Feminismimüüt nr 3 – kõik feministid on lesbid

Foto: Torbakhopper (creative commons)

Ei, kõik feministid ei ole lesbid, nagu ka kõik lesbid pole feministid, ning feminism ja seksuaalne orientatsiooni pole pöördvõrdelises seoses. Tegelikult tundsid lesbid end 1970. aastatel feministlikust liikumisest sedavõrd väljatõrjutuna, et hakkasid ise oma asja ajama.

Nimelt ei arvestanud naisõiguslased mitmete probleemipüstitustega, mis olid teise laine feminismi fookuses, nad ei arvestanud lesbide reaalsusega. Teise laine feminismi raames tegeldi paljuski naiste ja meeste vaheliste suhete asümeetriaga: kuidas jaotuvad paarisuhtes meeste ja naiste tööd, kuidas viimaseid vähem hinnatakse, kuidas lastekasvatus on naiste õlul ja naised jäävad pereelu elades koju “lõksu” jne. Samal ajal tekkis ka geivabastusliikumine ning kui kaasajal on kombeks vaadelda naiste ja homode muresid üldise inimõiguste problemaatika raames, siis tollane geivabastusliikumine ei osanud veel näha feminismis võimalikku liitlast.

Paljud peavoolufeministid tajusid lesbifeministe isegi ähvardavana. Näiteks väljendas Rahvusliku Naisorganisatsiooni president, mainekas feminist Betty Friedan aastal 1969 avalikult oma kaaslaste muret, et butch-lesbid teevad kahju tollaste varajaste radikaalfeministide mainele, sest mõjuvad liiga maskuliinselt. Seeläbi loodi tahtmatu vastandus, nagu asuksid ühel poole nn head, liberaalsed feministid, kes tegelikult armastavad mehi, ning teisel pool nn pahad, mehi vihkavad lesbifeministid.

Kõik see tähendas lesbidest feministide jaoks seda, et nii heterosuhete järgi joonduv feminism kui ka geivabastusliikumine suhtusid neisse nii, nagu poleks neid olemas. Teisisõnu tajusid lesbifeministid peavoolufeminismi heteroseksistliku ja homofoobsena. Lesbifeministe huvitasid aga just nende kogemusest tulenevad küsimused ning naiste endi vaheline dünaamika. Lesbide nähtamatus peegeldus ajaloos ka laiemalt: kui homomehi oli läbi ajaloo kriminaalselt karistatud, siis lesbisuhetele karistused sageli ei rakendunud, sest naiste positsioon ühiskonnas oli nagunii ebaolulisem. Nii ei peetud näiteks naistevahelist seksi seksiks, vaid niisama õrnutsemiseks.

Ja kuidas on lood täna? Feminism ja lesbilisus käivad ka täna koos umbes samapalju nagu šokolaadi- ja pähklivõi, tsiteerides anonüümset autorit. Ka praegu pole lesbilisus feminismi läbiv ühisjoon ning mitmed heterodest feministid tahavad jätkuvalt end lesbitemaatikast distantseerida. Tõsi, vahepeal on teise laine feminism asendunud kolmandaga, mida iseloomustab pilgu pööramine eri vähemustele, nende erinevuste ja sarnasuste tunnustamisele. See on lesbide, nagu ka teiste vähemusgruppide feminismivooludele andnud märgatavalt suurema eluõiguse. Ja lõppeks ei tasu unustada, et peale heteronaiste ja lesbide leidub feministide seas ka biseksuaale, mehi, transsoolisi, queere ja kõiki teisi.

0
FacebookTwitterEmail

Aita areneda Eesti feministlikul mõttel!

Sinu annetus aitab Feministeeriumit töös hoida — algatada uusi projekte, tasuda kaaskirjutajatele ja arendada kohalikku feministlikku mõtet.

Anneta

Loe ka