Harju(ta)mise aeg

Aare Pilv Foto: Andres Keil

Kersti Kaljulaidi saamine Eesti presidendiks – olenemata sellest, mida keegi tema poliitilisest taustast või ametisse valimise käigust arvab – on kindlasti märgiline sündmus Eesti ajaloos. Nüüdsest on naisriigipea Eestis muutunud võimalikkusest aktuaalsuseks ning kindlasti aitab see kaasa soolise võrdõiguslikkuse edenemisele. See pole aga lõplik aste.

Ma ei pea silmas mitte niivõrd seda, kui mõni naine saab tulevikus täitevvõimu juhiks (mis oleks ka oluline piiripunkt), vaid seda kui ühel hetkel lakatakse rõhutamast, et tegu on naisega – kui praegused rõõmuhõisked naispresidendi üle omandavad pisut anakronistliku varjundi.

Tuhkatriinu vs. Loll-Ivan

Kaljulaidi presidentuur on suurepärane võimalus üheks üsna lihtsaks mõtteharjutuseks: jälgida kõike, mis tema kohta öeldakse ja kuidas temaga räägitakse, ning kujutleda, et ta on mees. See annab head mõtteainet selle kohta, kuidas sugusid praktikas erinevalt koheldakse. Kuidas näiteks kõlaks, kui intervjueerija ütleks kujuteldavale Kristjan Kaljulaiule: „see on olnud uskumatu Tuhkatriinu-lugu”? (Või kui otsida analoogse funktsiooni ja saatusega meessoost muinasjututegelast, siis „uskumatu Loll-Ivani lugu” –  juba see kõrvutus näitab, kui sügaval soolise erinevuse stereotüübid asuvad.) Või kuidas tundub, kui meessoost presidendikandidaati tutvustataks üldsusele nii: „Usun, et ta võlub parlamendi ära. Tegemist on lõppkokkuvõttes mehega, kes on noorem kui 50, kellel on neli last, kes on vanaisa, kes on haritud, erudeeritud, laia silmaringiga.” Me mõtleksime kohe, et sellel mehel on midagi viga, kui teda nii elementaarsete asjade kaudu tutvustatakse – või siis on meie poliitiline eliit nii alla käinud, et haritus ja erudeeritus on mingi erandlik omadus.

See mõtteharjutus toimib muidugi mõlemas suunas. Ühelt poolt võime näha, kuidas kõrgele positsioonile jõudnud võimekat naist kuidagi pisendama hakatakse, kuidas naine-olek (koos kõigi nonde armsate pehmete predikatsioonidega) annab võimaluse teatavaks patroniseerivaks hoiakuks, mida sama võimekate meeste puhul on raske ette kujutada. Ja teisalt tekitab see muidugi ka kiusliku küsimuse, kas samade kvaliteetidega mees tunduks näiteks nii atraktiivne president. Mage oleks ju ka uskuda, et presidendi määramisel mängib rolli otsustajate „nunnumeeter”, mis kompenseeriks (või kataks kinni) kandidaadi puudujäägid. Võib ju juhtuda, et kandidaadi sugu muutub iseendast mingiks positiivseks argumendiks, otsekui peaks naistele mingi händikäpi andma puhtalt nende soo põhjal. See oleks siis n-ö feminism negatiivis.

Ebateadlikud mustrid, mitte teadlik pahatahtlikkus

Sellele mõtteharjutusele lisaks võib Kaljulaidi tegevust ja selle konteksti vaadeldes pidada meeles üht pisut ohtlikku võimalust – ega pole juhuslikult tegu glass cliff’i ehk nn klaaskuristiku fenomeniga. See on nähtus, kus nn klaaslae läbinud naised pääsevad juhtivatele kohtadele alles kriisiolukorras, kus juhi ebaõnnestumise võimalus on suurim.

Nii et Kersti Kaljulaidi president oleku aeg võimaldab nähtava praktika toel meil ilmselt omajagu läbi mõelda ja tunnetada, kuidas me soolisi erinevusi näeme ja toodame.

Lisaks – minu meelest oleks tore, kui need mõtteharjutused, tähelepanekud ja arutelud ei muutuks hukkamõistmisteks ja häbistamisteks. Seksistlike hoiakute puhul on tihti tegu ju ebateadlikult sisse kasvanud või omaks võetud mustritega, mitte teadliku pahatahtlikkusega – sestap hoidusin siingi nimetamast konkreetseid nimesid.  

Klaaslaed- ja kuristikud. (psyberartist. skywalker. Flickr CC.)
Klaaslaed- ja kuristikud. Foto: psyberartist. skywalker. Flickr CC. 

Pealegi pole ka väga selge see piir, kus lihtsalt kirjelduslik viitamine inimese soole muutub mingiks alavääristavaks stereotüübiks. Ma juhtusin Kaljulaidi kohta kasutama võrdlust Lumekuningannaga, ja kohe sain ka ise märkuste osaliseks, et kasutan seksistlikku metafoori. Jään küll arvamusele, et mu kujundis polnud mingit soopõhist halvustamist, aga ma ei saa välistada, et mõne teise jaoks võib see kõlada samamoodi alavääristavalt nagu Tuhkatriinu-metafoor, juba kas või seetõttu, et ma taandan intelligentse inimese muinasjututegelaseks puhtalt esinemismaneeri tõttu. See, millega on täpselt tegu, sõltub alati kontekstist nagu igasugune kommunikatsioon.

Ma arvan, ühemõttelisest „personaalprobleemi” üle nurisemisest sisulisem ja efektiivsem on õppimine ja arutlemine nende mustrite sümptomite üle. Ehk siis – mulle meeldiks, kui apelleeritaks inimeste intelligentsusele, mitte alandusehirmule. See on ju ka põhjus, miks me üldse nonde seksistlike mustrite lahtimurdmisega tegeleme – et ühiskonnas oleks alandamist, alavääristamist ja – alaväärsust ennast – võimalikult vähe.

Toimetanud Aet Kuusik 

0
FacebookTwitterEmail

Lugu meeldis?

Toeta meid! Sinu annetus aitab Feministeeriumit töös hoida — algatada uusi projekte, tasuda kaaskirjutajatele ja arendada kohalikku feministlikku mõtet.

Anneta

Loe ka