iO Tillett Wright: argielus ei mõjuta meid niivõrd seadused, kuivõrd teiste inimeste suhtumine

iO Tillett Wright esinemas TMW konverentsil “Creativity for Change”. Foto: Aron Urb

iO Tillett Wright on kunstnik, aktivist, kirjanik, kõneleja ja näitleja, kelle tööd on seotud soolise ja seksuaalse identiteediga. Kuueaastaselt otsustas iO, et ta on poiss. Kaheksa aastat elas ta nii, et mitte keegi teda ümbritsevatest inimestest – ei õpetajad, sõbrad, ega sõprade vanemad – teadnud, et tegelikult on ta tüdruk. Ei teadnud ka filmirežissöörid, kellega ta lapsnäitlejana poisse mängides koos töötas. 14-aastasena otsustas ta proovida elu naisena ja armus kordamööda naistesse ja meestesse. Tema TED-kõnet “Fifty Shades of Gay” on praeguseks vaadatud rohkem kui 2,6 miljonit korda. Feministeerium vestles iOga identiteetidest, transkultuurist, aktivismist ja sellest, et oluline ei ole, mis poliitikud meid juhivad, vaid millised inimesed me ise oleme.

Miks inimesed vihastavad, kui nad ei tea teise inimese sugu? Mõned aastad tagasi lugesin artiklit ühest paarist, kes vanemaks saades keeldusid oma lähikonnas ütlema, mis soost laps on. Mis mulle kõige eredamalt selle loo puhul meelde jäi oli see, et inimesed nende ümber said vihaseks. Nad ei osanud sellega toime tulla.

Sest sugu on üks ühiskonna alustaladest. See on viis, kuidas organiseerime oma mõttemaailma. Inimesed positsioneerivad ennast pidevalt teiste suhtes. Nad kategoriseerivad teisi, et tunda end turvaliselt ja teada, kuidas käituda.

Räägime sellest kategoriseerimisest, kastidesse panemisest. Olen väga erinevatelt inimestelt kogenud vastuseisu ideele, et soo- ja seksuaalsusega seotud identiteedid ei ole mustvalged, vaid fluidsed, muutuvad ja ebamäärased. Aga huvitav on näha seda vastuseisu LGBTQI inimeste hulgas. Näiteks kohtan transsoolisei inimesi, kes toetavad stereotüüpseid soorolle või geisid, kellele ei meeldi bi-d.

Näen siin vanuselist lõhet. Üle 60-aastased inimesed tunduvad olevat vähem vastuvõtlikud ideele soo ja seksuaalsuse spektrist, sest nad on pidanud nii palju võitlema oma positsiooni saamiseks ja säilitamiseks. Nad ei taha oma identiteedist loobuda. Tajun, et noorematel ei ole binaarne lahterdamine hädavajalik. Aga transkultuuriga on keeruline. Ainult sellepärast, et keegi on transsooline või gei, ei tähenda, et tal on mingi arusaam patriarhaadist või misogüüniast. Ta ei pea isegi nendest teemadest huvitatud olema. LGBTQI hulka kuulumine ei tule koos soouuringute kraadiga. Ega mul ka pole seda. Nii et inimesed ei analüüsi ilmtingimata selliseid asju. Nad lihtsalt mõtlevad, mis juhtub nende enda kehaga ning kuidas nad saaksid ennast ühiskonnas mugavamalt tunda. Ja olgem ausad – kui sinu eesmärk on ennast ühiskonnas mugavalt tunda ja mitte kiusamisohvriks langeda, saada sõimata või pidevalt kuulda, et oled liiga mehelik või liiga naiselik, siis vahetada teise binaarsuse poole võib olla kõige lihtsam asi mida teha saad, et radari alt läbi lennata.

Nagu Caitlyn Jenner?

See on nii hea, et Caitlyn Jenner on selline vastik republikaan. Ta on väga piiratud mõtlemisega, ta ütles Ellen DeGeneresi saates, et ei ole kindel, mida arvab geiabieludest. Ellen ainult…?

Ja ma arvan, et see on oluline. Sest me kaotaksime lahingu kui soo ja seksuaalsusega seotud poliitikat seostatakse ainult teatud tüüpi inimestega: vasakpoolsete, liberaalsete või radikaalsete inimestega. Aga liikumises on esindatud igat tüüpi inimesed. Seepärast on nii oluline, et on olemas Caitlyn Jenner, kes on transnaine, superstereotüüpne ja ühtlasi konservatiivne republikaan. Heteromehed vaatavad teda ega saa aru, miks nad teda tahavad. Me oleme igasugused, tuleme igas suuruses ja värvis. Ja on oluline, et meid ka meedias sellisena näidatakse.

Oled öelnud, et iga inimene vastutab võrdõiguslikkuse eest. Palun räägi sellest pikemalt.

Valitseb arusaam, et võimulolevad inimesed loovad süsteemi ja sellega kaasneva diskrimineerimise. See on jama. Meie teeme seda. Meie loome süsteemi. Meie oleme igapäevased diskrimineerijad või selle toetajad. Meie seame ootused naistele ja tüdrukutele. Meie seame ootused meestele ja poistele. Jah, on olemas süsteemseid probleeme ja seadustega seotud teemasid, aga miks minul on lihtne olla soospektris fluidne, on tänu inimestele, kes mind ümbritsevad. Oma igapäevaelus ei ole ma niivõrd mõjutatud seadustest, kuivõrd oma argistest kokkupuudetest teiste inimolenditega. Minu sõbrad ei ole kuskil tähtsatel positsioonidel valitsusvõimu juures. Nad lihtsalt teevad valiku millised inimesed olla – sallivad, avatud, austavad. See loob võrdsust, kui sa lased inimesel, keda sa armastad, olla selline nagu ta on. Mul on koer ja minu kaaslane kutsub mind tema isaks. Mõnes teises olukorras mõned teised inimesed kasutavad minu kohta naissoolist asesõna (she). Ja ma lasengi neil praegu otsustada. Inimesed, kes on mulle lähedased ning kes mind teavad, otsustavad, mis neile tundub õige. Aga lastes mul olla, loovad nad mulle ruumi olla mina ise. Nii et see ei ole ülevalt-alla, vaid horisontaalne küsimus, see on vastastikune austus.

Ja veel – kõik vastutavad võrdõiguslikkuse eest, välja astumise eest, kui kellegi jaoks on seda vaja teha. Kui sina oled näiteks teismeline keskkooli jalgpallur ning sind ei kohelda halvasti mitte mingi nurga alt ja sa näed, kuidas ühte vähemusgruppi kuuluvat inimest kiusatakse ning astud tema eest välja, siis sa võimestad võrdõiguslikkust. Nii et see on igapäevane praktika – jääda avatuks ning jääda austavaks.

Ma pean vahele küsima, kuna mul endal on ka koer, et mis koer sul on?

Maltese shih tzu mix. Ma poleks kunagi ise seda pisikest valget kohevat asja valinud, aga asjaolud… (näitab pilti).

Issandjumal!

Mida sa ootasid? Et oleks Pit Bull, eks?

Ei, aga võibolla…

Mastif? Bokser?

Bullterjer äkki?

Mis koer sul endal on?

Airdale’i terjer. Ta on tegelikult minu elukaaslase koer. (Näitan pilti ja kaeban, kuidas Rosa Luxemburg näitab kiindumust närides.)

Ooo, ta on pügatud!

Ta tuli just juuksurist, nii et ta on praegu natuke lamba nägu. Aga tagasi tulles meie jutu juurde: olin hiljuti paar kuud Ugandas. Ja seal on päris tavaline, et mehed näitavad oma tundeid avalikus ruumis. Näiteks hoiavad käest kinni. Mehed võivad olla teineteise vastu hellad, aga nad ei tohi olla homod.

Ma nägin seda Kuubas ka. See on nii veider. Võibolla see tuleb sellest, et kui teeskled, et homoseksuaalsust ei ole sinu riigis olemas, siis ei saa käest kinnihoidmine midagi “halba” tähendada. Meil on käesthoidmisel sügav tähendus. Aga üle maailma – miks peaks üldse keegi endale õiguse võtma teisele inimesele öelda, mida ta oma kehaga teha tohib? See on nagu mingi iidse religiooni jäänuk. Kasvasin üles ateistidest, avangardidest radikaalsete vanematega, nii et olen maailmas ringi vaadanud ja lihtsalt imestanud, mis kurat toimub. Miks inimesed teevad neid asju teineteisele? Miks nad sunnivad oma nägemust teistele peale? Mul on nii raske aru saada mis mu enda kehas toimub, veel raskem kellelegi teisele öelda, mida tema enda omaga peaks tegema. Aga olen selles küsimuses tulnukas, mind kasvatati teisel planeedil.

Loodan, et mingil hetkel me saame lihtsalt aru, et meil kõigil on parem, kui laseme igal inimesel ise otsustada mis on tema jaoks hea. Kuidas me sinna veel pole jõudnud, käib mul üle mõistuse.

Ma tahaksin olla optimist. Aga ma ei ole kindel, et noored on avatumad. Eesti väärtushinnangute uuringud, näiteks soolise võrdõiguslikkuse monitooring, näitab, et kõige nooremad on kõige ignorantsemad. Nad ei taju probleeme.

Nojah, meil on uus probleem tekkinud nende asjadega, mida oma taskutes ringi kanname. Igal ühel on terve maailm tema taskus, aga see maailm on üles ehitatud ainult tema enda eelistuste järgi. Tema enda maitsete ja soovide järgi, peegeldades teda ennast. Nii et selline hullumeelne, lühinägelik enesekesksus on muutunud standardiks. Eks see ole üks inimeseks olemise rõõmudest – just kui arvasid, et oled millestki aru saanud, siis tärkab täiesti uus põllukultuur, täis sitta.

Mis mind enamus LGBTQI aktivistidest eristab, on see, et usun vastupanusse. Usun, et kellegi ja millegi vastu võitlemine on väärtuslik. Ma arvan, et kedagi ei tohiks diskrimineerida või talle öelda, mida ta oma soo või seksuaalsusega tohib teha. Aga kasvasin üles 90ndate New Yorgis oma drag- ja geikultuuriga. Pride’i kandis suuresti suhtumine “fuck you, siin me oleme”. Ja need inimesed ja liikumised olid nii tugevad, sest nad pidid kellegi vastu astuma, vastu võitlema. See on nagu see analoog astronaudi jalgadega. Mu sõber vaatas ühte videot astronaudist. Midagi oli tolle kosmoselaevaga valesti läinud ja ta ei saanud maale tagasi tulla. Ta ootas kolm kuud. Ja ilma maa külgetõmbejõuta, vastuseisu puudumise tõttu, tema lihased lihtsalt atrofeerusid. Nad pidid ta kosmoselaevalt ära kandma, sest ta ei saanud omaenda lihaseid kasutada. Lihased on perfektne metafoor selle ilusa asja jaoks, mis meil kõigil olemas on – võime olla tugev, luua midagi. Kui sa neid ei kasuta, kärbavad nad kokku ja kaovad ära. Nii et kui sa ei pea kellegi või millegi eest seisma, sa ei pea kellegi või millegi vastu astuma, kaob väga palju loovust ära. Nii et kuigi olen rõõmus, et nüüd on palju rohkem turvalisust erinevatele queer-identiteetidele, tajun ka metsikuse kadumist. See, mis selle ajastu geikultuuri põnevaks tegi, on kadunud.

Inimesed tahavad sageli steriilset keskkonda. Nad tahavad turvalist ruumi, turvalist keelekasutust ja et keegi ei provotseeriks neid. Kui keegi poleks mulle väljakutseid esitanud, öelnud mulle, et mõtlen valesti, oleks ma ju edasi igasuguseid rumalaid asju arvanud. Väljakutsed on olulised enda kujunemiseks ning arusaamiseks, millesse tegelikult usud. See vaatenurk eristab mind paljudest transaktivistidest, kes tahavad turvalist ruumi ning et keegi neid ei provotseeriks.

Kas sulle esitatakse väljakutseid?

Jaa! Peamiselt teeb seda minu isa ja tema (osutab kaaslasele, kes intervjuu ajal meile seltsi pakub). Avalikult mitte nii väga, sest minu sõnum on, et mida iganes sa oled, see on sinu jaoks õige. Aga eraviisiliselt – oojaa. Minu suhe isaga on olnud väga oluline minu ideede ja kasvamise jaoks. Ta on haritud ja palju lugenud ning mina olen väga intuitiivne. Tulen lagedale mingi ideega ja minu isa teatab, et see on kuradi pask! Aga kui keegi mulle seda poleks öelnud – issand jumal. Mingis mõttes on transkultuur nagu teismeline, sama noor. Transkultuur on alati olemas olnud, aga alles hiljuti oma kookonist välja tulnud ja avalikult ennast defineerinud. Ja sellele on vaja väljakutseid esitada! Et saaksime vastu astuda. Ja vigu teha. Vead on olulised! Mille tahes kasvamiseks ja arenemiseks on vead olulised.

Aga mida sa arvad netitrollidest, kas nende esitatud väljakutsetele peab tõesti vastama? Kas oma Facebooki sisu võib toimetada, nii et ei pea pidevalt mingit vihakütmist seal nägema?

No internet on idiootsuse taimelava. Internet on see koht, kus inimesed lähevad teineteisele anonüümselt ütlema asju, mida nad kunagi otse näkku ei ütleks.

Facebook ei ole ju anonüümne…

Ma ei räägi internetist. Ma räägin sellest, et tuleb lugeda asju, mis sinu piire nihutavad. Mitte oma aega idiootide peale raisata. Kõige väärtuslikum asi, mida aktivistidena teha saame, on enda harimine ja oma mõttemaailma avardamine. Mitte ainult soo ja seksuaalsuse teemadel, vaid laiemalt. Et oleksime sügavad, huvitavad inimesed. Aga ära raiska oma kallist aega internetis idiootidega vaieldes!

No see on kergendus.

Tahan öelda, et loe, uuri, vaata filme või TED-kõnesid. Veeda aega selliste asjadega, mis sulle väljakutseid esitavad. Mitte netitrollidega. Ei, ei. Sa oled vaba.

Mulle on olnud väljakutseks mitmiksuhe ehk polyamory kontseptsioon. Või siis perekonnad, kus on rohkem kui kaks lapsevanemat, mul on tutvusringkonnas praegu päris mitu sellist seoses teatava beebibuumiga geide ja lesbide seas, kus kolm või neli inimest on ühiselt lapse saanud. Need teemad intrigeerivad mind.

Siis peaksid rohkem nende kohta õppima! Inimesed kipuvad mõtlema, et mis on õige neile, on õige terve maailmale. See on kõige enesekesksem viis, kuidas maailma üldse näha. Ainult sellepärast, et sina ei ole polü või mina ei ole polü, ei tähenda see, et teised ei või seda olla. Ja et see võib neile väga hea olla. Miks inimesed arvavad, et see mis sulle meeldib, peab tervele ühiskonnale meeldima?

Ma seda ei arvagi. Mind huvitab praktiline pool. Näiteks perekonnad, kus on mitu lapsevanemat – see ei ole mulle üldse väljakutse idee poolest, pigem juurdlen selle üle kui endine riigiametnik, kes on tegelenud mingite seaduste ja regulatsioonidega. Riigipoolsed süsteemid on sageli loodud mingi baasmudeli põhjal. Asi võib olla registrites, näiteks palju kandeid üldse lapse vanemate kohta teha saab, või toetuste skeemides, kuidas lapsetoetusi või vanemahüvitist jagada…

Juriidilised süsteemid ei luba asju, millega me harjunud pole. Aga on üüratu vahe, kas tegemist on sellega või moraalse imperatiiviga, et nii tulebki elada. Ei, siin on pigem tegemist lihtsama viisiga, kuidas valitsus oma paberimajandust haldab. See ei tähenda, et lapsele on alati parem, kui tal on kaks vanemat.

Nii et võibolla tuleks väljakutseid esitada ka valitsustele. Miks see üldse peaks mingile registrile probleem olema, kui lapsel on kolm vanemat?

Ei peakski, see on moraalne hinnang.

Igatahes on see vabastav, et inimesed elavad oma elusid nagunii. Nad moodustavad perekondi, saavad lapsi, kasvatavad neid ka siis, kui seadused neid ei toeta.

… või kolivad teise riiki, kus nad seda kõike saavad teha. See idee, et oleme maailmas, kus inimesi on võimalik kontrollida, on surnud. Aga ühiskond peab sellele veel järele jõudma.

Vaata iO fotoprojekti “Self Evident Truths” siit ja tema kodulehte siit.

1
FacebookTwitterEmail

Lugu meeldis?

Toeta meid! Sinu annetus aitab Feministeeriumit töös hoida — algatada uusi projekte, tasuda kaaskirjutajatele ja arendada kohalikku feministlikku mõtet.

Anneta

Loe ka