Jagatud üksindus

Foto: Stefano Montagner / Flickr CC

Kummardusin kapoti kohale, käes kanister aknapesuvedelikuga. Uudistasin torusid ja juhtmeid, katsusin tolmuseid korke. Ma ei teadnud, kuhu kallata roosat vedelikku, mis kanistris loksus, aga auto esiklaasi kattis vahtrate õietolm ja kojamehed seda puhtaks ei kraapinud. Astusin eemale ja vaatasin ringi. Teisel pool tänavat toetus väravapostile noor mees ja rääkis telefoniga. Kummardusin ja silmitsesin uuesti torusid ja juhtmeid. Olin nii kaugele jõudnud ega tahtnud enam koju tagasi minna.

„Kas te vajate abi?“ hõikas noor mees. Tõstsin pea ja noogutasin vastuseks. Ta tuli üle tänava ja jäi mu kõrvale seisma. Näitasin talle kanistrit ja seletasin, et ei tea, kuhu aknapesuvedelikku kallata. Nüüd kummardus tema kapoti kohale ja uuris tolmuseid korke. Ma uurisin teda. Püüdsin aimata ta vanust. Kakskümmend, tõenäoliselt. Igatahes mitte rohkem kui kakskümmend viis. Imestasin, et ta oli appi tulnud endast nii palju vanemale naisele. Ta keeras ühe korgi lahti ja palus, et ulataksin kanistri.

Ta valas roosat vedelikku paaki ja mina tõttasin esiukse juurde. Käivitasin auto ja nõksutasin kangi, et aknapesuvedelik esiklaasini jõuaks, kuid midagi ei juhtunud. Keerasin süütevõtme välja ja tulin tagasi kapoti juurde. Seisime taas kõrvuti. Ta sõnas, et see peaks olema õige koht. Selgitasin, et see on vana auto ja võib-olla on talvega midagi kinni kiilunud, võib-olla on paagi ja pritsimisaukude vahel toru katki läinud. Ta kummardus kapoti kohale ja uuris tolmuseid korke veelgi pingsamalt, vaatas kanistrit enda käes ning vangutas pead. Selgitasin taas, et võib-olla on talve jooksul ikkagi midagi katki läinud. Viimaks jäi ta nõusse, et küllap on asi selles. Jätsime hüvasti ning ta kõndis mööda tänavat edasi.

Kui ta oli vaateulatusest välja jõudnud, tirisin tagaistmelt seljakoti ja õngitsesin sealt veepudeli. Kallasin poole selle sisust esiklaasile. Olin nii kaugele jõudnud ega tahtnud enam koju tagasi minna. Olin sama päeva hommikul kaubelnud laste isaga, et lapsed saaksid õhtuni temaga olla. Sel ajal, kui ta oli trepikojas oodanud, olin pusinud noorema lapse tuulepluusi luku kallal ja mõelnud kaasa vanema lapsega, kes ei mäletanud, kuhu ta oma telefoni oli pannud. Olin vältinud mehe uue kallima pilku, kes samal ajal välisuksel seisis, ja püüdnud aimata ta vanust. Kakskümmend, oleksin tahtnud pakkuda. Igatahes mitte rohkem kui kakskümmend viis.

Pärast seda, kui nad olid lahkunud, olin käinud duši all, printinud välja matkaraja kaardi, määrinud saiaviiludele maapähklivõid, hakanud nutma, kahelnud, kas üldse minna, hõõrunud silmad kuivaks, täitnud joogipudeli veega, toppinud kummikud seljakotti ja unustanud võileivad kapiservale …

Nüüd istusin rooli ja keerasin süütevõtit. Autos oli palav nagu päikese käes seisnud autos ikka. Mööda esiklaasi nõrgus vett ja kojamehed pühkisid selle vahtraõite tolmust puhtaks. Lülitasin suunatule sisse ja keerasin kodutänavalt välja. Mõtlesin veelkord talle, noorele mehele, kelle nimegi ma ei teadnud. Olin unustanud teda tänada. Me ei olnudki rääkinud muust, kui aknapesuvedelikust ja külmast talvest. Ometi oli see põgus kohtumine tähendanud mulle rohkemat, kui olin arvanud.

Ta oli meenutanud mulle, mis tunne on seista kellegagi kõrvuti ja teada, et isegi kui me kumbki lahendust ei tea, ei pea ma kõigega siin elus vastamisi seisma täiesti üksi.

2
FacebookTwitterEmail

Aita areneda Eesti feministlikul mõttel!

Sinu annetus aitab Feministeeriumit töös hoida — algatada uusi projekte, tasuda kaaskirjutajatele ja arendada kohalikku feministlikku mõtet.

Anneta

Loe ka

#masinpeseb #ahiküpsetab

Enne, kui Tuule sai kokkamisega algust teha, oli vaja veidi kraamida. Köögikapilt maandusid nõudepesumasinasse paar taldrikut ja söögiriista. Tuule avas…