Kas ema südant tunned sa?

Foto: …storrao…, Flickr CC

Väidetavalt kannatavad naised depressiooni käes kaks korda sagedamini kui mehed. Nende seas on paras ports emasid. Eks kirjutas feminist Betty Friedan pool sajandit tagasigi, et see, mida naised emadena peavad endale parimaks, ei ühti alati sellega, mida ootab neilt ühiskond.

Alustame sellest, et emana satutakse maailma, millest varem polnud aimugi. Mõnele see meeldib, mõnele mitte. Korraga saab naine teada, et tema endised klassiõed peavad “tänaste ja tulevaste titemammade kohtumisi”, kus üks ema meeleheitlikult teisest üle püüab käia:

“Minu laps sai mähkmetest välja kahe aastaga!”
“Ah, minu oma pooleteisega!”
“Minu oma hakkas juba kahekuuselt poti kohal pissile!”

(Seda viimast väidab kõneleja täiesti tõsise moega, hoolimata kaasvestlejate skeptilistest ilmetest.)

Ja siis naine mõtleb – mis vahet seal on? Lõpuks saavad nad ju kõik mähkmeist välja! Pole nagu näinud ühtki tiinekat mähkmetega ringi lippamas. Miks me sel teemal nii pikalt räägime? Ja miks ma üldse siin olen?

Laps mähkmetes või mitte, aga ühel hetkel oodatakse emalt tööturule naasmist. On üsna usutav, et tööl olles tunneb ema end süüdi lapsest eemal olemise pärast. Eriti, kui laps on pisike. Sest iga ema on ju kuulnud, kuidas last ei tohiks enne kolmandat eluaastat hoidu viia. Nii väike laps pole selleks ju valmis!

Aga mida teha, kui raha otsas?

Kusjuures võib-olla on ema isegi õnnelik, et lapse juurest eemale saab. Ei ole naljaasi 24 tundi ööpäevas rohujuuresuhtlust harrastada. Olgugi et emadusdiskursus väidab, et naise suurim õnn ja looming ongi olla ema – motiiv, mis kordub aastast-aastasse ka meie aasta emade sõnavõttudes.

Ja kui naine siiski lapse hoidu paneb ja tööpäeva lõpus natuke varem talle lasteaeda järele lippab, tunneb ta end raudselt süüdi töö unarusse jätmise pärast. Iseasi, kas ta ka tegelikult seda teeb. Usinaimad töötajad pididki ju olema need hirmunud emad, kes kardavad, et neid süüdistatakse lapse pärast tööluusis. Meenub üks IT-firma juht, kes just eelistanud emasid. Nimelt pole neil harilikult võimalust tööd otsida, sest on nii kiire ja raha peab iga kuu tulema. Lojaalsus garanteeritud.

Muide, kui paljud teist mäletavad, et ema oleks kunagi haige olnud?

Kui emaks saanud naine läheb peole, küsivad kõik talt: “Oi, aga kuhu sa küll pisikese/tütrekese/pojakese/nunnukese/lapsukese jätsid?” Alul ehk naine naerab selle üle. Varsti võib ta tõesti hakata tundma, et on halb ema. Ja kordagi ei tule pähe küsida, miks ei esitata sama küsimust lapse isale.

Foto autor: Daniel Lobo (creative commons)

Kui aga ema võtab lapse peole kaasa, et mitte isoleeruda, on ta ehk taas süütundest kohmetu, et teisi oma titega tüütab. Seda enam, et kuulata avaldust “mulle ei meeldi lapsed” pärast emaks saamist on sama ebamugav nagu kuulata avaldust “aga miks sul lapsi pole?” enne emaks saamist.

Kuidas olla hea ema? Kuidas mitte kaotada emadusse iseennast ja muutuda Stepfordi naiseks? Ja miks peab ema loobuma nii paljust, samas kui isalt seda ei eeldata? Mul on tunne, et emana võitjaks jääda on võimatu. Süütunne on emaduse pärisosa.

Muide, möödunud nädalal sai Tanel Padar maha vinge emadepäeva tervitusega: “Kallid naised, hoidke oma mehi aasta otsa, siis nemad hoiavad emadepäeval teid!” Poplauliku sõnad võtavad väga hästi kokku ootused naistele – orja ennast salgavalt aasta otsa, küll su vaev siis ühel päeval aastas oma nelgiõie või sinilillekimbuga korvatakse.

Ahjaa, kena emadepäeva!

0
FacebookTwitterEmail

Aita areneda Eesti feministlikul mõttel!

Sinu annetus aitab Feministeeriumit töös hoida — algatada uusi projekte, tasuda kaaskirjutajatele ja arendada kohalikku feministlikku mõtet.

Anneta

Loe ka

#masinpeseb #ahiküpsetab

Enne, kui Tuule sai kokkamisega algust teha, oli vaja veidi kraamida. Köögikapilt maandusid nõudepesumasinasse paar taldrikut ja söögiriista. Tuule avas…