Feminismimüüt nr 4 – feministid käituvad nagu keelenatsid

Foto: Melwin Kwan, CC

Sellist müüti/väidet saavad endale lubada vaid need, keda ei ole pidurdanud teadmised keele ja ühiskonna omavahelisest seosest.

Keelekasutus kajastab, aga ka taasloob sotsiaalseid norme ja normidest kõrvalekaldumist. Eesti keele grammatilise süsteemi põhjal võiks laia joonega väita, et meie keel on neutraalne ning kõiki sugusid koheldakse keeles võrdselt. Huvitavaks muutub asi siis, kui liikuda grammatiliselt süsteemilt keele kui suhtlusvahendi ning maailmapildi peegeldaja ja vormija juurde. Sõnad, fraasid, laused, tekst, kõne, aga näiteks ka morfoloogilised üksused (nt liited), mis näivad üheselt mõistetavad, kannavad endas kultuurilisi väärtusi, arusaamu ja põhimõtteid, sh kinnistavad stereotüüpe. Keeleuurijad on juhtinud tähelepanu sellele, et naisi märkivad sõnad saavad kergemini külge seksuaalse või negatiivse konnotatsiooni. Näiteks erinevad omavahel sõnade mister ja mistress, bachelor või spinster või “eit” ja “taat” tähendusväljad. Sõna “esimees” sobib tähistama kõiki vastaval positsioonil tegutsejaid, sest mees-liidet tajutakse universaalsena ja neutraalsena, nais-liidet mitte. Need on vaid mõned näited.

Keeleline paikapanemine ei ole sageli otsene või selge, vaid vastupidi — see juhib tähenduste moodustamist ja sugudevahelist ebasümmeetriat näiliselt nähtamatuna (seda, mida sõna esinemisümbrus ütleb sõna tähenduse kohta ja kuidas esinemiskontekst peegeldab keelekasutajate nägemust sõnaga tähistatud isikust, on oma doktoritöös uurinud Liisi Piits). Keel ei ole iseenesest neutraalne, vaid on sõltuv sotsiaalpoliitilistest süsteemidest ja institutsioonidest, milles ta eksisteerib; keel ja ajalugu on lahutamatud. Keel aitab üles ehitada sotsiaalset sugu ja näitab, milline üks naine ja üks mees olema peavad. Keelekasutuse juures on peale soo oluline ka etniline taust, klassikuuluvus, religioon, puue jne aga ka individuaalne kogemus. Nii võib sõna “neeger” tõesti tähendada eri ajas ja kohas, eri inimestele, eri asju – näiteks Mark Twainile Huckleberry Finni kirjutamise ajal, Astrid Lindgrenile Pipi Pikksukka kirjutamise ajal ja Odini sõdalasele praegu. Samas, kui poliitiliselt ei oleks nahavärv oluline, siis seda puudutavaid sõnu nii palju ehk ei kasutatakski?

Seda feministid püüavadki näidata – avada näilist nähtamatust ja küsida, kuidas keelekasutus kontrollib eri sotsiaalsetesse gruppidesse kuuluvate inimeste mõtlemist, kõnet, kirjutust ja tegevust ning kuidas eri gruppe defineeritakse. Feministid püüdlevad ka välistava keelekasutuse juurest kaasava juurde, sest keelelisi valikuid saab kasutada vahendina, mis aitab muuta suhtumist ja teadvustada sotsiaalsete gruppide paigutumise olemust.

Selle konkreetse müüdi ümberlükkamist soovis Müürileht ja esimest korda, veidi muudetud kujul on see avaldatud siin.

0
FacebookTwitterEmail

Aita areneda Eesti feministlikul mõttel!

Sinu annetus aitab Feministeeriumit töös hoida — algatada uusi projekte, tasuda kaaskirjutajatele ja arendada kohalikku feministlikku mõtet.

Anneta

Loe ka

Rosie the Riveteri sajad näod

Eelmisel nädalal pani nii mõnegi feministi kulmu kergitama, et rahvuskonservatiivse erakonna IRLi naiskogu reklaamis suurkogu eel oma liidrikandidaati Kaia Ivat…