Iha ja sõda. Soovitused DocPointi kavast

Kaader Sandra Jõgeva dokumentaalist “Armastus …”. Foto DocPointilt

25.–29. jaanuaril toimub filmifestival DocPoint. Rõõmustab naissoost režissööride rohkus, samas dokumentaaliväljal on naisi alati rohkem tegutsenud kui mängufilmide alal.

DocPointil linastub muu hulgas ka mitu kohalikku dokumentaalfilmi. Minna Hindi “Appi, ma vajan armastust” on ta teine dokk pärast õnneteemaga tegelevat “Üleriigilist õnne”. Filmis vaadeldakse alternatiivset maskuliinsust noormehe Mati kaudu, kes oma esimest suhet otsib. Sandra Jõgeva debüüt “Armastus …” on ilmselt hoopis teistsugustest inimestest. Sünopsis ütleb, et lugu on 27-aastasest Veronikast, heast perekonnast pärit andekas kunstitudengist, kes on otsustanud kõigele siin maailmas käega lüüa. Ilmselt siin mingeid piire ei ületata, neid lihtsalt ei eksiteeri. Mõlemad filmid esilinastuvad, nii et näinud ma neid ei ole ja hoidun ennetavatest kommetaaridest. Aga on, mida oodata.

Armastuse kõrval on festivalil muidki teemasid, näiteks seksuaalsus ja sõda.

Venus. Priority Still
Kes kui palju üldse seksist mõtleb? Foto DocPointilt

Veenus

 Rež Lea Glob ja Mette Carla Albrechtsen

Esiti vormilt üsna klassikalisena paistva, nn rääkivate peadega doki taga on kaks taani naist. Nad otsustasid omaenda seksuaalsuse paremaks mõistmiseks korraldada avaliku otsingu, et kuulata, kuidas teised naised oma ihasid, keha ja mõtteid seoses seksiga on kujundanud. Film on tõukunud autorite soovist uurida enda seksuaalsust, millised olid nende esmakogemused ja kus on nad praegu – kolmekümnendates. Kutsungile reageeris nelja aasta jooksul sadu naisi, ja film tehti lõpuks hoopis nende kogemustest, lugudest ja mõtetest, et tekitada peegliefekti. Filmi arenedes arenes ka selle lavastuslikkus – rääkivad pead hakkasid end avama järjest erinevamalt. Ülesehituselt mõjus see veidi kuulsa “What’s underneath” projekti sarnasena.

Mis oli see esimene asi, mis pani iha tundma? Milline on see “õige” seks, mida kogedes ja millest rääkides tõuseb ka sotsiaalne staatus? Kas meil on üldse keelt, mille kaudu seksuaalsusest ja ihast aru saada ja rääkida? Kui suur on vahe naudingu ja hävingu vahel või kuidas tunda ära oht lasta vale inimene liiga lähedale? Kas “tugev ja intelligentne” naine saab üldse jagada oma allumisfantaasiat, või teda lihtsalt ei usuta? Need on mõned küsimused, millele filmi kulgedes ka ise ootamatult mõtlesin, nagu oleks kaamera ümber pöördunud ja minule suunatud.

Gil, kes on sündinud Põhja-Koreas, kuid pärast sõja lõppu kunagi koju ei pääsenud
Gil on sündinud Põhja-Koreas, kuid pärast sõja lõppu kunagi koju ei pääsenud. Foto DocPointilt

Lohutusnaised

Rež Tiffany Hsiung

Lohutusnaine oli eufemism, millega kutsuti umbes 200 000 Filipiinide, Hiina, Lõuna- ja Põhja-Korea, Taiwani, Indoneesia naist, kes vastu oma tahtmist sõjas osalesid. Nimelt “värbas” sõjavägi nad teise maailmasõja ajal seksuaalse ärakasutamise eesmärgiga Jaapani baasidesse. Nüüd kutsutakse neid vanaemadeks ja mõned neist tegelevad aktivismiga, nõudes Jaapanilt sõjakuritegude eest vabandamist ja vastutuse võtmist, väites, et enne, kui lohutusnaiste küsimus pole lahendatud, pole sõda tegelikult läbi. Läbielatud sõjaõudused mälust ei kao, aga minevikuga aitab toime tulla seotus teiste sarnaste kogemustega naistega.

Osa naistest, kes juba väga noores eas, 13–14-aastasena seksiorjusesse sunniti, pole julgenud põlguse ja häbi kartuses oma minevikust lähedastele kunagi rääkida. Kannatanud, mitmed neist läbielatu tõttu steriliseeritud ja adopteeritud lapsed üles kasvatanud naised väidavad, et teemat varjatakse, ka ajalooõpikutes ei räägi sellest keegi. Osa Jaapani poliitikutest on pidanud lohutusnaiste tunnistusi ebajärjepidevaks ja ebausaldusväärseks, mõned on väitnud, et nad olid sõjaväele “vajalikud, et sõdurid saaksid puhata”. Jaapan on praeguseks vabandust palunud ja sõlmitud on ka kompensatsioonikokkulepe, kuid sellel on palju kriitikuid

Teos jälgib kolme vanaema – Gili Lõuna-Koreast, Cao Hiinast ja Adela Filipiinidelt – intiimseid hetki lähedastega ja seda, kuidas nad traumat endaga kaasas kandes ja kustuva tervise kiuste püüavad õiglust jalule seada. Läbinisti väga keeruline vaatamine, leevendust pakub teadmine sellest, et pikalt mahavaikitud teemat kajastatakse.

Loe ka intervjuud ühe vanaemaga siit.

Vaata DocPointi kava siit.

0
FacebookTwitterEmail

Aita areneda Eesti feministlikul mõttel!

Sinu annetus aitab Feministeeriumit töös hoida — algatada uusi projekte, tasuda kaaskirjutajatele ja arendada kohalikku feministlikku mõtet.

Anneta

Loe ka