päeval pakse punaseid sukkpükse, nii et keegi ei saanud aru, mis toimub. Teadsin juba aastaid enamvähem, mis on menstruatsioon, sest vanaema oli mulle seda seletada üritanud. Ta küll käskis emal valgustustööd teha, aga ema jäi liiga kauaks õigeid sõnu otsima, piim kees pliidil üle ja vestlusring muutus kõrbenud piima hõnguliseks kaoseks, mis katkestas vanaema jutu. Nii ei jõudnudki ta mulle öelda, et päevad külastavad naisi igal kuul.

***

Ma olin väga noor, kui mul kuupuhastus algas, vist 11 või 12 (1938), ega ma suurt sellest midagi ei mäleta. Ema mulle midagi ei rääkinud, mitte sõnagi, me neist asjadest üldse kodus ei kõnelenud, sellest ka mitte, kuidas lapsed tulevad. Vanematelt tüdrukutelt olin midagi kuulnud küll, kuupuhastusest ja seksist, nii et midagi ma teadsin. Sidemeid siis ei olnud, ise tegime millestki need. Ja siis pesime, keetsime. Aga jah, noor olin ma küll. Ja kaua kestis, ma olin kaugelt üle viiekümne, kui läbi said. Meie peres kõik naised olid väga viljakad. Mu vanaema oli ka öelnud, et meie peres piisab, kui mees naist oma pükstega lööb – kohe jääb rasedaks. Ja rinnad olid ka meie peres kõigil naistel suured. Ema rääkis, et kui ta ühe sugulasega sauna läks, siis see oli ühe rinna visanud üle ühe õla ja teise rinna üle teise.

Foto: madamepsychosis (flickr, creative commons)

***

Mul hakkasin päevad 14-aastaselt (1976.) Ema mulle sellest teemast midagi rääkinud ei olnud, aga teadsin kohe, mis toimub. Olid vist mingid tervise teemalised tunnid, kui olin 5. või 6. klassis. Eks muidugi vanematelt sõbrannadelt sai ka infot. Kõige suurem mure oligi, millega seda verejooksu kinni pidada, sest sidemeid polnud. Emale midagi ei öelnud, otsisin ise kaltsukotist mingeid vanu tekstiile, millest sobiv padjand vormida. Oi jah, olid ikka ajad. Praegu tundub see kõik päris rõve. Mingil ajal siiski pühendasin ema ka asjasse ning parematel päevadel sai apteegist vatti, mis oli sel ajal hull defitsiit. Aga kui jupp aega polnud jälle vatile apteegis peale sattunud, siis tuli jälle kaltsukoti sisuga leppida.

***

Esimest korda algasid mul päevad, kui olin 11 (1994). Ema polnud mind teemaga üldse kurssi viinud. Õnneks sattus mulle kätte mingi uuema ajastu seksi- ja suhteraamat. Niisiis olin päris hästi kursis. See oli see ajastu, kui telekast hakati massiliselt sidemereklaame näitama. Ma olin kaunikesti kiuslik laps, nii et ahistasin siis ema iga kord, et “emme-emme, mis see on? Kas need on mähkmed vä?” Ikka, et tal ebamugavam oleks. Aga kui mul siis päriselt päevad hakkasid, siis ma sellest aru ei saanud. Mõtlesin hommikul hoopis ehmatusega, et olen aluspüksid täis sittunud. Ja peitsin need sügavalt pesukorvi. Alles siis, kui pärast kolmandat tundi koolis sama vaatepilti nägin, sain aru, et nüüd ongi need päevad käes.

***

Mäletan hetke, kus vetsus istudes leidsin aluspükstelt plekid, paar tilka heledat verd ja olin lihtsalt segaduses. Võisin olla 11 või 12 (2001). Ma polnud vist päris teadmatuses, mõistsin umbes, mida see tähendas ja tundsin uhkusesegust segadust. Läksin ema juurde ja ta selgitas lähemalt, et see on tavaline naiseks saamine, näitas oma hügieenisidemeid ja õpetas kasutamist.

Meenuvad veel hullud krambid, mille tõttu kirjanduse tunnis valude tõttu lauast kinni hoidsin ja silmadele liiga eredana tunduva valgusega hakkama püüdsin saada. Õudne hetk oli tampooni kasutamise proovimine ja mu õde pakkus end abistama ja millegipärast ma tundsin häbi, keeldusin ja see vist lõppes nutuga. Lõpuks näitas ta enda peal ette. Tampoonidega oli tiinekana pidev hirm toksilist šokki saada ja oli paha-paha, kui tampooniga magama jäi.

Eriline oli ka keka tunnist päevade tõttu vabastuse saamine ja seetõttu enda natuke erilisena tundmine. Õnnis hetk oli, kui pillide kasutamisega tsükkel normaliseerus, valud vähenesid ja ma ei tundnud end kui maailma verre uputav naine. Just nii ma tundsin, kui kõndisin ja järsku üks korralik lahmakas langes. Pidin peatuma ja lootma, et see mööda jalgu alla ei voola, vaid sidemed selle kinni püüavad. Tiinekana põhikoolis kuni gümnaasiumini oli päevade ajal koolis väga raske, sest mul tulid aeg-ajalt sellised emotsionaalsed hood peale, et tundsin end rahva seas järsku väga haavatavana ja alasti. Lõpuks õppisin sel hetkel sõpradelt füüsilist lähedust otsima või füüsiliselt peitu pugema, nii veider oli selline tundmus.

Foto: Quinn Dombrowsky (flickr, creative commons)

***

Tegelesin alates viiendast eluaastast iluuisutamisega. Teatava vanuseni koosnes kogu mu arvestatav suhtlusringkond ainult iluuisutajatest. Igatahes olid mu uisutajatest sõbrannad või ka mitte eriti sõbrannad need, kellega kippusin end tollal võrdlema. Mäletan, et mul tekkisid teatavad kompleksid ja hirmud seoses sellega, et nemad kõik olid umbes 12-aastaselt väga täiskasvanud (nii välised tunnused kui ka muud asjad), mina aga mitte. Ahjaa, oodatavat olukorda oli mulle selgitanud mu ema – väga neutraalselt ja normaalselt muide –, nii et olin kursis, mida oodata on. Esimene kord juhtus see asi suvel spordilaagris (1963). Vist Viljandis, aga võib-olla Viimsis, enam ei mäleta, ja ma olin rõõmus, et võin treenerile teatada, et kümmet kilomeetrit ma joosta ei kavatse tervislikel põhjustel. See oli üldse kole suvi, sest kasvasin suvega üle 10 sentimeetri pikemaks ja võtsin kaalus juurde. Ja mu ema läks kergelt närvi, minu arust sellepärast, et ma ei ole nii ilus, nagu ta oli lootnud, näiteks leidis ta, et mu nina on liiga suureks järsku muutunud. Ja koolis teatas mu klassijuhtaja, et klassis olen kõige rohkem kasvanud-muutunud mina. Nii et üsna hästi on meeles kogu komplekt, mis kaasnes üleminekuga uude “vanuseklassi”.

***

Mul hakkasid päevad 30. aprillil 1996. Seda oli kerge meelde jätta, sest oli volbripäev ja ma olin 12. Olin parajasti koolis. Mu ema oli samas koolis õpetaja, läksin tema juurde ja ütlesin, et “kuule, mul vist hakkasid päevad”. Ema ütles: “Ahsoo. Mine küsi siis kooliarstilt, kas tal sidemeid on. Kui ei ole, käi kodus ära, sa tead küll, kus kapis mul need on. Võta tiibadega, need on mugavamad.” Ja nii oligi, läksin koju, panin sideme paika ja korras, absoluutselt valutu algus. Me kodus olime sellest varem rääkinud ka ja ma mäletan, et meil oli selline raamat lugemiseks nagu “Oliver ja Ulrike avastavad seksuaalmaailma”, nii et mingit üllatust polnud. Mingi aeg käis meil koolis keegi tampoonidest rääkimas, see oli ilmselt mingi Tampaxi reklaamituur või midagi taolist, siis jagati tampoone. Neid meil kodus polnud, aga nende suhtes oli ema skeptiline ja väga ei tahtnud, et ma neid kasutaks. Küsimise peale ei seletanud ka, miks.

***

Oletavasti saabus esimene veri mu pükstesse ca 12-aastaselt (1983). Märgates pruuni laiku, rääkisin sellest emale. Vastus oli umbes selline – nii hakkabki nüüd olema, umbes kord kuus. Võib-olla ütles ema veel midagi, aga kindlasti mitte stiilis “nüüd hakkab sinust naine saama, menstruatsioon on märk rasestumisvõimelisusest” vms. Seksist ega naise füsioloogiast meie kodus ei räägitud. Järgnevatest aastatest mäletan vatimarlisidemete meisterdamist, häda sidemete paigalt liikumise või plehkupistmisega ning aluspükste, öösärkide ja voodipesu leotamisega.

***

Ma sain päevade kohta teada kehalise kasvatuse tunnis. Olin 13 (1992) Võib-olla teadsin varem ka, aga see on eredalt meeles. Kehalise kasvatuse õpetaja ütles meile, et varsti on meil kõigil elu lõpuni haigus, millega peab elama õppima. Ma miskipärast arvasin, et kui päevad algavad, siis kestavad vanaduseni järjest välja. Nii et oli kergendus, et on ainult korra kuus. Alul kasutasin ainult sidemeid, mulle meeldisid kusjuures need paksemad. Mäletan aga oma ema üllatust, kui ta sai viiekümnele lähenedes teada, et, et kui sideme alt lipik eemaldada, ilmub sealt välja kleepriba – ta oli neid niisama püksi endale asetanud. Ja tiivakesed oli ka ära lõiganud.

***

Ma olin värskelt 13 (2004), septembri alul, olin just läinud 7. klassi. WC-s märkasin valgetel alukatel pruuni plekki. No drama, teadsin kohe millega tegu ja olin sel hetkel üsna õnnelik, et see oleks nagu järgmine saavutus teel täiskasvanuellu – which turned out to be shit. Läksin uhkusega emale teatama ja ühele sõbrannale ütlesin isegi. Tal polnud veel päevad alanud, kuigi ta oli minust paar kuud vanem, seega oli eriti uhke tunne. Emps ütles et võin ta sidemeid võtta, et ma tean, kus need on. Päevad käisid suht algusest saati üsna regulaarselt, olid verevaesed muidugi. Mitte et nad kunagi vererikkad oleks olnud. Tampoonid avastasin enda jaoks alles keskkoolis.

Foto: Magdalena O (creative commons, flickr)

***

Ma olin 12, kui mul hakkasid päevad (1963). Ma läksin 10-aastaselt internaatkooli, sest elasin maal, kus olid lumerohked talved ning sealt ei pääsenud liikuma. Nii et päevadest kuulsin suuremate tüdrukute käest. Need, kui arvasid, et tited magavad, rääkisid omavahel kõigest. Aga tited ainult teesklesid magamist, hingasid raskelt ja ise kuulasid, kõrvad laiali. Nii et kui ma vahepeal kodus käisin, siis ma emalt küsisin, et mis ma teen, kui menses algab. Ema ei olnud väga jutukas, aga näitas, kust kapist võtta sidemeid – need oli ta ise vatiinist teinud ning neile nööbid külge õmmelnud, et sai siis kuidagi aluspükste külge kinnitada. Nii et kui ma internaati tagasi läksin, siis mul olid need juba kaasas ja olemas. Neid sidemeid me siis keetsime ja aurutasime ning väga vanad põletasime ära.

***

Niisiis, esimesed päevad. Oli 23. veebruar aastal 1996. 13-aastaseks saamiseni oli veel kuuke. Koolis toimusid erinevad vabariigi aastapäeva üritused, muuhulgas miski pidulik lillede asetamine vabadussõja mälestussambale pargis, kus olin lubanud lipuvalves olla. Väljas oli sompus, kõle ilm. Kõht valutas. Nii ma seal siis seisin ja mõtlesin, et mida paganat, sellist kõhuvalu pole nagu enne olnud. Kui koolimajja tagasi pääsedes vetsu läksin, selgus ka põhjus – see va aastatepikkune nuhtlus oli saabunud. Ei midagi üllatavat – juba 11-aastasena oli mulle tolleaegne vastav standard-teos pihku antud ja läbi ka loetud, “Tüdrukust naiseks” oli vist pealkiri. Eks siis mätsisin omale vetsupaberist sideme ja kannatasin ülejäänud, õnneks lühendatud päeva ära. Kodus võtsin omale tualetikapist sideme, tollal olid need paksud madratsid. Ühmasin mööda minnes emale, et neid võiks juurde soetada, sest üks tarbija on lisaks. Ema ühmas vastu, et “ahah”.

***

Päevad algasid 16-17-aastaselt (2001), teistest tunduvalt hiljemalt. Menstruatsioonist lugesin kõigepealt mingist lasteraamatust, emaka pilti ja rasedust vaatasin ENE-st enne kooliaega, kuskil 7-aastaselt lugesin sõbrannadega raamatukogus “Oliverist ja Ulrikest”, tundsime end hirmus täiskasvanuna. Ainult et sealsete läbilõigete alusel sain aru, et mingi uss läheb mehe nabast naise omasse, mõtlesin, et see on haigus. Kuskil 12–13-aastaselt ostis ema mulle “Tüdrukute usaldusraamatu”, kus oli kirjas päevadest ja seksist. Enamik ei olnud uus info ega üldjoontes šokeeriv. Mul läks veel kaua, enne kui päevad algasid. Need saabusid märkamatult, käisin õhtul pesemas ja nägin, et püksid olid natuke verised. Võtsin kapist sideme, mingit valu polnud.

Mu vanavanatädi rääkis aga, et tema ajal päevadest ei räägitud ja tal hakkas koolist tulles veri jooksma. Kuna elas maal, siis koju oli ikka nii kolm–neli kilomeetrit ja tuli just üksinda, mõtles, et mis tal seal katki on, kas on viga saanud. Haava ka ei leidnud, kuigi otsis hoolsalt. Jooksis hirmuga koju ja rääkis paanitsedes emale kõik ära. See ütles, et naistel ongi niimoodi, pole seal katki midagi.

***

Mul ei olnud menstruatsioon alanud, aga olin selle ootuses, sest ema oli mulle ammu “Tüdrukute usaldusraamatu” kinkinud. Ühel päeval sõbranna pool peldikus märkasin potis verd. Ma ei teadnud, oli see seal ennem minu käiku või tuli minust. Koju jõudes teatasin emale, et mul vist hakkasid päevad. Seepeale pühendati mind mähkmete kasutamisse. Mähkmesse aga midagi ei ilmunud ja ema uuris, olen ma kindel, et see minu veri oli ning mis ennem juhtus ja kus käisin. Samal päeval olime lasknud sõbrannaga end ühel meie alevi keskealisel mehel külla kutsuda, kellel pidavat olema samaealine tütar ja toredate mängudega arvuti. Mehe kodus olidki tütar, naine ja arvutituba, kus me end siiski tütrest eraldi leidsime ja kuhu suuri šokolaaditahvleid toodi. Ühel hetkel hakkas meil imelik ja leidsime ettekäände lahkumiseks. Ema küsis korduvalt üle, ega midagi muud seal korteris juhtunud. Eks me hiljem sõbrannaga vältisime toda ülisõbralikku meest.

Miks räägin ma oma esimese menstruatsiooni asemel sellest? Sest nii too päev kui ka edasised murdeea kogemused katsid mu mälu minu kehas toimuvast. Murdeeast on meeles poiste, noormeeste ja meeste rohkem ja vähem varjatud pealesurutud seksuaalkatsed. Mu esimene kuupuhastus on mattunud kusagile umbusu alla kaasinimestesse (1999).

Alles paar aastat tagasi kogesin uues intiimsuhtes millegi taaselustumist. Tundsin end taas nagu murdeeas – seekord aga helges tähenduses. Mulle meenus esimest korda mu kehast midagi, mille oli unustanud – midagi õrna ja hella, mida menstruatsioon ja keha kasvamine kaasa tõid ning mida kõik need uued vajalikud esemed sümboliseerisid. See õrnus ja hellus oli seotud keha ja vaimu suurenenud tundlikkusega, mis vajanuks rohkem kaitset ja hoolt, kui seda tollal sai. Kuigi kuupuhastus mõjus tollal müstiliselt ja pühendatult ning samas loomuliku ja looduslähedasena, ei olnud mul piisavalt vaimujõudu, et kõiki neid muutusi jälgida ja nende üle rõõmustada, sest koolis ja tänaval pidi end pidevalt kaitsma kõiksugu rünnakute eest. See tõmbas selja hoopiski küüru ja tekitas soovi end oma kehalise olemise eest pagendada. Kindlasti mõjutas see mu edasisi valikuid ning pikka perioodi oma naisekeha ja selle rütmidega leppimisel. Soovin oma tütrele pakkuda sel perioodil kindlasti rohkem tuge, õrnust ja riietumisel näiteks pehmeid kangaid, et ta tunneks, et tema keha on oma tundlikkuses väärtuslik ka siis, kui väline keskkond seda alati nii ei toeta. Et välisest keskkonnast saadud kogemus ei jääks ainsaks, vaid et vähemalt kodu pakuks meeldivat kontrasti, mis sooja mälestusena erinevaid valikuid võrrelda laseb.

0
FacebookTwitterEmail

Lugu meeldis?

Toeta meid! Sinu annetus aitab Feministeeriumit töös hoida — algatada uusi projekte, tasuda kaaskirjutajatele ja arendada kohalikku feministlikku mõtet.

Anneta

Loe ka

Imetada või mitte imetada?

NB! Lugu täiendatud Eesti Ämmaemandate Ühingu kommentaariga! Viiekümendate keskpaiga USAd iseloomustas imikute kõrge suremus, mis ajendas paljusid emasid toitma oma…