Espoos elav Fadumo Dayib pürib Somaalia presidendiks

Dayib mõtles, miks 25 aasta eesti kodusõtta sattunud Somaalia jätkuvalt paigal tammub ja otsustas midagi ette võtta.

Fadumo Dayib on ebatüüpiliselt karismaatiline inimene. See paistab välja, kui temaga koos linnas kõndida. Pargipingil istuv viiekümne aastane mees jutustab talle, kuidas ta tahaks abikaasa leida. Ujumisrannas kohatud naine räägib, kuidas tema tütart on võrgus solvatud ja kuidas see haiget tegi.

Praegu istub Dayib aga Espoo Suure Õuna kohvikus ja kutsub naerdes korrale oma pisipõnni, kellele ootamine igavaks hakkab muutuma.

Soomesomaallane Dayib paistab oma tegelikust vanusest mõnevõrra noorem (ta on 43-aastane) ja teda ei tarvitseks esmapilgul pidada 4 lapse emaks. Ega ka poliitikuks.

Aasta tagasi teatas Dayib, et kavatseb kandideerida Somaalia tulevastel presidendivalimistel. Praegune president Hassan Sheikh Mohamud lubas kohe võimule saades, et aastal 2016 korraldatakse Somaalias demokraatlikud presidendi valimised.

See oli suur lubadus. Viimased vabad valimised korraldati Somaalias aastal 1967. Pärast seda on kogetud kahte näljahäda, kodusõda mis enam kui miljon somaallast välismaale laiali pillutas, 14 ajutist valitsust, ning palju presidente ja peaministreid kelle põhieesmärk on olnud üksteiselt võim ära võtta.

Dayibi kohta rääkinud YLE uudis levis ka Somaalia meediasse ja tuli üllatusena ka mitmele inimesele Soomes. Dayib ei ole kunagi olnud poliitikahuviline ning on elanud enamiku ajast nii soomesomaalide kui tavaliste soomlaste ühiskonnast väljaspool.

Paar aastat tagasi sai tal kõrini

“Tüdinesin seda kõrvalt vaatamast, kuidas 25 aastat on kodusõda peetud ja Somaalia ikka veel paigal tammub.”

“Aga millest see tuleneb?” küsib ta ja vastab ise: “Sellest, et aasta aasta järel on võimul samad näod, samad mehed, kellel on samad vanad mõtted.”

Muutust ei tule, kui keegi ei loksuta asjade seisu. “Miks mina seda ei võiks?”, mõtles Dayib. Kas uute nägemuste toomine sisepoliitikasse ei ole välismaal elava diasporaa üks kohustusi oma kodumaa suhtes?

Dayibi väljaastumine oli paljudele šokk.

“Kas sa oled täiesti hull”, küsiti talt sügisel. “Sa ei või seda tõsiselt mõelda.”

Fadumo Dayib on näidanud, et ta mõtleb seda täiesti tõsiselt. Kevade jooksul on temast saanud üks välismaal tuntumatest Somaalia poliitikutest.

Jaanuaris rääkis Dayib Vantaa lennujaamas oma plaanidest sedasi: “Esiteks üritame saada minu isikuloo võimalikult paljudesse meediaväljaannetesse, et inimesed mu nime ja nägu tunneks ja tausta teaks. Abiks kasutan sotsiaalmeediat, Twitterit, Facebooki ja Youtube”i.”

Piirneb loodes Djibouti, läänes Etioopia ja edelas Kenyaga. Põhjast piirab seda Adeni laht ja idast India ookean.

Dayib oli lendamas pärast jõulupuhkusi tagasi USA-sse. Viimase aasta on ta õppinud Harvardis avaliku halduse magistriõppes. See on osa plaanist. Harvardist sai ta teadmisi juhtimise ja valitsemise protsesside kohta ja leidis isegi abi valimiskampaania kujundamiseks.

Tema tiim on väike ja koosneb peamiselt sõpradest, aga nõuandjaks on Harvardis loenguid pidav Steve Jarding, kes on juhtinud mitme USA senaatori valimiskampaaniaid.

Harvardi veebilehel Dayibist rääkivas artiklis kirjeldab Jarding teda sedasi: “Lõpptulemusest hoolimata saab tal olema tuntav mõju järgnevate põlvkondade mõttemallile. – See on nii alati, kui keegi asjade praegusele seisule silmnähtavalt väljakutse esitab. Sellel on potentsiaalselt püsiv mõju.”

Nagu öeldud, PR-plaan näib olevat õnnestunud. Harvardi meediatoimkond tegi Dayibi kohta podcasti ja artikli Harvard Gazette’i, mispeale Ameerika meedia hakkas huvi tundma. Kui tark ja kena aafrika naine avalikustab, et soovib ebastabiilse maa esimeseks naispresidendiks, on ju tähelepanu garanteeritud?

Mais naisteajakirja Marie Claire avaldatud artikli järel hakati Dayibiga invervjuusid nõudma mitmelt poolt maailmas. Muuhulgas on temast kirjutanud BBC, Al Arabiya ja El País. Kõrgelt hinnatud välispoliitika leht Foreign Policy on samuti temalt Somaalia valimiste teemal intervjuu võtnud.

“Küsimused algavad tihtipeale nii: “Kuna sa oled naine…”. Just nagu sugu oleks kõige juures hirmus oluline”, jutustab ta.

Veel jaanuaris tundusid naiste õigused olevat talle eriti tähtis teema. Somaalias on teatavasti naiste roll üks maailma halvemaid. Dayib räägib aga, et ta on pärastpoole mõistnud, et sellele keskendudes ta marginaliseeriks end, ja teeks teatud mõttes seda, mida naiselt oodatakse. Nüüd on ta kampaania fokuseerinud üldrahvalikele küsimustele, sest “naiste õigused on osa suuremast probleemistikust, muuhulgas vaesus, ebastabiilsus ja püsiva rahu puudumine”.

Teine levinud küsimus on Dayibi sõnul see, et kuidas ta presidendina piraatide vastu võitleks. Seda soovis Skype’i kaudu teada ka Hispaania ajaleht. Dayib hakkab veidi naerma. “Pidin meelde tuletama, et mererööv ei ole enam Somaalia ühiskonna kõige põletavam probleem.”

Hõimuühiskond aga Dayibi meelest on põletav probleem

Hõimusüsteem lammutati Somaalia iseseisvudes aastal 1960. See on aga uuesti käibele võetud 2000-ndatel aastatel, kui Mohamed Siad Barreni diktatuuri tulemusena puhkenud kodusõja poolt räsitud maad on üritatud stabiliseerida.

Sõda on Somaalias kestnud juba 25 aastat.

Praeguse presidendi valis parlament. Parlamendi valisid 135 hõimuvanemat, sedasi, et enamik kohti läks neljale olulisemale hõimule. Hõimude juured on kunagises karjakasvatajate ühiskonnas.

Dayib ei esinda ühtegi hõimu, ega ole isegi oma lastele rääkinud, millisest hõimust tema vanavanemad pärinesid. Tema sõnul on hõimupoliitika põhjustanud piirkondlikud konfliktid ja konflikti pikaajalise jätkumise. Ta on veendunud, et poliitikat ei peaks tegema hõimupõhiselt.

See pole aga lihtne. Väga paljudele on hõim osa identiteedist ja ennekõike turvavõrgustik. Sõdimise järel on hõimusüsteem mitu korda kappi ära pandud, aga nüüd saab koletis jälle vabalt ringi joosta, seletab ta.

“Tean, et osa kogevad rünnakut oma hõimu vastu rünnakuna enda vastu. Aga selline süsteem on nagu vampiir. Minimaalselt näen, et võime ju keha alles jätta, aga hambad tuleb küll välja tõmmata, et see verd ei imeks.”

Võimupositsioonile peab pääsema oskuste tõttu, mitte sugulaste, nepotismi, soo või maad tühjaks kurnava korruptsiooni tõttu.

“Nende tõttu meie asutused kummuli kukuvad. Nelja aasta jooksul võib ministeeriumis olla neli ministrit. Igaüks täidab ministeeriumi oma klanni liikmetega. Kui minister vahetub, vahetub kogu ametnikkond. Administratiivset mälu ei teki üldse. Iga kord alustatakse puhtalt lehelt.”

Poliitikast rääkides ei ole Dayibi jutt enam nii pehme ja soe kui enne. Sujuv soome keel on asendunud inglise keelega. Jutt on hästi artikuleeritud ja ta rõhutab olulist žestidega. Ilmselgelt on ta kevade jooksul poliitikuks õppinud.

Dayib räägib, et on mõistnud, et presidendikandidaat ei ole enam isik: ta on kaup, kes peab end avalikkusele maha müüma

Päris kampaania algab alles järgmisel aastal. Aga kui kampaaniale määrataks suund juba praegu, oleks selleks julgeolek, majanduskasv ja võrdõiguslikkus. Mis meetoditega need saavutataks? Kuidas saaks Dayib rahvusvahelise kogukonna toetuse ja kuidas upitaks rängalt võlgadesse jäänud maa jalule?

Esiteks, riigi rahakasutuse parandamisega.

“Kui soovime, et meid võetakse iseseisva riigina, peame suutma elada oma võimalustega kooskõlas. Ei ole reaalne, et föderatsiooni eelarvest kulub 45 protsenti valitsemise, reiside ja viie tärni hotellimajutuste peale. See on kõige hullem tase kogu Aafrikas, ja sealjuures ilma toimivat riiki tulemuseks saamata!” seletab ta, viidates IMFi viimasele raportile.

Majandusliku distsipliini alguseks võiks Dayibi sõnul olla otsustajate palgakärbe. Keenia ajalehe Daily Nation järgi on Somaalia president kümne enimtasustatud Aafrika riigipea hulgas. Samas elab üle 73 protsendi somaalidest alla 2-dollarise päevasissetulekuga. Lisaks on välis-somaalide tagasiränne pidevalt kergitamas elamiskulusid.

On väga häbiväärne minna rahvusvahelistele koosolekutele käsi õhku tõstma, kuna abistajad, näiteks Maailmapank või Norra on keeldunud mingit raha välja maksmast. Hetkel on 93% Somaalia GDP-st laenuraha. Somaalia majandus peaks olema ta oma vastutada.”

Midagi ei saada aga korda ilma makse kogumata. See vajab aga turvalisust. Turvalisus vajab tugevaid asutusi. Nende eelduseks on piirkondadevaheline usaldus. Dayibi sõnul on vaja, et Puntlandi ja Jubalandi provintsid hakkaks Mogadishut usaldama. See omakorda nõuab, et keskvalitsus loovutaks osa ülesandeid kohalikele omavalitsustele.

Lisaravimiks soovitab Dayib tõekomisjoni. Ta näib päriselt uskuvat andestamisse ja sooviks algatada läbirääkimised valitsuse vastu võitleva terrorirühmituse Al-Shababiga. Kui nad loobuksid relvadest ja katkestaksid sidemed Islamiriigi ja al-Qaidaga, oleks ta nõus pakkuma neile ministrikohta.

“On reaalsed põhjused, miks osa Somaalia inimesi al-Shabaabi toetavad. Seetõttu ei jõua väga kaugele, kui poliitilisi jõude lihtsalt headeks ja kurjadeks jagada.”

Relvadest loobujatele pakuks Dayib vastu koolitust. Samuti garanteeriks, et sõjavägi ja politsei saavad regulaarselt palka, mitte nagu praegu.

Fadumo Dayibi on kuulda võetud vähemalt sotsiaalmeedias. Näiteks on soomesomaali päritolu toimetaja Wali Hashi tehtud videot Dayibist Facebookis vaadatud üle 100 000 korra. Ja kuigi Dayibil pole kümneid tuhandeid Twitteri-jälgijaid, on jutu tase nende arvu tasakaalustanud. Muuhulgas on temaga arutelus osalenud Somaalia presidendi kantselei.

Facebooki kommentaaride põhjal on Dayibi ideedel palju poolehoidu, aga kõigile tema väljaütlemised ei meeldi. Pea igas sõnumiteahelas on vähemalt üks otsene tapmisähvardus, kus teda lubatakse kas vägistada, tükeldada või teha midagi muud, kui ta peaks oma jalga Somaalia pinnale tõstma. Ähvardusi saabub ka meili ja telefoni teel.

Mõned peavad Dayibi jultunuks

Naine riigijuhina oleks nende sõnul usu- ja kultuurivastane. “Nõrgad mehed, kes isegi Koraani ei tunne”, ütleb selle peale Dayib.

Dayib on tänaseni keskendunud kampaaniale välis-somaallaste seas, ning nende hulgas, kellel on ligipääs sotsiaalmeediale. Aga isegi läänestunud diasporaa vastuvõtt pole olnud sirgjooneliselt heakskiitev.

Dayibi kõnede peale on mitmed hõimumeelsed ja kaua poliitikas olnud isikud pahaseks saanud. Kui ta käis aprillis Seattle’is rääkimas somaali noorte organisatsiooni sündmusel, küsiti talt muuhulgas, kes ta on ja kustkohast ta tuleb.

Fadumo Dayib sündis 1972. aastal Keenias. Tema ema oli kaotanud 11 last, Dayib oli esimene, kes elama jäi.

Tema vanemad kohtusid, kui ema koos vendadega hääletas Kismayo sadamalinnas Keeniasse sõitva rekka peale. Emast hulga vanem autojuht oli tema tulevane isa, ta vanemad abiellusid selsamal reisil.

Tegemist ei olnud armastusega: ta ema oli Somaaliast lahkunud, et lapseõnn paraneks. Vana uskumuse järgi oli viimane variant lahkuda kohast, kus õnn halvasti kohtleb.

Dayib elas esimesed aastad Mombasas, kus üksikvanemaks jäänud ema pidas hotelli ja restorani. Ühel päeval läks ema Somaaliasse sugulasi aitama, ja appi tuli isa, kes viis Dayibi ja tema õed Nairobisse oma teise naise hoole alla. Seal ei olnud asjad üldse hästi.

“See aeg oli täis vägivalda”, meenutab Dayib. “Tema teine naine lõi meid. Või siis käskis põrandale magama, lükkas meie reied laiali, võttis nahast kinni ja pööritas sõrmedega, kuni me verejooksu saime.”

Lõpuks tuli ema oma tütardele järgi ja viis nad elama Mogadishusse, aga kuna ta pidi oma äride tõttu sageli reisima, käis Dayib ühe sugulase juurest teise juurde. Koolis õppimise asemel aitas ta tädil kodu hoida ja müüs tänaval jäätist, mistõttu õppis lugema ja kirjutama alles 14-aastasena. Vägivald oli ka siis elu läbistav osa.

Alles vanemana sai Dayib aru, et sugulaste viha tulenes vähemalt osaliselt sellest, et isa oli pärit vaenulikuks peetavast hõimust.

Dayib pääses püsivalt ema juures elama alles siis, kui too oli arreteeritud, vangi pandud, ja vanglas nii haigeks jäänud, et ta oli Nairobisse operatsioonile viidud.

Dayibi sõnul oli vangistuse põhjuseks see, et ema vend oli opositsiooniline poliitik, kes tegutses Nairobis.

Dayibi osa sugulasi osaleb jätkuvalt poliitikas. Ta ei nõustu nimetama nimesid, kuigi teab, et hiljemalt valimiste aastal urgitseb keegi need välja.

“Ma ei ole nendega kuidagimoodi seotud ning ma ei toeta nende poliitikat,” lisab ta juurde.

Dayibi sõnul oli ta ema Somaalia mõistes mõjukas, varakas ja isegi kardetud naine. Dayib räägib dollaripakkidest, millega õed mängida said, aga ei soovi öelda, mis laadi äritegevusega need teeniti.

“Selle info jätan oma memuaaride ajaks”, ütleb ta. “See oli Somalias lubatud, kuid Euroopas keelatud äri.”

Kui ema lõpuks vanglast vabanes, olid dollaripakid kadunud. Nairobi-aastad olid siiski õnnelikud ja Dayib õppis nii mõndagi. Muuhulgas unistama elust, mida ta televiisorist nägi. Näiteks telesarjast Dallas.

Pühapäeviti käisid nad taksoga administratiivkeskuses ja rikaste elurajoonis. Ema õpetas uskuma oma võimetesse. “”Kui keegi väidab, et sa ei suuda midagi, kuna oled naine, või moslem, või somaallane, ära usu neid”, ütles mu ema.”

“Õppisin ka seda, et ainuke kes on elus mulle midagi võlgu, olen ma ise.”

Aastal 1989 deporteeriti Fadumo Dayib koos perega Keeniast Somaaliasse. Põhjuseks oli jällegi ema venna poliitika. Siis algas Somaalias kodusõda.

Dayib koos õdedega jõudis Soome aastal 1990. Esimestest Soome-aastatest mäletab ta joobnud soome meest, kes laulis kogu lennureisi Moskvast Helsingisse, Lapinjärve pagulaste vastuvõtu keskust, kus ta kohtus oma tulevase abikaasaga, Siilinjärve pagulaskeskust, mille hoovis parkis aeg-ajalt soome naisterahvaid, kes tahtsid musta mehega sõbrustada, ja Kuopios elavat soome keele õpetajat, kes karjus nagu õpetaks kurtidele.

“Kui mõned hüüdsid mulle “saatana” või “perkele”, arvasin algul, et nad üritavad mulle midagi näidata või parki juhatada. “Perkele” kostis somaali keeles mõeldes päris sedamoodi nagu “parki mineja”, ja “saatana” meenutas sõna, mis tähendab “sedamoodi, sedasi”, naerab Dayib.

Kurbus ja ahistus tulid peale siis, kui ta keelest aru saama hakkas. Enamik soomlasi suhtus võõrsilt tulnutesse ilma suuremate tunneteta, distantseeritult. Skinnid ja uusnatsid olid aga omaette number. Dayibi sõnul tavatsesid nad oodata tunnelis, mille kaudu pagulastel tuli keelekursusele minna.

“Kui läksime politseile skinnidest rääkima, oli nende vastus, et oleks parem mitte nende kätte sattuda. Siis ma õppisin väga hästi jooksma.”

Politsei vastu see usaldust ei tekitanud. Sama kehtis keskuses korraldatud politsei “õppevahetunni” kohta.

“Politseinikud tulid ja näitasid meile pilti bikiinides naisest päevitamas. Siis nad kordasid inglise keeles, et “ära puutu””, meenutab Dayib episoodi.

Muust rohkem mäletab ta aga seda, kuivõrd väga tema ja ta sõbrad üritasid keskkonda sulanduda ja sobituda.

“Käisime karaokebaaris laulmas ja inimestega rääkimas, et keelt paremini ära õppida ja soomlastega tutvuda. Osad käisid ka diskodel, tahtsime ju olla nagu Soome noored.”

Dayib õppis soome keele ära, õppis ka meditsiiniõeks, töötas lastekliiniku kardioloogiaosakonnas ja lõpuks sai Kuopio ülikoolist meditsiinikraadi. Siiski tundus talle, et ta ei olnud saanud ühiskonna osaks. Ta rõhutab, et ta on saadud koolituse eest väga tänulik ja Soome passi eest samuti, aga see, et pagulaste vastuvõtmisest räägitakse sama moodi, nagu 25 aastat tagasi, on nüristav.

“Ikka veel jahutakse, et “somaalid Soomest ära”. Minu lastega juhtuvad samad asjad, mis minuga juhtusid 90-ndatel. Uus on ainult see, et meie pärast on tehtud partei ja võimul on inimesi, kes on sinna pääsenud meie abiga – pagulaste vastasuse abiga siis”, ütleb ta, viidates Põlissoomlaste parteile.

“Nüüd vaatame kõrvalt, kuidas parteid meie küsimuse üle kaklevad ja meid poliitilistel eesmärkidel kasutavad”, lisab ta juurde, ja viitab nii vasakule kui ka paremale.

“Osa omakorda leiutavad ja vahendavad valesid, takistades samas tegelike probleemide lahendamist”, ütleb ta mõne Põlissoomlase kohta.

Dayib ütleb, et ta kardab, et olukord läheb mitmel viisil käest ära ja lõppeb vägivallaga

Ta räägib sellest, mis juhtub, kui kaamelile viimane õlekõrs koormasse lisatakse. Selg läheb nimelt katki. Dayibi sõnul on Soomes elavate somaali perede tüüp-probleem, et naine pääseb elus edasi, aga mees ei saa mistahes koolitusest hoolimata tööd. See lõhub abielusid, lõhub laste elusid, kes niikuinii kahe kultuuri vahel oma kohta otsivad.

“Sel põhjusel on Soomest läinud kümneid noori muuhulgas Islamiriigi juurde võitlema. Sel põhjusel toimus ka Tapanila vägistamine”, seletab ta murelikult.

Ta ei näe, et asjad Soomes muutumas oleks. Tulevik on tema sõnul Soome elanike enamuse vastutusel – eriti selle enamuse, kes on lubanud Soomel vaikselt üha enam lõhestuda.

Seetõttu on ta otsustanud lahkuda – ja esimest korda lahkuski juba aastal 2005. Siis läks Dayib tööle Unicefi, aitama Pundlandi (Somaalia idaprovints) HIV-kliinikute rajamisel. Ta jutustab, kuidas ta oli algul õnnelikum, kui kunagi varem, sest ta oli oma kodumaal ja suutis midagi selle heaks ära teha. Kuni algasid probleemid.

“Soomes kurtis osa inimesi, et teen nende töö ära, teised jälle sõimasid sotsiaalabi peal elavaks laiskuriks. Siis kuulsin äkki sama asja, aga eri suudest. Kuna rääkisin murret, mida Puntlandis ei räägita. Osad kolleegid soovisid minust lahti saada. See oli šokk. Kui ma ei kuulu Soome ja ei kuulu Somaaliasse, kuhu ma siis õieti kuulun?”

Olukord eskaleerus selleni, et tema kodu rõdule saabus relvastatud mees, misjärel tema kohta hakati levitama valesid ja kuulujutte. See oli hoiatus. ÜRO oli sunnitud Dayibi piirkonnast ära, Nairobisse saatma.

Sealt läks ta edasi tööle Fidžile, siis Libeeriasse. Ja see muutis kõike. Maa oli just toibumas kodusõjast ja uuesti jalule saamas. Presidendiks oli valitud progressivne isik, Aafrika esimene naispresident Ellen Sirleaf Johnson, kellega ka Dayib kohtus. Õhus oli lootust ja positiivsel kujul väljendunud rahvuslust.

Dayib hakkas selle üle mõtlema. Miks Somaalia sama ei suutnud?

Seitsme ÜRO-aasta järel naasis Dayib Soome oma “teha” nimekirjaga. Seal oli kirjas “Helsingi ülikooli doktorikraad”, “Harvard” ja “Somaalia”. Esimesed kaks on nimekirjast maas.

Kui kolm aastat tagasi käidi välja lubadus demokraatlikest valimistest Somaalias, hakkas Dayib oma plaani teostamiseks julgust koguma. Aga on see realistlik?

Kindel on, et kandideerimine vajab raha. Palju raha. Dayib ei saa minna Somaaliasse ilma ihukaitsjate üksuseta, kui ta just märtriks saada ei kavatse. Seda tal plaanis pole. “Ma ei karda surma, aga enda tapmist pole mõtet teha liiga lihtsaks.”

Somaalia armee ja Aafrika Liidu väed on suutnud terroristid suurimatest linnadest välja tõrjuda. Mogadishu ei ole siiski päris turvaline. Juuli pommiplahvatuses hotelli juures hukkus 15 inimest. Rünnaku eest võttis vastutuse Al-Shabaab.

Dayibi arvestuste järgi maksaks isegi lühike reis Somaaliasse koos turvameeskonnaga 30 000 dollarit. Tänaseni pole tal sellest veel sentigi. Plaanis on sügisel käivitada annetuskampaania, aga rikast šeiki või hõimu pole veel pardale saadud. Teisest küljest, Dayibi nimi on somaali diasporaa hulgas tuntuks saanud, ja välis-somaallaste raha toel on võimule pääsenud ka riigi tänane juhtkond.

On ka selge, et Somaalias ei tehta kampaaniat nii, nagu Läänes arvatakse. Turvariski tõttu on igasugused turukogunemised välistatud, keskenduda võiks ülikoolidele ja kohalikule meediale. Oluline on ka sotsiaalmeedia, mille jõudu Dayib on juba tunnetanud.

Aga kas Somaalia oleks valmis presidendi jaoks, kes ei ole aastakümneid kodumaal elanud?

Dayib mõtleb pikalt, mida öelda.

“Kõik tänasel hetkel võimul olijad on seotud välis-somaalide diasporaaga. Või elanud seal. Neid on kas toetatud rahaliselt välismaalt, või nende pered elavad välismaal. Võib-olla peaks küsima, kas Somaalia on üldse valmis progressiivsete mõtteviiside jaoks?”

Hassan Sheikh Mohamud, kes on lubanud vabasid valimisi 2016. aastal

Kui jutt käiks veidi stabiilsemast maast kui Somaalia, oleks artikli järgmises osas paar lauset selle kohta, mida Dayib sügiselt ja valimisperioodilt ootab. Läks teisiti.

Juuli lõpus, teise intervjuu järel, teatas Somaalia president Hassan Sheikh Mohamud, et rahvahääletusega valimised on tühistatud. See ei olnud suur üllatus.

Nelja aasta jooksul ei ole suudetud kavandada püsivat põhiseadust, milles valimiste menetlus kirjas oleks. Selles tulenevalt puudub ka valimisseadus, valijate registreerimise protseduur ning usaldusväärne elanike register. Kriitikute hinnangul on president raisanud oma aja peaministriga võitlemiseks. Nüüd juba kolmanda peaministriga.

Raadiojaama Voice of Africa intervjuus võttis president tagasi varasemad sõnad, ja ütles et pole kunagi lubanud “üks inimene, üks hääl” tüüpi valimisi kõikjal Somaalias. Samas ei kõhelnud ta kinnitamast oma kandideerimist.

Veidi enne artikli trükkiminekut muutus olukord veel korra. Somaalia võrguväljaannete sõnul tegi parlament ettepaneku, et presidendi vastu antakse süüdistus korruptsiooni, võimu kuritarvituse, inimõiguste rikkumise ja õigusemõistmise häirimise pärast. Presidenti süüdistatakse ka vabade valimiste korraldamise tahtlikus takistamises.

Valimised võivad seega toimuda isegi varem, kui arvati, aga millised, seda ei tea keegi. Dayib saab seega vaid oodata.

Kui aga eesmärk on põlvkondade kaugusel, ei ole väike ootamine suur õnnetus. Dayib seletab ise nii:

“Minu lõplik eesmärk ei ole võim – ma ei taha presidendiks mistahes hinnaga. Minu eesmärk on ühiskondlik muutus, mis nõuab, et keegi seab kahtluse alla ebavõrdsust ja ebaõiglust põhjustava kultuuri normid. Kui keegi seda ei tee, jätkub sama mõttetus Somaalias ka järgmised 20 aastat. Tahan aga osutada, et kui ka sina pole rahul – mine ja tee midagi, kuna sa suudad! Ja kui kahtled endas, vaata mind – ma olen pärapõrgust tulnud nelja lapse ema. Minu õnneks inimesed kuulavad siiski, kui neile räägitakse. Mind nad on kuulanud.”

Artikkel on esmailmunud ajalehes Helsingin Sanomat.