Kiilakas naine?!

Robert and Talbot Trudeau. Flickr CC

„Ah, vaatasin, et siin istub üks kena noormees!“ hüüatab naiskolleeg kohvinurgale liginedes. „Ei, paraku istub siin üks kena neiu,“ ütlesin mõrudalt naeratades. Seda tunnet polnud ammu tundnud, et pean taas kellegi taktitundetule kommentaarile reageerima. Piinlik, ent vaatamata nende situatsioonide kordumistele, löövad need siiski pehme laksuna näkku. Tõsi, harjumine võtab vist aega – teisi poisipeaga naisi näen siin Lõuna-Eesti linnas harva.

Muidugi järgnes mu vastusele üleminek ohutule teemale fraasiga „aga see sobib sulle!“. Ma sain oma poisipea “andeks”, sest nägin vestluskaaslase arvates kõigest hoolimata ikkagi ilus välja. Milline kergendus. Teema võiks ju lõpetatuks pidada, ent see on vaid üks paljudest momentidest, kus mu valikutele kuidagi nurga tagant küünarnukiga virutati.

Lõikasin juuksed neli aastat tagasi maha jaanuarikuu eksami-sessises pakases, sest tundsin, et tahaks midagi uut. Teate küll, tavaliselt lõppeb see juuste värvimisega, ent minus tekkisid intrigeerivad küsimused. Mis muutuks? Kuidas ma end siinses ühiskonna naise rolli täites kiilakana tunneksin? Tagantjärele mõeldes tundus, nagu oleksin kardinad lahti löönud ja õhus päikese käes hõljuvat tolmu näinud.

Järgnevad kuud andsid hulga vihjeid selle kohta, mida Eesti ühiskonnas naiseks olemise all mõeldakse.Võib öelda, et elu muutus rutiinivabamaks. Alguses oli tudengipidudel raske tantsida, sest pidin tükk aega kohanema, kuna õpitud tantsuliigutustel ei olnud enam mõtet. Kuidas näiteks nüüd küll tantsida, kui pole juukseid, mida seksikalt visata? Terve elu olen ju oma keskkonnast ja eakaaslastelt õppinud tantsuliigutusi (vt ka “riitustants”), mis keskendusid juuste eksponeerimisele (vt ka „hei, ma olen viljakas!“).

Paanika!
Paanika! Foto: astrid westvang / Hairdresser

Suuresti kitsendades peetakse Eesti ühiskonnas pikki pakse juukseid au sees ning need on üks seksika heteronaise defineeriv element – vaata näiteks laulupeopilte ja reklaame, ka meie merevaiguneitsit ja turistidele mõeldud kuldjuukselisi naiskujukesi tänavatel. Lisaks fikseerivad normi tänavad vallutanud juuksevärvireklaamid, mis ütlevad, et peale selle, et pikad juuksed on ainsad võimalikud juuksed, peavad nad ka perfektselt särama. Ja lubavad värviostuga kaasa anda „värvi värskenduse“ ehk lisavärvi, et ma kahe värvimise vahepeal ikka perfektne välja näeks (vt ka püsimeik, kunstküüned jne). Siinkohal ei eita, et on terviseseisundeid, kus inimese väärikuse säilitamiseks eelmainitud protseduurid on vajalikud, kuid need moodustavad siiski üsna väikese osa kogumahust.

Naiste pikad ja meeste lühikesed juuksed on laiemas pildis Lääne kultuuriruumis ja Eesti ühiskonnas aksepteeritud norm. Norm hoiab inimesed ühtsetena, ent normist eristuja heidetakse mõtteliselt aksepteeritud staatusest kõrvale ja võib tajuda tõrjumist ja karmimatel juhtudel ka diskrimineerimist. Aastate jooksul olen erisuguseid arvamusi kohanud ning mu juuste maha ajamise ja kiilaks jäämise motiive on korduvalt kahtluse alla seatud. Huvitav on jälgida, kuidas inimestele ei anna asu, miks peaks küll üks korralik tütarlaps endal juuksed maha ajama. Vastasin aastaid „ei, ma pole lesbi / haige / budist / [lisa oma stereotüüp]“. Sealjuures oli proovikiviks pärast paari aastat samadele repliikidele vastamist ikka viisakaks jääda.

Kiilas naine tekitab enamikes inimestes automaatseid reaktsioone – välja öeldakse esimene filtreerimata mõte. Nii muutus mu lähedaste soov, et ma juuksed tagasi kasvataksin („kasvata kas või natuke üle kõrvade“); lähedaste ja võõraste vabalt lubatud möödaminnes visatud kommentaarid minu mitte-naiselikule välimusele ning kõige hullem –  see kui inimesed ilma luba küsimata juukseid „sasima“ tulevad (no kes nii teeb?!), mu igapäevaelus veidraks refrääniks.

shaved head 2
Robert and Talbot Trudeau / Two shreveport women /

Ajaloo käigus on sõjaolukordades sõjavangide juuksed alanduse märgiks maha lõigatud. Ja see ongi alandus, kui tahe pole isiklik ja tegija võim on peale sunnitud. Ent minu enda kiilaks ajamise tahe oli läbinisti mu enda soov. Aastate jooksul olen kogenud suuremal või vähemal määral tõrjumist ja survestamist taas normi sobituda, kuid mu kartus end kiilakana vähem väärtuslikuna tunda on asjatuks osutunud.

Vastupidi, juuste maha lõikamine muutis mu elu, sest see võimaldas mul mikrotasandil läbi mängida n-ö võimumängu, see tähendab tajuda kelle käest, kelle kätte liigub otsustusvõim ja -tahe. Võtsin otsustaja rolli ja see omakorda võimestas mind ohjade ja otsustamisvabaduse enda käes hoidmist ka mujal praktiseerima. Selle kogemuse võrra rikkamana on juba hulga julgem ümbritsevat ühiskonda, nii mikro- kui ka makrotasandil, kriitilise pilguga vaadata ning ebaõiglusest või survestamisest valju häälega teada anda.

0
FacebookTwitterEmail

Aita areneda Eesti feministlikul mõttel!

Sinu annetus aitab Feministeeriumit töös hoida — algatada uusi projekte, tasuda kaaskirjutajatele ja arendada kohalikku feministlikku mõtet.

Anneta

Loe ka

Rosie the Riveteri sajad näod

Eelmisel nädalal pani nii mõnegi feministi kulmu kergitama, et rahvuskonservatiivse erakonna IRLi naiskogu reklaamis suurkogu eel oma liidrikandidaati Kaia Ivat…