Kes on pere?

Foto: Freepik.com

Käes on järjekordne IDAHOT ehk päev, mille eesmärk on juhtida tähelepanu homo-, bi- ja transfoobiale ühiskonnas. Tänavuse IDAHOTi fookuses on perekonnad kogu oma kirevuses. See on hea fookus, sest perede kohta on alati kõigil miskit öelda. Teinekord on isegi pisut rabav, kui palju võetakse õigust arvata, kes on pered ja kes mitte. Eriti LGBT+ inimeste puhul.

Kaheksa aasta eest töötasin ühes diy-ajalehes ning sattusin transkribeerima intervjuud ühe teisejärgulise muusikamehega. Tollal oli just tekkimas avalik diskussioon samast soost perede enesemääramise õigusest. Muusikamees oli sellest ilmselgelt häiritud ja põrutas, et pere on ikka naine ja mees, mitte see, kui naine oma vibraatoriga abielluda tahab. Küsisin seepeale kolleegilt, kas me ikka peame igasugust paska ära trükkima. Kolleeg jällegi leidis, et muusikamehe mure on igati õigustatud. Nii me seal siis kemplesime. Ja mitte ainult, kas naine võib vibraatoriga abielluda, vaid ka selle üle, kas kaks naist saavad end pereks nimetada või on nad lihtsalt sõbrannad.

Taoline mõttearendus käis mul üle mõistuse tollal ning käib praegugi, sest hoolimata viimaste aastate arengutest kuuleb selliseid avaldusi tänagi. Ausalt, kust tuleb jultumus otsustada kellegi eest ära, et tema pere pole pere? Pere on siis, kui inimesed otsustavad, et nad on pere. Naine ja mees ja laps on pere. Ja naine ja naine ja laps on pere. Mees ja naine ja kass on pere. Ja naine ja naine ja koer on pere. Ja naine ja naine ja mees ja laps on pere. Ja laps ja vanaema ja vanaisa on pere. Sest perekonna teeb armastus. Tunded, suhted, ühine argielu ning üksteise hoidmine. Sisu, mitte vorm. Nii lihtne see ongi.

1
FacebookTwitterEmail

Lugu meeldis?

Toeta meid! Sinu annetus aitab Feministeeriumit töös hoida — algatada uusi projekte, tasuda kaaskirjutajatele ja arendada kohalikku feministlikku mõtet.

Anneta

Loe ka