Feministeeriumi lemmikartiklid aastal 2016

Meenutame artikleid, mis tänavu kõige enam hinge läksid. Nii meile endile kui ka meie lugejaile.

Jaanuaris elasime kaasa samasoolistele peredele, kes rakendusakte oodates sada halli juuksekarva juurde on saanud: “Augustis käisime samasooliste perede piknikul. Kohal oli mitukümmend inimest, mitmel rohkem kui üks last. Väike matemaatiline tehe viitab, kui palju vikerkaareperede lapsi mööda Kalamaja parki tol päeval ringi silkas. “Kas Tallinna linn organiseeris pikniku?”, küsis mu isa hiljem naiivselt. Ma pahvatasin naerma.

womens-suffrage-cartoon
Pildid: ‘Cartoon against women’s suffrage’ (Ministry for Culture and Heritage)

Samas kuus süvenesime Raili Marlingu arutlusse valge mehe vaevast: “Ükskõik, kas võimust näivad võtvat naised, immigrandid, seksuaalvähemused või mõne muu nahavärviga inimesed, muutumatuks jääb vaid valge mehe hirm ja viha. Ümbritsev kultuur on talle kinnitanud, et tema juhib ja valitseb, kuid enesekindluse asemel kogeb ta hoopis ebakindlust ja ebastabiilsust.

Veebruaris itsitasime Eveliis Padari Buduaari-kriitika peale, üks silm samal ajal vesine: “Samamoodi nagu me telekas ei viitsi väga reklaame vaadata, ei ole mõtet ka ajakirjanduse pähe reklaamtekste neelata, kui need just väga meisterlikud ja lugemisnaudingut pakkuvad ei ole. Üldiselt ei olnud unelev soigumine roosidest, armastusest ja lõõgastusest teab mis sügav lugemiselamus.

Märtsis otsisime (ja leidsime hulgi) ajutisi naisi, kelle tundemärgid edastas Elin Kittelsen: “Temaga võidakse tööleping lõpetada ühekuulise etteteatamisajaga, tema lepingut võidakse uuendada, ta on asendatav ja peab alati meeles pidama, et inimesed seisavad järjekorras, et tema töö endale saada. Samal ajal saab ta kuulda, et ta peab ennast maksma panema, muutma ennast asendamatuks, olema enesekindel, ennast näitama.

HeleneBrox_blue_3
Helene Brox, helenebrox.com

Aprillis neelasime Maarja Kangro esseed lastest ja lastetusest: “Pseudo-iseendana, mini-minana tahab inimene võib-olla veel kord või siis lõpuks ikkagi, lõputus edasilükkamises ülimaid väärtusi kujutleda. Uue olendi kaudu maailma auraatilisust tagasi saada. Elu mõttetusega silmitsi seismist natukenegi kellegi teise õlule veeretada, edasi lükata (väike olend ju veel ei tea, ja äkki õnnestub sellesse teadmatusse, asjade uudsusse koos temaga jälle sisse elada).

Mais rabas meid koos Kadi-Ell Tähistega Margus Tsahkna arutluskäik, mis tõmbas elegantselt seoseid naistevastase vägivalla ja reproduktsiooni vahel. Tsiteerides autorit, “on tagumine aeg lõpetada emakasõdade tuules nende naiste tõrjumine ja marginaliseerimine, kes ei ole tahtnud kunagi lapsi saada. Nemad on ka siin. Nemad on ka väärtuslikud ühiskonnaliikmed, kes panustavad meie riiki. Nemad peavad ka tundma end kodus ja ühiskonnas kindlalt vaatamata sellele, et ei taha kunagi jõuda emaka sihtotstarbelise kasutamiseni.

Augustis lugesime vastulauset Lauri Pedaja arvamusele SOS-pillidest. Nimelt läks juuksur tuuri antibeebipillide reklaami peale. Pedaja pajatas, et tal on üheksa-aastane õetütar, et naise keha on püha ning et pillid võrduvad miniabordiga. Dr Marie Abel ja Jonas Grauberg võtsid seepeale lugejaile seletada, miks pillid siiski pole miniabort ning kuidas on pillid seotud naise õigusega oma keha üle otsustada.

Septembris läksime Triin Bärengrubi  seltsis jälle kooli: “Natuke aega hiljem räägib õppejõud juba sellest, kuidas Rootsis on poliitilise korrektsusega üle piiri mindud, jõulegi ei tohi nad enam pidada, sest “muidu äkki keegi solvub”. Auditooriumist kostab nõustuvat üminat: “Jah, miks me peame nende maailmapildi omaks võtma ja nende burkad ja hidžaabid! Meie ei pea nende reegleid järgima hakkama!” Kui üks õppur mainib veidral toonil, et varsti hakkab ta “meie imeliste pagulastega” töötama, kostab auditooriumist lõbusat itsitamist päris mitmest kohast.”

Oktoobris ägasime koos Jaana Davidjantsiga deitimiskultuuri üle: “Ma käisin selle Florianiga lõpuks deidil ära,” rääkis mulle sõbranna Julieta. “Kuidas oli?”, elavnesin mina. “Noh, tüüp jutustas mulle terve oma eluloo, vähemalt kolm–neli tundi läks. Üritasin minagi mõned sõnad enda kohta sekka öelda. Ütlesin, et mul kohe show ukse ees… Tead, ta isegi ei küsinud, et mis show, et kas kunsti-show või töötan hoopis tsirkuses,” jutustas Julieta imestunud ilmel edasi. “Aga üldiselt klappisime vist,” lõpetas ta ootamatult positiivsel toonil.

Merike Kaunissaare 3

Ja ühtlasi kurjustasime Merike Kaunissaarega liiklusuudiste üle, mis kuulutavad, et kraav tappis inimese ning 25-aastane naine tegi oma viimase sõidu: “Minu esimesed mõtted: kas kraav tuleks nüüd karistuseks raske kuriteo eest pikaks ajaks kinni panna, mõneks ajaks (kriminaal)hooldusele allutada või siiski tingimisi lahti jätta? Ja mida see hukkunud noor naine sõites küll nii ohtlikku tegi, et sõit talle viimaseks jäi?

Novembris olime koos Liisa Liivametsaga rabatud, et ikka veel peetakse mõnda naist paremaks sünnitajaks kui teist. Ja et üldse peegelduvad sünnitustegevuses rahvuslikud eripärad: “Koduteele sain kaasa koolitaja veendumuse, et valu ei sõltu naise enda tunnetusest, vaid rahvusest, sest slaavlased nimelt karjuvad ja sõimavad, samas idamaadest pärit naised šeigile last sünnitades kurta ei tihka.” Mnjah.

Meie lemmikkuu on detsember, sest siis teeme kokkuvõtteid aasta šovinistidest. Pärleid pudenes ohtralt tänavugi ning nominentide hulka mahtus nii literaate ja poliitikuid kui ka meelelahutajaid ja muidu tühikargajaid. Lugege ja nautige!

Feministeeriumi toimetajate lemmiklood 2016

Joseph Morris. International Women's Day (4 of 10). Flickr CC.
Joseph Morris. International Women’s Day (4 of 10). Flickr CC.

Aet Kuusik soovitab Redi Koobaki artiklit “Pinged Ida ja Lääne feminismi vahel”: “Transnatsionaalsele feminismile on siiani olnud omane jätta tähelepanuta perspektiivid nn endisest Teisest Maailmast, sest põhifookus on olnud nn Esimese ja Kolmanda Maailma vahelistel pingetel. Postsotsialistlik ruum jääb tihti tähelepanuta, sest kehtib eeldus, et üleminekuaja demokratiseerumisprotessis on postsotsialistlikud riigid Esimese Maailma positsiooni omaks võtnud. See on viinud olukorrani, kus Kolmanda Maailma naisi nähakse eksootiliste teistena ja Teise Maailma naised muutuvad lihtsalt nähtamatuks.”

Kadi Viik soovitab islandi autori Kristín Marja Baldursdóttiri lühijuttu “Kõrvakiil”. Nimelt on tegemist ühega vähestest ilukirjanduslikest tekstidest, mis Feministeeriumis aegade vältel ilmunud. Pealegi on jutt kirjutatud korraga peksja perspektiivist ja naise vastuhakust – mis on ootamatult mõjuv.

Brigitta Davidjants soovitab Artem Davidjantsi artiklit “Armeenlasena Eestis 1976–2016. Ühe rahvuskogukonna sünnist”. Sel aastal võttis Feministeerium muude vähemuste kõrval fookusesse ka rahvusvähemused: “Venekeelsena Eestis kuulusin ma justkui automaatselt venelaste kogukonda. Samas ei olnud ma ju venelane. Loomulikult tekitas see stressi, lisaks ka teatavat üksindust. Ja mu erialagi – vene filoloogia – polnud kuigi popp. Nagu ütles üks mu ülikooliaegne armeenlasest sõber, kes Eesti ühiskonda hästi tundis: “Sa oled ameti järgi vaenlane – kas sa siis tõesti ei suutnud midagi paremat valida?””

Nele Laos soovitab Amaranta/Toriani artiklit “Mis on feministlik ruum? Ülase12 sotsiaalkeskus ja hoolitsuspoliitika: “Ülase12 on pühendatud ohutute feministlike paikade loomisele ja jagamisele, kuid teeme seda alt ülespoole isemajandamise, ressursside jagamise ning üksteise harimise kaudu. (—) Kuna rabeleme, et hakkama saada, mitte edu saavutada, oleme painduvamad, võimelised kohanema ja tulema toime meie väga mitmekesiste ning pidevalt muutuvate vajadustega.” Muide, lisaks kõigele muule põnevale toimuvad Ülase12-s ka queer kogukonna peod!

lesbid Fotograaf Merili Reinpalu
Foto: Merili Reinpalu

Kristiina Raud soovitab Kadri Aaviku ja Triin Roosalu teksti ““See ei ole ainult sinu Eesti, see on meie Eesti”: LGBTQ inimeste kogemustest”, mis tutvustab võrdõigusvoliniku büroo tellitud uuringu “LGBTQ inimeste heaolu ja toimetulekustrateegiad Eestis” tulemusi. Värskendav ja vajalik meeldetuletus, kui erinevad on inimeste elukogemused, argistest hetkedest süsteemsete takistusteni. Tasub enda kännu otsas istudes meeles pidada. Ja samal ajal edasi suurema nähtavuse, esindatuse ja kogukonnavaimu poole liikuda.

0
FacebookTwitterEmail

Aita areneda Eesti feministlikul mõttel!

Sinu annetus aitab Feministeeriumit töös hoida — algatada uusi projekte, tasuda kaaskirjutajatele ja arendada kohalikku feministlikku mõtet.

Anneta

Loe ka

#masinpeseb #ahiküpsetab

Enne, kui Tuule sai kokkamisega algust teha, oli vaja veidi kraamida. Köögikapilt maandusid nõudepesumasinasse paar taldrikut ja söögiriista. Tuule avas…