Kohtumine ahistajaga

Foto: Christian Noe

Mind ei üllatanud, et #Metoo kampaania iga mu sõbranna seinalt vastu vaatas. Sest ma lihtsalt ei usu, et leiduks naist, keda pole ahistatud. Ahistamine on midagi nii tavalist, et enamik meist on sellega lihtsalt ära harjunud, see on elu osa. Mitte et see õige oleks.

Mind ennast ahistati esimest korda vanuses 13. Tulime sõbrannadega klassiõhtult ja trammis nr 1 otsustas mingi kutt füüsiliselt väljendada, kui väga ma talle meeldin – viskus mulle komplimentide saatel kaela. Ja mina viskusin omakorda karjudes tramminurka. Pealtvaatajatel oli muidugi lõbus ja nalja kui palju. Et miks nii dramaatiliselt, ega poiss ju paha tahtnud. Üldse, tramm liikus ja äkki ta kukkus lihtsalt kogemata mulle otsa. Tõepoolest, käed õieli ja püsti püsimiseks rindu kahmates.

To see the Aside click here.To hide the Aside click here.
Anna ahistaja käitumisele nimetus. Ütle välja, et see, mida ta teeb on ahistamine, ning väljenda selgelt, et see on vale. Adresseeri tema käitumist (“Sa seisad liiga lähedal), mitte teda ennast (“Sa oled täielik jobu!”). Anna selgeid käsklusi, mida soovid, et ta teeks (“Astu minust eemale!”).

Hiljem olen täheldanud ahistamise sesoonsust. Viimased 20 aastat on iga kevad esimeste soojade ilmade ajal keegi üritanud krabada. Bussis, tänaval, ülekäigurajal. Enamasti tagumikust, aga vahel ka jalgevahest ja rinnast. Enamasti olen jalaga äsanud. Kõige räigemaks läks kord asi hipsterluse-eelses Kalamajas, kui üks mees mind suletud baari püüdis vedada. Tookord päästis päeva hammustamine.

“Teeme prantsuse moodi!”

Ent kõigist ahistamisjuhtudest on mulle kõige reljeefsemalt jäänud meelde üks konkreetne kord tuttava inimesega. Võib-olla seepärast, et see oli ainus kord, kui julgesin midagi hiljem ette võtta.

See oli minust oluliselt vanem ja prominentsem härra, kes tahtis mind nõustada koolitöös. Saime kokku tema kontoris, keeldusin veinist, rääkisime jutud ära ja tahtsin hakata astuma. Olen alati talunud kannatlikult kõiki tervitavaid ja hüvastijätvaid põsesuudlusi, millega mind eri eas meesterahvad on kostitanud, sest “nii te ju seal Armeenias teete”.

To see the Aside click here.To hide the Aside click here.
Ära lasku ahistajaga dialoogi. Sa ei pea vastama tema küsimustele, süüdistustele, ähvardustele või süütunde väljendustele. Jää oma põhisõnumi juurde. Ära ka ise vabanda ega esita küsimusi. Sa ei pea ilmutama ahistaja suhtes kaastunnet või muretsema tema emotsioonide pärast.

Aga seekord ei piirdunud mees põsesuudlusega. Ütles hoopis, et “teeme prantsuse moodi”, ning püüdis suud tabada. Mina ei saanud aru, mida ta teeb ning keerasin küll ühte, küll teist põske ette. Kuna ta lõpuks mulle puust ette ja punaseks selgeks tegi, mis on see “prantsuse moodi”.

Ahistajat vastastades

Ausõna, see üks kuradima suudlus tekitas minus nii rõveda tunde, et vältisin seda meest aasta otsa. Mind ei lohutanud ka teadmine, et tegemist oligi sariahistajaga, kelle kohta igal teisel naisel oli mõni nilbe lugu pajatada. Vältida teda oli suhteliselt raske, sest tööalaselt oli meil kõva šanss kokku joosta. Pealegi saatis ta mulle aeg-ajalt kirju.

Lõpuks võtsin end kokku ja kirjutasin talle. Seletasin, et tema käitumine polnud okei ning arvestades meie töösuhet oli see ahistamine kõrgemalt positsioonilt. Seepeale saime tema palvel kokku. Istusime mu töö juures kohvikus, inimesi vooris aina mööda ja mina mõtlesin, et kas ma tõesti pean praegu seda dialoogi. Sest kogu meie väga kultuursel toonil peetud vestlus oli nagu õpikunäide, kuidas ahistajad (ja ühiskond laiemalt) end vabandavad. Eriliselt jäid mulle meelde kolm tema lauset.

Võte nr 1

Mehe esimene võte enda õigustamisel oli ilmselt see kõige elementaarsem – minu sõnade kahtluse alla seadmine:

“Vabanda, ma täpselt ei mäleta, millest sa rääkisid. Ma jõin enne meie kohtumist natuke veini. Eeldan, et jutt käib ühest naljaga antud põsemusist?”

To see the Aside click here.To hide the Aside click here.
Ole endas kindel, isegi kui sa end nii ei tunne. Ära mine endast välja. Kasuta jõulist kehakeelt ning väljenda enesekindlust hääle, näoilmete ja kehakeelega. Vaata ahistajale silma, räägi kõva, selge häälega. Kui tunned, et kõik vajalik on öeldud ning oled valmis lahkuma, siis tee seda.

Olin eelnevalt arvanud, et mul on sel kohtumisel ebamugav ja paha. Aga sellise sissejuhatuse peale sain hoopis tigedaks. Et siis tegelikult seda kõike ei juhtunud ja kui juhtus, siis palju vähem? Seletasin siis, et ei, asi polnud sugugi ainult põsemusis.

Võte nr 2

Mehe järgmine avaldus oli mu absoluutne lemmik:

“Sa ütlesid, et ma kasutasin ära kõrgemalt positsioonilt. Aga on ju varem ka olnud, et ülemusel ja alluval tekib suhe ja õppejõul ja tudengil… Ja no paljudele ju meeldib see, kui nii tehakse. Ja üldse on ju nii, et me suhtleme märkide keeles, et naine teeb käega nii [tõstab sõrme üles], siis mees saab sellest aru nii [järjekordne arusaamatu käežest].”

To see the Aside click here.To hide the Aside click here.
Julge abi otsida – ülemuselt, personaliosakonnast või kas või sõbralt või pereliikmelt. Räägi ära, mis juhtus, ning ära “kaitse” oma ahistajat, näiteks varjates tema isikut. Ennast üksinda kaitstes õnnestubki heal juhul kaitsta vaid iseend, ent süsteemsemad muutused on võimalikud vaid siis, kui teo toimepanija saab väljatoodud ja karistatud.

Vaatasin seda enda vastas istuvat meest, minust ligi 30 aastat vanemat (muide, vanus pole tegelikult üldse tähtis), ning oskasin ainult küsida: “Kas ma saan õigesti aru, et sinu arust ma provotseerisin sind?”

Ehk siis võte number kaks, mille kohaselt on ohver alati natuke ise süüdi. Justkui kõik me tahaksime ju tegelikult saada natuke näperdatud ja käperdatud ja vägistatud. Mees sattus seepeale segadusse ja ütles, et sain jälle kõigest valesti aru.

Võte nr 3

Lõpuks võttis mees kogu selle piinliku vestluse ise kokku:

“Ma ei taha, et sa mõtleksid, et ma olen mingi nilbe vanamees, kes sinust mingeid nilbeid mõtteid mõtleb.”

Justkui ta polekski midagi nilbet üritanud. Seepeale vastasin talle täitsa ausalt:

“Mul on ausalt öeldes täiesti ükskõik, mida sa mõttes teed. Minu poolest võid sa end kas või mulle mõeldes rahuldada. Aga oluline on see, et sa neid mõtteid teoks ei püüa teha.”

Selle peale ei öelnud ta enam midagi. Aga hüvasti jättes kätt anda ei julgenud.

Moraal?

Ma arvasin, et mul on pärast seda vestlust veelgi rõvedam olla. Aga ei, ei olnud. Hoopis kergem oli. Tõsi, eks mul oli ahistajat vastastada sellevõrra lihtsam, et intsident oli pisike. Aga kui mul oli juba pärast üht põgusat suudlust nii rõve olla, siis ei julge ma mõelda, mis tunne on neil, kellega juhtub midagi hullemat.

Ahjaa, ma lootsin väga, et see mees õppis midagi meie väiksest vestlusest. Et inimene, ära ahista – selline käitumine on nõme ja alandav ja solvav. Mis te arvate, kas õppis? Loomulikult mitte! Juba kuu aega hiljem kuulsin sõbrannalt, et mees oli püüdnud samamoodi suudelda üht meie ühist tuttavat ja isegi neiule sõnad peale lugenud, et see jumala eest oma vanematele ei räägi. Nii et minu jaoks oli lõpp hea, aga kõik muu oli kaugel heast.

Allikad:

How to respond to a harasser? 10 things to say

How to Deal with Someone who is Harassing you

10
FacebookTwitterEmail

Aita areneda Eesti feministlikul mõttel!

Sinu annetus aitab Feministeeriumit töös hoida — algatada uusi projekte, tasuda kaaskirjutajatele ja arendada kohalikku feministlikku mõtet.

Anneta

Loe ka