Jõulujutt: Tuhkatriinu

Laval on hiiglaslik kapp. Keegi on käpuli põrandal, pea kapis. Loobib kingi kapist välja. Taustal on 2-meetrine pulmapilt.

TUHKATRIINU (kapist): Raisk.

Tuhkatriinu kaevab edasi. Lava tagant ukse avamise ja sulgumise heli.

PRINTS (kohmitseb lava taga): Halloo! Honey I’m home! Hahaha, üteldakse vist nii, onju. Kuule, üle mõistuse ummikud olid täna, sorry.

Tuhkatriinu tõstab pea kapist välja. Kuulab Printsi juttu kükakil. Potsatab maha istuma. Avastab klaaskinga. Naeratab laialt ja uurib kinga lähemalt.

PRINTS (tuleb lavale): Auu, oled sa kodus?

PRINTS (märkab Tuhkatriinut): Head aastapäeva!

Prints viskab selja tagant välja lillekimbu.

TUHKATRIINU (hakkab meeleheitlikult kapis edasi kaevama): Ma ei leia teist!

PRINTS (jääb keset tuba seisma): Hähää, sa oled nüüd kapis või?

TUHKATRIINU (pistab pea kapist välja ja tõuseb püsti. Kõnnib printsile nina alla): Ma olen alati olnud – kapis, keldris, laua all. Kui sa tulid, mõtlesin, et saan välja ronida.

TUHKATRIINU (tõuseb kikivarvukile, vaatab talle silma): A näed, ei ulata. Täpselt 5 senti kontsa jääb puudu.

PRINTS (paneb käed Tuhkatriinu õlgadele): Minu meelest on täpselt paras.

TUHKATRIINU: Paras mulle, et sinuga abiellusin. Uhkus ajab upakile, armastus ahastusse.

PRINTS (ohkab): Rahvaluule on sinu forte, jah. Kuule, ärme hakka täna pihta. Teeme midagi ilusat, 10 aastat ikkagi.

TUHKATRIINU (läheb võtab maast kinga, näitab seda printsile): Ma tahtsin täna ainult neid kingi uuesti kanda.

TUHKATRIINU (nuuksatab): Aga nüüd mul on ainult üks king ja…

PRINTS (vehib kätega taeva poole, otsib vaasi, paneb lilled vaasi): Hõaaa. Okei, hingame sisse ja välja onju. Otsime mõned teised kingad ja lähme välja. Oleks vähemalt asja eest see Krisi draama siis.

TUHKATRIINU (nuuskab nina): Kris võib oma ülikonna ja lakutud soenguga kasvõi ära kärvata.

PRINTS (istub laua taha maha): Kris ei ole milleski süüdi.

TUHKATRIINU: Oo, ei. Nagu sina pole ka süüdi. Hoopis su kinderstube ja kuri maailm ja mingid jobud Blabber’is ja Daily Postperson’is. Geneetika, voh! Nature või nurture, kumb siis on, sa peaks teadma nüüdseks. Võta vastutus lõpuks! Sinust saaks uus Lady Gaga. Freddy Mercury! Poolkiilakate peadega ninarõngastega noored paneks su pilte seina peale.

PRINTS: Mul pole vaja seda. Ma ei taha mingiks… ikooniks hakata. Kõik on jumala hästi olnud. Ja ma ütlen Krisile, et me ei saa temaga enam kohtuda, see pole väärt sellist…

TUHKATRIIN: Vahet pole, lõpetad Grindr’is nagu ikka.

PRINTS (tõuseb püsti, pöörab selja ja jääb pingeseisangus nurka vaatama): Ma tean, et sa jälestad mind selle pärast. Aga usu mind, ma jälestan seda osa endast palju enam.

TUHKATRIINU (vaatab mõtlikult Printsi, jalutab raamaturiiuli juurde): Me lugesime Kierkegaardi ülikoolis. Ta ütles midagi sellist, et meeleheite tavaliseim vorm on mitte olla see, kes sa tegelikult oled. Tegelt ma pole kindel kas Surmatõves nii oli, Goodreadsist lugesin. Aga sõber Söören räägib seal, et need, kes on meeleheitel on tegelikult Jumalale lähemal.

PRINTS (läbi hammaste): Ma olen ikka päris kuradi lähedal siis.

TUHKATRIINU (hajameelselt lehitseb raamatut): Kuradi lähedal kah, jah.

PRINTS (unistavalt): Tead, ükskord mõtlesin, et mis oleks, kui põgeneks siit riigist jäljetult. Persse piirid ja kõik see värk. Antarktikas on veel maad, mis ei kuulu kellelegi. Teeks sinna mikroriigi…

TUHKATRIINU (segab vahele):Nagu need kaks hullu Pirital tegid oma riigi või?

PRINTS (entusiastlikult): Kasvõi. Ja siis, kui Robinil tuleb see aeg, et talle kaaslast otsitakse, siis kuulutaks välja üle maailma, et kõik printsid ja printsessid on oodatud. Saad aru, ei mingit soosegregatsiooni, kõik on lubatud!

TUHKATRIINU: Feodaalajastul elad või? Lase käia muidugi. Robin otsustab ise nii ehk naa. Aga kes sind siin minuga kinni hoiab, on iseküsimus.

PRINTS(pühalikult, etleb): Riik! Rahvas! Kujutad ette, kuidas ma läheksin rahva ette: „Armsad kaasmaalased, pean teile kahetsusega teatama, et kuninganna Tuhkatriinu lahkub ametist ja asub jaanuaris veterinaarametisse tööle. Tema kohustused lossis võtab üle prints number kaks”.

TUHKATRIINU: Tal nime ei olegi või?

PRINTS: Ma ei suuda sellele mõelda.

TUHKATRIINU: Parem hakka pihta.

PRINTS: Ma ju… Ma ei taha mingit lippu heisata. Normaalne tahan olla. Me kümme aastat elasime nii ilusasti, Robin tuli ja kõik kiitsid. Sul oli ju ka hea elu, ümbermaailmareisid ja Dolced ja Puccinid ja arstikraadi said kätte.

TUHKATRIINU: Appi, sa päästsid mu peksukoti ja teenija elust – muidugi ma olen sulle tänulik. Arvasin siis, 16 ja varbaotsteni naiivne, et leidsin elu armastuse ka. Tead küll, nagu muinasjuttudes.

PRINTS: Tean. Ma arvasin ka. See king ju sobis nii hästi. Üheski muinasjutus ei ole, et prints leiab kuskilt vaese kannupoisi. Aga siis tuli Kris.

TUHKATRIINU (hakkab kõõksudes hüsteeriliselt naerma): Mis ta… jalanumber on?

PRINTS (kohmetub): 35,5. Ma ju lubasin, et kui ma kellegi leian, siis peame proovima.

TUHKATRIINU võtab kristallkinga, lööb selle kontsaga pulmapildi keskele ja jalutab lava taha poolenisti nuttes ja naerdes.

Loe beard´idest lähemalt.

Toimetasid Aet Kuusik ja Nele Laos.