Millal on inimene kellegi päralt ja millal ta ei ole?

See juhtus kord, kui mul sai inimestest küllalt ja otsustasin, et ei taha enam nende sekka kuuluda, tahtsin kuuluda jumalale, anda end talle ja ainult talle. Teadsin juba ammu, et see hetk kord kätte jõuab, ja kõik oli valmis seatud: üks täiesti tühi tuba, kui välja arvata madrats ja paksud kardinad.

Tõmbasin telefoni ja uksekella välja ning võtsin riidest lahti. Ihualasti, nagu olin nende hulka sündinud, kavatsesin nende hulgast ka lahkuda ja nii lukustasingi end tühja tuppa. Olin ikka mõelnud, et neelan võtme alla, aga kui õige hetk kätte jõudis, ei usaldanud ma end piisavalt ja libistasin võtme ukse alt läbi.

Pilkane pimedus.

Kui kaua pean ootama?

Mööda seinaääri liikudes leidsin üles madratsi ja heitsin pikali. Magasin. Ärkasin. Ootasin. Mõtlesin, kui ilus ma olen ihuüksi pimeduses, oodates, et jumal mind enda juurde võtaks, ja ma rahuldasin end, kuni minust sai üksainus leegitsev palve. Olin vangistatud leemendavasse kehasse, mis tahtis viselda, aga püsis siiski paigal. Ei, ma ei saanud end liigutada, olin küütlev raidkuju.

Kusesin nurka, mis oli uksest kõige kaugemal. Magasin. Ootasin. Kui nälg mind piinama hakkas ja hulluks tahtis ajada, palvetasin pisarsilmil ja see kadus, nii nagu hommikune kaste päikesetõusu ajal kaob. Kui vaprus mind päris maha oli jätmas, nutsin veidi, mu keel kleepus suulae külge ja ma aina neelatasin, kuigi neelata polnud midagi. Hoolimata kuumadest palvetest jäi mu kurk kuivaks. Minu silmad põlesid, võib-olla tuli see nutust või rahuldatusest või näljast või hoopis armastusest tema vastu, kellele kuulusin ihu ja hingega sellest hetkest saati, kui lukuaugus võtit keerasin.

Ja siis ta tuligi, võttis mul kätest ja suudles mu huuli, ta tungis minusse ja ma karjusin joovastusest, sest keegi pole ei varem ega hiljem mind nii täielikult täitnud. Inglikoor laulis tiivaplagina saatel, seelikute lehvides – oh kui saaksin kordki veel seda maitsta. Minu süda peksis rinnus, aga tema võttis selle pihku nagu lennuvõimetu linnupoja, surus enda vastu ja hoidis, kuni see rahunes, ning pani siis tagasi puuri, kus oli ta kodu. Ta andis mulle tagumikule laksu: „Polnud ju paha?”

Ma ei saanud sõnagi suust.

„Miks sa mind maha oled jätnud?” küsis ta.

„Ma ei jäta sind ealeski maha,” vastasin. „Ma kuulun sulle ja ainult sulle.”

„Sa oled minust nii kaugele läinud, kui üldse võimalik. Miks sa mind siia pilkasse pimedusse kisud?”

Ma solvusin. Maailma tasu on tänamatus ja õiglust pole olemas, isegi mitte viimsepäeval. „Kuhugi ma sind ei kiskunud. Keegi ei keela sul mind siia jätta.”

„Ei tea, kas mul tasubki karjatada lambukesi, kes karja juurest lihtsalt lollusest ära eksivad.”

„Ma pole eksinud. Tõin end sinu altaril ohvriks. Olen kingitus, mida sa vastu ei taha võtta.”

Selle peale hakkas ta naerma. Seda oli imelik kuulata, sest ma ei teadnud, milline ta välja näeb, aga naeru järgi tundus ta muretu ja elav. „Sa oled kõigest valesti aru saanud,” naeris ta. „Sa oled kingitus, mida sa ise ei taha vastu võtta! Paned end siia luku taha nagu ärahellitatud põngerjas jonnihoos. Ei, ma ei saa sind maha jätta, ei tule kõne allagi. Lase siit jalga, söö ja joo. Jookse ringi ja mängi – ja mis peamine – kepi!”

„Kõigest sellest olin nõus loobuma. Sinu pärast. Võta mind. Olen sinu päralt.”

„Millal on inimene kellegi päralt ja millal ta ei ole,” kõkutas ta naerda nii, et hing jäi kinni.

„Olen sinu, meeldib see sulle või ei, sest…”

„Jutt jätta.”

„Mida ma siis tegema pean?” kogelesin, klomp kurgus. Olla jumalast ära põlatud on veelgi valusam, kui end inimeste hulgast välja arvata, ja mu alastus ei olnud enam ülev, pigem hakkas mulle tunduma, et mind on loodud ainult teistele naeruks. Kuigi mu silm ei seletanud sõrmeotsagi, teadsin hästi, millised mu käed välja näevad: haleroosa kest nagu ülejäänudki naeruväärne kupatus, millest koosnesin. Mis saaks käest veel koledam ja labasem olla – üks pikk toru ja selle otsas viieharuline tööriist, paindlik ja kortsuline, millega võin teha mida tahes. Mõistsin hästi, miks ta naerust nõrkema pidi, kui talle sellist kingitust pakkusin.

„Mida sa tegema pead? Ära raiska aega, seda pole sul enam palju. Jookse välja päikese kätte ja tee, et ma sind enam siin ei näeks.”

Mu pea vajus norgu ja mul oli häbi. Põsed kuumad ja punased, jõudis mul juba peaaegu üle huulte pudeneda, et olin võtme ukse alt läbi pistnud ja nii end igavesest ajast igavesti luku taha pannud, kui nägin, et uks on praokil ja hommikupäike piilub tuppa.

Islandi keelest tõlkinud Kadri Sikk

Varem ilmunud ajakirjas Värske Rõhk / talv 2013 (nr 36)