Järgmine Prantsusmaa president – kas feminist või naine

Prantsuse kodanikel on ees oluline otsus – kellest saab järgmine Prantsusmaa president? Maailmas üha laieneva populismi, rahvusluse ja protektsionismi valguses on tegu olulise küsimusega nii prantslaste, eurooplaste kui ka kogu läänemaailma jaoks üldiselt. Kuigi Prantsusmaad on alati nähtud kui revolutsioonilist ning tugeva kodanikuühiskonnaga riiki, on siin endiselt palju soolist võrdõiguslikkust puudutavaid probleeme ja mõne arvates on tegu üsna patriarhaalse riigiga.

Näiteks pole Prantsusmaa pika ajaloo jooksul riiki juhtinud mitte ühtegi naist. Kõige lähemale on naised riigi poliitilise juhi rollile saanud kuninga või presidendi abikaasana. Ka tänapäeval kutsutakse Prantsusmaa parlamendi alamkojas naispoliitikuid tihti eesnime järgi, samas kui meessoost saadikuid kõnetatakse lugupidavalt perekonnanime järgi. Erasektoris on levinud naistele väiksema palga maksmine ning tänaval peavad naised tihti taluma seksistlikke kommentaare ja lähenemiskatseid. Naised pole ka juhtivatel kohtadel meestega võrdselt esindatud. Näiteks Prantsusmaa Sciences Po eliitülikoolis pole ühtegi naissoost professorit, kes annaks prestiižseid amfiteatrisaali loenguid.

Selge on see, et siinsel presidendil on poliitiliselt tugev roll ning võimalus poliitikat ning ühiskondlikke arvamusi mõjutada. Kui Eestis on poliitilisel vasakpoolel Nõukogude korra ning repressioonide tõttu veel tänapäevani teatud negatiivne stigma, siis Prantsusmaal on vasakpoolsed olnud ajalooliselt uuenduslikumad ning naiste õiguste tulisemad toetajad.

Millised on viie kõige populaarsema presidendikandidaadi programmid feministlikust vaatevinklist?

Marine Le Pen. Allikas: Wikipedia 

Marine Le Pen, nende valimiste kurikuulsaim kandidaat, on ka ainuke naissoost presidendikandidaat, kellel on reaalne võimalus Prantsusmaa valimised võita. Paraku ei käi naiseks olemine alati käsikäes feminismiga. Nimelt mainivad vaid sõna otseses mõttes paar üksikut rida Le Peni pikast valimisprogrammist naiste õigusi ning needki on ta maalinud läbi islamismi ning immigratsiooni vastu võitlemise prisma. Enamik Le Peni erakonnakaaslasi Front Nationalist on aastakümneid olnud tugevalt abordi vastu ja ka Le Pen on minevikus seda seisukohta jaganud, kuigi poliitilistel põhjustel on ta nüüd otsustanud sellel teemal vaikida. Sellegipoolest, minevikus on ta rääkinud näiteks nn mugavusabordist, justkui abort saaks naistele mugav variant olla.

Veelgi enam, vaid paar kuud tagasi rääkis Le Pen veel koduperenaistele palga määramisest. Tema soovil saaksid koduperenaised laste kasvatamise eest rahalist tasu, seda 80% miinimumpalgast. Mitte ainult ei kinnistaks see soostereotüüpe, meestele ju sama võimalust ei pakutaks, vaid tema plaani kohaselt ei oleks naiste roll ühiskonnas väärt isegi miinimumpalka. Le Pen väidab küll end olevat naiste kaitsja, kuid seda mitte toetudes reaalsele tegevuskavale, vaid mängides oma kaardid sellele, et ta on naine ja ema. Pole siis üllatav, et paljude silmis on ta saanud võltsfeministi sünonüümiks.

François Fillon. Allikas: Wikipedia

François Fillon on järgmine populaarne, kuid skandaalne kandidaat, kelle programm põhineb peamiselt senise presidendi Hollande’i poliitika jätkamisel. Vastupidi Le Penile räägib Fillon võrdlemisi palju naiste õiguste eest võitlemisest, võrdse palga tagamisest ja soostereotüüpide lõhkumisest. Samas tundub palju sellest pelgalt sõnakõlks, kuna ta kava pole kuigi detailne.

Fillon lubab tegeleda naiste jaoks oluliste teemadega, nagu näiteks tagatud sõimekohad. Tavaliselt jäävad aga just emad lastega koju ning mõnel juhul võib sõimerühma ootejärjekord venida lausa nii pikaks, et noored naised naljatavad, et nad peavad juba enne rasedaks jäämist kohta taotlema asuma. Fillon soovib sõimerühmade erastamist ning reeglite vähendamist, mis suurendaks sõimerühmade arvu. Lisaks räägib ta põgusalt ka palgalõhe vähendamisest ning naiste tänavaahistamise vastaste seaduste karmistamisest.

Samal ajal on Fillon siiski konservatiiv. Näiteks on Prantsusmaal seadus (délit d’entrave), mis karistab veebilehtede pidajaid, mis jagavad abordi kohta valeinfot, ning Fillon soovib seda seadust presidendiks saades tühistada. Minevikus on ta hääletanud aborti ning homoseksuaalsust puudutavate progressiivsete seaduste vastu ning seetõttu seisab ta selja taga ka Prantsusmaa katoliku kirik.

Emmanuel Macron. Allikas: Wikipedia

Emmanuel Macron, välismaa meedia lemmikkandidaat, soovib soolise võrdõiguslikkuse tuua riiklikuks teemapunktiks. Ta programm lubab naistele ja meestele võrdset esindatust poliitikas ning palgavõrdsust avalikus sektoris. Et palgavõrdsust tagada, on tema sõnul tarvis efektiivsemat ja võimekamat tööinspektsiooni.

Nagu Fillon, soovib ka Macron parandada sõimerühmade probleemi, muutes rühmadesse vastuvõtmise protsessi läbipaistvamaks, nii et kõigil perekondadel oleks võrdsed võimalused. Lisaks tahab ta muuta emaduspuhkuse kõigile naistele võrdseks, kuna praegu on vabakutseliste ning mitme koha peal töötavate naiste olukord keeruline.

Olulisemad punktid on veel naistevastase vägivalla vastu võitlemine ühiskonna teadlikkuse suurendamise kaudu ning võrdsustatud maksud abielus ning vabaabielus elavatele inimestele. Nimelt praegu võidavad maksude pealt just abielus olevad inimesed. Üldiselt on tegu pigem liberaalse kandidaadiga, kuna ta on abordi küsimuses valikuvabaduse poolt, samuti toetab ta lastega naiste naasmist tööturule.

Benoît Hamon. Allikas: Wikipedia

Benoît Hamon on sotsialistliku partei kandidaat, kes defineerib end feministina. Sarnaselt Filloni ja Macroniga soovib ta naistele võrdset esindatust poliitikas ning avaliku sektori palgavõrdsust. Hamoni programmi silmapaistev külg on aga see, et ta on ainuke presidendikandidaat, kes on huvitatud n-ö meeste kodustamisest, st meeste kaasamisest kodustesse tegevusse. Hamon soovib isaduspuhkuse võrdsustamisest emaduspuhkusega ning sellega võitleb ta tänuväärselt stereotüübi vastu, et just naised peaksid väikeste lastega töölt koju jääma.

Teine väljapaistev lubadus on kahekordistada naiste õigustega tegeleva ministeeriumi eelarvet. Lisaks sellele soovib ta trahvida erakondi, kes ei austa naiste ja meeste võrdsust, seda ka kandidaatide numbrites, ning suurendada tööinspektsiooni eelarvet, et oleks võimalik reaalselt kontrollida, kas ettevõtted austavad soolist palgavõrdsust. Veelgi enam, Hamon tahab, et seksistlike tavadega jätkavate ettevõtete nimed oleks avalikus häbipostis kõigile vaatamiseks väljas.

Jean-Luc Mélenchon. Allikas: Wikipedia 

Jean-Luc Mélenchon vasakpoolsest parteist on ehk neist viiest kõige põhjalikuma naiste õiguste eest seisva programmiga presidendikandidaat. Ta on selgelt öelnud, et soovib patriarhaati hävitada ning peab end veendunud feministiks. Sarnaselt kolme eelneva kandidaadiga (välja arvatud Marine Le Pen) soovib ka tema võrdset esindatust poliitikas ning avaliku sektori palgavõrdsust. Seda ka erasektoris, võttes vastutusele ka väikesed ja keskmise suurusega ettevõtted, kes hetkel seaduse ees võrdõiguslikkuse tagamise kohustust ei kanna.

Mélenchon on ainukene kandidaat, kes räägib oma programmis prostitutsiooni vastu võitlemisest, mis on paljude feministide jaoks vastuoluline teema. Prostitutsioon on küll Prantsusmaal legaalne, kuid alates 2016. aasta aprillist on seksteenuste eest maksmine illegaalne. Kuna paljud seksitöötajad kogevad nii vaimset kui ka füüsilist väärkohtlemist, soovib Mélenchon hävitada prostitutsiooni- ja sellega tihtipeale kaasneva inimkaubanduse võrgustiku ning võtta vastutusele mehed, kes seksi müümise pealt kasu lõikavad.

Lisaks eelnevale soovib Mélenchon teatud ametite – nagu õendus ja sotsiaaltöö – palku tõsta, et ka neil erialadel, kus enamus tööjõust moodustavad naised, oleks väärikas palk. Üldiselt on Mélenchonil väga detailne programm, mille jaoks on ta töötanud koos nii akadeemikute kui ka kodanikuühiskonna liikmetega.

“Järgmine Prantsusmaa president on kas naine või feminist, kuid mitte mõlemat korraga.” Allikas: Wikipedia

Kui Prantsusmaa poliitikat üldistada, siis parempoolsed kandidaadid räägivad naiste õigustest vähem kui poliitilisel skaalal vasakul asetsevad kandidaadid. Kõige parempoolsem ning vähem feminismist lähtuv kandidaat on Marine Le Pen, talle järgneb Fillon, seejärel tsentrist Macron ning pärast seda vasakpoolsed kandidaadid Hamon ja Mélenchon, kes pühendavad oma programmis naiste õigustele enim ruumi.

Taolisel üldistusel on ka sügavam ajalooline taust. Nimelt liikudes tagasi Prantsuse revolutsiooni aega, pärinesid revolutsionäärid justnimelt poliitilisest vasaksektorist, kes olid nõrgema kuningavõimu ja reformide poolt. Parempoolsed olid seevastu tugevama kuninga, traditsioonide, kiriku ja katoliikluse toetajad. Ajalooliselt on feminism Prantsusmaal olnud vasakpoolse poliitilise liikumise osa ning see on edasi kandunud ka tänapäeva.

Mis puudutab aga praegusi valimisi, siis on üsna kindel, et võltsfeminist Le Pen jõuab ka teise hääletusvooru. Mis kandidaat Le Penile teises voorus vastu astub pole praegu selge. Ennustatakse nii Macroni kui ka Filloni, kuid ka Mélenchon on oma tulemusi parandanud.

Prantsuse inimesed ei armasta aga erinevaid ennustusi ning võivad vaat et põhimõtte pärast vastupidi hääletada. Teise ja lõpliku hääletusvooru tulemus 7. mail on kindlasti üllatus. Kui 2016. aasta meile midagi õpetas, siis oli see see, et poliitilised valimised on ettearvamatud. Paraku on ka selge see, et Prantsusmaa järgmine president ei ole naine, kes on feminist. Järgmine Prantsusmaa president on kas naine või feminist, kuid mitte mõlemat korraga.


Kertu Tenso on Tartu Ülikooli riigiteaduste eriala cum laude lõpetaja ning õpib nüüd Prantsusmaal Pariisis Sciences Po ülikoolis magistrantuuris inimõigusi ning humanitaarabi.

Feministeeriumi maailmasari ilmub tänu külaliskirjutajatele, kelleks on ärksad ja tegusad noored eesti feministid ning mõttekaaslased üle maailma. Maailmasari avab uusi perspektiive ja käib värsketes jälgedes, tõstatades küsimusi, mis on laiemad kui eestimaistes debattides kombeks. Maailmasari on isiklik ja poliitiline, globaalne ja lokaalne ühekorraga.