Juuste lõikamine filmis uue elu sümbolina

Juustega manipuleerimine on eri kultuuride rituaalides väga levinud. Sümboolne juukselõikus markeerib inimese üleminekut ühest seisusest teise, näiteks sirgumist imikust väikelapseks.Slaavi kultuurides tähistas juuste patsipunumine tüdruku kasvamist neiuks. Järgmine etapp oli patsi lahtipõimimine enne pulmi ja abielunaise juuste varjamine peakattega. Edaspidi ei ilmunud täiskasvanud naine enam kunagi inimeste ette palja peaga – see võrdus häbiteoga. Peakatte äravõtmine oli karistuseks abielurikkumise eest.

Kui pulmadeks valmistumine välja arvata, põimiti juuksed lahti ka ennustamise ajaks ja enne sünnitust. Antropoloog Albert Baiburin on kirjutanud, et see tähistas ajutist „väljumist“ kultuuriruumist, vabanemist tunnustest, mis rääkisid staatusest ja kohast selles ruumis. Kui tegu polnud pruudi või sünnitajaga, suhtuti lahtiste juustega naisterahvasse kui nõida või mustade jõudude esindajasse.

Baiburini järgi põhinevad kõik rituaalsed toimingud objekti „ümberkujundamise“ ideel. Pügamine, uus soeng, juuste põletamine, ümberseadmine, pesemine – nende eesmärk on muuta inimese välimust, sillutada teed tema positsiooni muutumisele.

Kaader filmist “Odd Girl Out”

Nagu õigeusus ei tohi mees siseneda pühakotta kaetud peaga, on naine kohustatud kandma rätikut või muud peakatet. See traditsioon on pärit Uuest Testamendist: „Iga mees, kes palvetab või prohvetlikult räägib kaetud peaga, häbistab oma pead. Aga iga naine, kes palvetab või prohvetlikult räägib katmata peaga, häbistab oma pead, sest see on otse sama, kui oleks tema pea paljaks aetud. Sest kui naine ei kata oma pead, siis lõigaku ta ka juuksed maha. Aga et naisel on häbiks juukseid lõigata või pead paljaks ajada, siis ta katku oma pea. Mehel ei ole tarvis oma pead katta, sest tema on Jumala kuju ja aupaiste, naine aga on mehe aupaiste.“ (1.Kr.11,4–7) Ka „ilmalikust“ seisusest „vaimulikku“ siirdumine (kloostrisse minek) eeldab rituaalseid toiminguid juustega, seepärast nimetataksegi vene keeles mungaks või nunnaks pühitsemist sõnaga „постриг“, mis otsetõlkes tähendab juukselõikust.

Sageli juuksed põletati või neid hoiti alles, et vältida nende sattumist pahasoovijate kätte, kes võisid sooritada maagilisi rituaale ning saata inimesele haigusi ja ebaõnne. Vastupidiselt saadeti juuksesalk kallimale truuduse ja siiruse märgina.

Juukseid seostati ka elu ja saatusega ning peeti jõu varasalveks (vt Simsoni juuste lõikamine piiblis). Teatava vanuseni oli keelatud lõigata väikelaste juukseid, et kaitsta neid haiguste ja surma eest.

Kaader filmist “Gimme Shelter”

Vene kultuuris (kuid mitte ainult) seostati juukseid ka mõistusega, sageli naiste jaoks negatiivses tähenduses – vt nt vanasõna „pikk juus, lühike aru“. Seega peeti lühikese soenguga meest pikajuukselisest naisest palju targemaks. Sellised paralleelid pole siiski ühetähenduslikud – juhin tähelepanu, et pühamehed ei lõika juukseid ega aja habet.

Vaatamata sellele, et rituaalide ajastu näib olevat ammu möödas, tajutakse avalikku juukselõikust väljaspool juuksurisalongi seinu siiani kui silmatorkavat tegevuskunstietendust. Ettepanekusse lõigata ära naise juuksesalk või ajada paljaks osa tema peast suhtuvad ümbritsevad sama emotsionaalselt kui Marina Abramovići kuulsasse performance’isse, milles ta lasi endale tekitada kehavigastusi.

Filmikunstis säilivad juuste lõikamise „rituaalsus“ ja tähenduslikkus veelgi paremini ning seda tuleb ka tihemini ette.

Ülevaade juustega manipuleerimisest filmis

Kui filmis on vaja näidata radikaalset muutust naispeategelase elustiilis, markeerib seda sageli drastiline soengu muutmine või juuste mahaajamine. Peategelane mitte ainult ei lõika ära pikki juukseid, vaid hakkab ka teisiti käituma – vabamalt, ahelaist vabanenuna – ning muutub tugevamaks ja julgemaks, saades lõikuse käigus võitu oma hirmudest ja kahtlustest.

Võib isegi öelda, et juukselõikus sümboliseerib üleminekut „traditsioonilisest naiste“ käitumismallist „traditsioonilisse meeste“ omasse, kui sellist sõnastust võib filmiklišeede puhul kasutada. Pügamisstseenidele asetub rõhk järgmiselt: näidatakse suures plaanis tegelase kõhklusi, pilguheite peeglisse, kääre, põrandale langevaid juukseid, kontrasti vana ja uue soengu vahel.

Kaader filmist “My Sister’s Keeper”

Ilmselt kõige terviklikumaks andmebaasiks filmidest, milles leidub juuste kärpimist või mahaajamist, on Hair on Film. Sinna on kogutud infot eri maade filmidest koos stseenide lühikirjeldustega.

Ma pole seadnud eesmärgiks kirjeldada kõikvõimalikke variante filmisüžee arenemiseks pärast juukselõikust ega ka kõiki tegureid, mis võisid selle tingida. Mind huvitavad vaid stseenid, mis toimivad vana ja uue vahelise piirina, aga ka filmid, kus vaataja ootused ei täitu ning muutus osutub lühiajaliseks.

Püüd üle saada traumast või aidata lähedast

Katalüsaatoriks naispeategelase iseloomu ja elustiili muutumisel on kõige sagedamini traumeerivad sündmused.

  1. Lahkuminek armastatud inimesest või tema truudusemurdmine („Safe Haven“, rež Lasse Halström);
  2. Tagakiusamine kollektiivis, näiteks koolis („Оdd Girl Out“, rež Tom McLoughlin);
  3. Ebaterve õhkkond perekonnas, pikaajaline väärkohtlemine („Gimme Shelter“, rež Ron Krauss);
  4. Peategelase haigus või tema lähedase haigus – viimasel juhul toimib juuste mahaajamine toetuse aktina („My Sister’s Keeper“, rež Nick Cassavetes).

Paljudes neist juhtudest võib näha „järelkaja“ mütoloogilisele arusaamale, et juukseid maha ajades on võimalik „lahti öelda“ traumeerivast minevikust, muuta oma saatust. Märgin ära, et läikivates naisteajakirjades loetletakse juuste lõikamist sageli tegevuste seas, mis aitavad toime tulla valusa suhtest väljaastumisega. Sellesse nimistusse kuuluvad tavaliselt ka uute asjade ostmine, uute harjumuste kujundamine, millestki vanast vabanemine.

Samas võib kinokunstis täheldada, et kui naisel hakkab süžee järgi väga halb, siis ilusalongi ta ei lähe. Pigem näidatakse, kuidas ta peegli ees ise endal juukseid lõikab. Sealjuures on rõhk sellel, et eesmärgiks pole enda ilusaks tegemine, vaid omamoodi alternatiiv enesevigastamisele – ebaühtlase pikkusega salgud, soov lõigata võimalikult palju. Kui näidatakse naist juuksurisalongis, pole tavaliselt tegemist ummikusse aetud kangelannaga. Pigem on see naine, kes tahab pisut muuta oma elu, katsetada miskit uut ja olla külgetõmbavam.

Soov jõudu demonstreerida, astuda vastu stereotüüpidele, seista oma vaadete eest

Kangelanna püüdlusi seista oma õiguse eest teha nii, nagu ta soovib, või tõestada võrdsust meestega ei võeta mõnes filmis tõsiselt kuni hetkeni, mil loobutakse pealesunnitud „naiselikkusest“ ja „nõrkusest“ ning muudetakse kardinaalselt riietumisstiili ja soengut nagu filmis „G.I. Jane“ (rež. Ridley Scott) või isegi laste animafilmis „Mulan“ (rež-d Tony Bancroft, Barry Cook).

Vapra naise pügamine võib olla ka vägivaldne nagu filmis „V nagu veritasu“ (rež James McTeigue), kuid pärast seda muutuvad pöördumatult ka tegelase eneseteadvus ja käitumine.

Kaader filmist “V nagu veritasu”

Sõjafilmidest rääkides võib nimetada ka mõnda, mis pole pärit Hollywoodist. Massistseen juuste „nulliga“ mahaajamisest on hiljutises Vene filmis „Pataljon“ (rež. Dmitri Meškiev) sõjaväe naisüksusest Esimeses maailmasõjas. Filmi loojad ammutasid silmnähtavalt inspiratsiooni „G.I. Jane’ist“, näidates kontrasti erinevatest ühiskonnakihtidest naistegelaste vahel enne pataljoni värbamist, väljaõppe ajal ja lahinguolukordades. Enne ja pärast stseenid on veelgi kontrastsemad filmi laiendatud televersioonis (neli seeriat), mis sai nimeks „Naispataljon“. Pügamisstseen kestab seriaalis neli minutit ning saab alguse naiste kestvate kõhkluste kujutamisest – otsusele jõuavad nad hädavaevu. Eranditult kõiki naisi näidatakse peakattega, mis loob veel omakorda vastanduse. Komandör Botškarjova karjub neile: „Koju! Koju vesistama, ema seeliku alla! Minu sõdurid ei nuta.“ Juuste mahalõikamise (ja sellele järgneva teenistuse) kasuks ei otsusta kaugeltki kõik.

Ajutised muutused: juukselõikus ja naasmine varasemate mallide juurde

Muutused peategelase käitumises võivad olla ka lühiajalised. Mõne filmi finaalis esialgne olukord taastub, kuid vahel ka halveneb.

Võrdlemisi „pehmet“ muutust, mille kutsub esile liiga reglementeeritud ja paigalseisev elu, võime näha filmis „Puhkus Roomas“, kus juukselõikus sümboliseerib peategelase soovi elada kas või mõnda aega tavalise neiuna. Lõpus võtab ta jälle omaks oma positsiooniga kaasnevad kohustused.

Kaader filmist “Puhkus Roomas”

Klassikaline Tšehhi film „Postřižiny“ (rež Jiri Menzel), mis pole nii tuntud kui Hollywoodi filmid, on huvitav ülesehituse poolest. Trafarett „juuste mahaajamine – elumuutus“ teiseneb seal veelgi tugevamalt kui „Puhkus Roomas“ (rež. William Wyler). Peategelaseks on Maryška, õlletehase direktori naine. Ta on palju aktiivsem kui tema mees Francin – armastab liha, õlut, tantsu ja veidrusi, näiteks ronida õlletehase korstna otsa. Kui ta jala murrab, siis mees rahuneb – lõpuks ometi saab ta olla tõeline mees, hoolitsedes abitu naise eest. Kui Maryška terveks saab, soovib ta muutust, sealhulgas ajada maha oma lopsakad juuksed, mida tunneb terve linn. Uus soeng meeldib talle väga, kuid mitte Francinile. Too, nähes naise uut välimust, teeb tehase kõigi tähtsate aktsionäride ees näitliku peapesu, et demonstreerida, kelle jalas on selle pere püksid. Seejärel viib ta Maryška leppimiseks põllule, kus naine teatab talle rasedusest. Sellega film lõpeb ning vaatajale on selge, et lõppenud on ka Maryška katsetused ja seiklused – ees ootab elu abikaasa ja emana tugeva mehe kõrval.

Sellist tähelepanu juustele ja soengutele tuleb ette peamiselt naistegelaste puhul. Meeskangelasi kujutatakse sageli vaikimisi lühikeseks pöetud peaga, juustega manipuleerimist aga näidatakse kohustusliku osana uude sotsiaalsesse rolli astumisest (mungaks pühitsemine, ajateenistus). Harvematel juhtudel ei ole sellistel välistel muutustel süžeelist tähendust ning need ei sümboliseeri elustiili muutust.

Loe ka: “Kiilakas naine?!”

Fotod: haironfilm.com

0
FacebookTwitterEmail

Aita areneda Eesti feministlikul mõttel!

Sinu annetus aitab Feministeeriumit töös hoida — algatada uusi projekte, tasuda kaaskirjutajatele ja arendada kohalikku feministlikku mõtet.

Anneta

Loe ka

Milline on hea linnaruum kõigile?

Feministeerium vestles Mari Jüssiga, kes on liikuvuskava ekspert. Rääkisime sellest, milline on hea linnaruum, kuidas poliitilised lubadused ja kinnisvarakuulutused on…