It’s the bloody law

Eestlased ei taha mu verd ja see teeb mu õnnetuks. Ja vihaseks.

18nda sünnipäeva saab tähistada paljudel viisidel – osa joob ennast täis, osa läheb esimesele autosõidule ja käputäis katsetab lihalike rõõmudega. Mina tähistasin täiskasvanuikka jõudmist hakates doonoriks. Olin liigutatud oma enda moraalsetest imperatiividest ja mus tekitas elevust võimalus päästa elusid sellisel lihtsa, aga ometi nii tähendusliku žestiga.

Ma olen doonor olnud üheksa aastat, kogu mu ametliku täiskasvanuea. Olen registreeritud ülemaailmses luuüdiregistris ja verd olen loovutanud üle 50 korra, samuti olen sageli loovutanud vereplasmat. Kui hakkasin maailmas rohkem ringi liikuma, sai harjumuseks (proovida) anda verd igas uues kohas, kus ma ennast vähegi sisse olin seadnud. Üllatuseks sain aru, et veredoonorlusel on vähem tegemist meditsiiniga kui poliitika, traditsioonide ja eelarvamustega. Lubage mul jagada oma esimesest vereandmiskatsest Eestis.

Narva mnt 5. Foorumi kaubanduskeskus, verekeskus

Olin teadlik, et turistid ei saa Eestis verd loovutada, selle tarvis olin end päikeselisse kaubanduskeskusesse sisenedes relvastanud Eesti ID-kaardi ja naeratusega. Olen eesti resident ja Euroopa Liidu kodanik, mis annab mulle võrdsed õigused kohalike elanikega, mõne erandiga, näiteks valimisõigus ja ehk midagi veel. Üllatuseks sain teada, et ma ei ole vereloovutamiseks piisavalt eestlane.

Ilmselt mõtisklete juba: “Aga mida on eestlusel üleüldse tegemist verega?” Verega ei olegi, küll aga vereloovutusega, ja vereloovutus, mu sõbrad, on paksult poliitikat täis.

Kõigepealt pisut faktilist infot: sa võid veredoonoriks hakata, kui sa oled Eesti kodanik või elanud Eestis elamisloa alusel rohkem kui üks aasta.

Nagu saaks eestlus pugeda su kehasse üheaastase kontakti tulemusel, kui oled kogenud külma talve, leilisauna, kuulanud Jaan Tättet või söönud kartuleid, ja muutnud su vere sinimustvalgeks. Võimalik, et oled aasta jooksul saanud veidi keele suhu, siiski kahtlen, et see täiesti ladusalt kõlab. Oled nagu oled, aga pärast aastat loetakse sind piisavalt eestlaseks et oma isiklikku elueliksiiri teistega jagada.

Võimalik, et selle taga olev põhjus on meditsiiniline? Kui turiste ja vastseid residente veredoonoriks ei võeta, siis Eesti kodanikke võetakse hoolimata sellest, kus nad elavad, mis keelt kodus räägivad või milline on nende nahavärv. Pole vahet, kas nad on de facto turistid, kes tulevad Kanadast oma sugulastele külla pärast 30aastast pausi verivorsti söömisel ja Saku õlle joomisel. Nad on eestlased. Nende veri on Eesti veri. Ja minu oma pole, vähemalt mitte piisavalt.

Läksin verekeskusesse eesmärgiga teha midagi head ning jäin kogu oma väljaviskamisprotsessi jooksul lugupidavaks ja viisakaks. Tundsin, et keskusel peab olema võimalus selgitada olukorda, mida mina pean põhjendamatuks diskrimineerimiseks.

Kui nad selgitasid mulle, et ma pean aasta ootama enne, kui nad mu veredoonoriks lubavad, küsisin:

“Miks?”

“Selline on seadus”.

Kas nad tõesti eeldasid, et ma nõustun ja lahkun, olles saadud vastusega rahul? Küsisin selgitust, veendununa, et ma olen selle vääriline.

“Selline on seadus. See on meie seadus.”

Soovitama olla üleolev, vastasin:

“Saan aru, et teil on selline seadus, aga mis on selle põhjendus? Reeglid on harilikult loodud mingil eesmärgil. Mis selle reegli eesmärk on? Kas selle taga on tervisekaalutlus? Mu veri, kas teate, on aasta pärast täpselt samasugune kui praegu.”

Siis nad küsisid, kas ma olen hiljuti reisinud ohtlikes piirkondades, näiteks riikides, kus levib malaaria. Ma ei ole. Mulle kinnitati, et ka eestlased peavad aasta otsa ootama, kui nad on selliseid riike väisanud.

“Tore. Kohelge mind kui eestlast. Andke mulle nimekiri riikidest ja ma ütlen teile, kas mu veri kujutab endast ohtu või mitte.”

“Ei, ei, ei. Sa pead ikkagi aasta otsa ootama.”

Canadian Blood Services / Flickr CC

Kuigi olin töötajatelt korduvalt küsinud, kas nad nõustuvad selle reegliga, olid nad kas liiga tagasihoidlikud, et seda väljendada, või polnud nad reegli sisule üldse eriti mõelnud. Eeldan, et kõik inimesed on kriitilised seaduste suhtes, mida nad järgivad ja rakendavad, ning mõtlevad sellele, kas need on asjalikud ja õiglased. Ma ei oodanud, et nad teevad mulle erandi, vaid, et nad vaatavad asja ka minu vaatevinklist ja võtavad asja tasakaalustamiseks midagi ette.

Kui verekeskuse personal oleks nõustunud, et see reegel on aegunud, ebaõiglane ja ohtlik, oleks nende suhtumine olnud hoopis midagi muud. Nad oleks ehk koos minuga maha istunud, et koos selle kohta kaebus kirjutada, nad oleksid ehk püüdnud üles otsida ebaõigluse allikad ja põhjused, võtnud ühendust reeglite loomise eest vastutajatega või suunanud mind nende juurde, et saaksin seda ise teha. Nad poleks mind vaadanud nagu (välismaalasest) vaenlast, vaid kui liitlast, kellega koos muuta vereloovutussüsteemi paremaks ja kelle eesmärk ei ole garanteerida endale vereloovutusõigust, vaid tagada, et vereülekande vajajatel oles piisav ja kvaliteetne verevaru, mida ei seaks ohtu mingi ksenofoobne jura.

Aga nad ei teinud seda. Nad ütlesid, et nad pole kohustatud astuma mingeid samme, et reegleid teha või muuta, ja soovitasid mul võtta ühendust sotsiaalministeeriumiga. Samuti soovitasid nad – ja ma usun, et see tõesti tuli heast südamest – et ma läheksin oma riiki, näiteks puhkuse ajal, ja loovutaksin verd seal…

Ma usun siiralt, et mõttekas muudatus reeglitesse saabub ainult siis, kui eestlased ja Eestis elavad inimesed hoolimata nende juriidilisest staatusest, ja eriti tervishoiutöötajad, võitleksid, et see muudatus tuleks. Doonorisüsteem vajab muutust, et tagada abivajajatele usaldusväärne verevaru Eestis elavatelt tervetelt inimestelt. See süsteem peaks olema õiglane ja läbipaistev ja põhinema usaldusel, informatsioonil ja solidaarsusel. Loodan, et keegi minust tervishoius kvalifitseeritum on valmis muutust juhtima, aga seni ma teen seda, mis on minu võimuses, seega: Jevgeni Ossinovski, see on ametlik kutse kohtuda näost näkku ja arutada Eesti doonoriverepoliitikat.

Arutada oleks muidugi palju rohkematki, aga see on juba järgmiste artiklite teema….

Täiendus! Vt edasist arengut 1. veebruaril 2016 avaldatud uudisest.

Toimetas Aet Kuusik