Kristina Birk: hundiseadused ei ole minu teema

Foto: Kris Süld

Kohalike valimiste eel kohtus Feministeerium Kristina Birgiga, kes kandideerib Sotsiaaldemokraatliku Erakonna nimekirjas. Rääkisime sellest miks argiseksismile tuleb vastu astuda, millised naised teda poliitikas on inspireerinud ning kui palju tuleks reageerida labastele provokatsioonidele.

Miks otsustasid poliitikasse minna?

Kodanikuaktivistina tundus see samm loogiline. On oluline, et minusugused julged ja sõnakad naised osaleksid poliitikas. Naised, kes võibolla eeskujuga suudavad teisi julgustada ja innustada. Oluline on minu tööalane kogemus seksuaaltervise ja ka haridusvaldkonnas. Tahan, et asjad paraneksid ja areneksid, et riigisüsteem valdkonna arengut ei pidurdaks või kaheldavaid otsuseid ei langetaks.

Üks poliitikasse siirdumise põhjus, mida uustulnukad ja juba vanemad olijad tihti pelgavad tunnistada, on võim. Seda häbenetakse, kuid me kõik soovime tegelikult võimu selleks, et midagi endale olulist ära teha, millelegi tuult tiibadesse anda. Ja see iseenesest ei ole halb.

Minus on ka suur seiklusjanu – tahan elus asju läbi proovida, ise kogeda. See on selline isikliku arengu küsimus.

Kas oled seksismiga kokku puutunud?

Toon ühe väga lihtsa näite just tänasest päevast. Suvel toimus meie gümnaasiumilennu kokkutulek. Endine klassivend kirjutas kokkutuleku järelkajana kogu meie lennule sotsiaalmeedias “nalja”, mis kõlas nii: “Koolilõpetamisest sai 20 aastat. Käisin klassikokkutulekul. Panin tüdrukutele käe tagumiku peale ja avastasin tõsiasja, et nende aastatega on käsi kõvasti kokku kuivanud.” Ütlesin talle, et selline “nali” on labane ja seksistlik. Siis küsis üks teine klassivend, et “ei tea, kas käsi tagumikul ikka on nii seksistlik”. Vastasin, et on küll, kui keegi pole seda palunud sinna panna. Siis ütleb mulle üks naine, et “ei, seksistlik see küll ei ole, mehed on eluaeg tagumikku vahtinud ja mõõtnud. Ja ma südamest loodan, et nad seda ka edaspidi teevad. Sest siis on meil lootust, et ka edaspidi mehi on, mitte me ei pea sootute olevustega koos eksisteerima”. Ja teine mees kirjutab: “Vahest on ka nii, et tagasihoidlikum inimene ei julge seda paluda ja kui see käsi järsku seal on, siis on rõõm suur”.

Sellepärast olen ka poliitikas, et vastustada selliseid hoiakuid ühiskonnas laiemalt! Ma tahan olla see inimene, kes julgeb öelda, et see ei ole okei. Ma ei taha olla lihtsalt arvaja, tahan teisel tasandil muudatusi esile kutsuda. Õnneks on ka poliitikas neid julgeid, kes šovinismile vastu seisavad. Aga neid on vähevõitu ja neid võiks julgustada ja jõustada.

Kas oled seksismi ka poliitikas kogenud?

Poliitikas kogeme ja näeme me seda ju suisa avalikult. Parlamendi liikmed lubavad endale vägagi reljeefset eneseväljendust, pisilapsused nagu ei väärikski enam tähelepanu.

Olen seda kogenud ka isiklikult enda suunas. Näiteks vahel, kui räägin erakonna üritustel mõningate poliitikutega. Teadvustamata seksismi on palju. Inimesed ei mõista ega anna endale aru, et sellel on reaalne negatiivne mõju. Sellised märkused käivad päris inimeste pihta. Või mõne konkreetse grupi pihta, näiteks naiste või vähemuste pihta. Üks põhjustest poliitikasse tulemisel oligi soov neid vildakaid hoiakuid ja suhtumist muuta. Kui organisatsiooni sees sellistele asjadele mitte vastata, annamegi vaikiva heakskiidu sellele ka juhtimiskultuuri kaudu, olgu siis tegemist erakonna, ettevõtte või mõne muu organisatsiooniga.

Kas sind kutsuti poliitikasse?

Feministliku ja inimõigusaktivistina olen tegelikult poliitikat kogu aeg teinud. 2015. aasta suvel liitusin lõpuks sotsidega. Mind kutsuti juba aasta varem, aga siis ma ei olnud selleks valmis. Rohkem ei survestatud ega moositud ka, aga aegajalt küsiti minu arvamust valdkondades, kus pikalt tegev olen olnud. Küll oli palju julgustamist, näiteks Marianne Mikko poolt. Sealjuures tegi ta seda mitte pealekäivalt, vaid veenvalt. Kui Jevgeni Ossinovski, keda ma pidasin toona Eesti haridusministrite jadas säravaimaks ja teravaimaks, valiti erakonna esimeheks, kirjutasin järgmisel päeval erakonda astumise avalduse. Aeg oli küps.

Ja miks just sotsid?

Mul oli valida, kas liituda EKRE või sotsidega, jube kaua kaalusin! Lõpus jäid sotsid peale (naerab). Aga tõsiselt: olen vaadetelt sots, minu väärtused klapivad sotsiaaldemokraatlike põhimõtetega. Minu jaoks on hästi olulised solidaarsus ja hoolimine, haavatavate gruppide toetamine ja jõustamine. Hundiseadused ei ole minu teema. Nii et ikka maailmavaatelistel põhjustel. Mul ei tekkinud kordagi küsimust, kas see võiks mõni teine erakond olla. Ühiskondlikud teemad, mis minu jaoks olulised on, on võrdsed õigused ja võimalused, näiteks kooseluseadus, naiste õigused ja võimalused ja töö ja pereelu ühildamine, sealhulgas isade võimalused rohkem laste kasvatamisele pühenduda. Samuti haridusse, noorsootöösse ning seksuaaltervisesse puutuvad küsimused.

Mida sa poliitikas teha tahad?

Poliitilised teemad, millega tegeleda tahan, on seksuaalelu alustamise legaalse vanusepiiri tõstmine, seksuaalvägivalla ja lähisuhtevägivalla ohvrite abistamine, abieluvõrdsuse saavutamine, kodanikeühenduste rahastamine ja nende koostöö riigiga, ka omastehooldus on üks valuteema meie vananevas ühiskonnas. Tahan, et Eesti riigis oleks võimalik registreerida ka samasooliste paaride abielusid. Tahan, et justiitsminister Reinsalul ja teistel kooseluseaduse piduritel oleks 10–20 aasta pärast põhjust oma tagurluse pärast piinlikkust tunda.

Veel tahan jõuda selleni, et sooline võrdõiguslikkus ei oleks õppekavades deklaratiivne väärtuspunkt, vaid et see olekski koolides iseenesestmõistetav ja et nende teemade üle arutletakse tõsises vaimus. Ka selle üle, et naistel on üldjuhul samad õigused kui meestel, aga kas neil on ka samad võimalused? Ja vastupidi – näiteks meeste õigus olla “pehmo”.

Olen teistelt poliitikutelt kuulda saanud, et poliitikas ei ole olemas sellist asja nagu siiras poliitik. Ma ei ole nõus sellega. Ja ma ei kujuta ette, et tuleviku noored ja praegused millennialid hakkavad poliitikat tegema samade meetoditega, kui seda praegu tehakse. Nende väärtusmaailm on juba hoopis teistsugune.

Kuidas sinu lähedased suhtuvad sellesse, et sa poliitikasse läksid? Kas nad toetavad sind?

Jah, toetavad, ja see on nii oluline! Isa on mul selline stereotüüpne keskealine Eesti mees, kes väga palju ei räägi, aga muretseb mu koormuse pärast. Sisimas ta ikka elab mulle kaasa. Ema toetab väga, kuigi meie maailmavaated alati ei ühti. Ta on sada protsenti mu seljataga. Laste jaoks on lihtsalt tore, et “emps on kuulus”. Ja mul on meeletult armas ja eriline hingekaaslane, kes aitab hoida mu vaimu tervena ja meele optimistlikuna. Ta toetab mind, innustab ja julgustab. Kuulab vahel ka mu pahameelekõnesid. Ta arutleb minuga nendel teemadel huviga ja süvitsi. Ta on mees, kes on feminist ja saab aru, miks ma seda teen. See nõuab palju mõistmist ja olen selle pärast rõõmus ja tänulik, et tema poolt see olemas on.

Kas üldse saaks ilma toetuseta?

Ilma toetuseta ei saaks ja see käib ka kodanikuaktivistide kohta. Läbipõlemise risk on liiga suur. Nägin ja kogesin seda nii kooseluseaduse menetlemise kui pagulaskriisi ajal. Selleks, et ennast kogu aeg kilbile panna, peab mul tagala olemas olema. Ma ei mõtle, et kõik aktivistid peavad suhtes olema, aga minu jaoks on see tagala vajalik. Mu mees vaatab mulle otsa ja ütleb, et on uhke mu üle. Ja mitte patroneerivalt pead – või tagumikku – patsutades, vaid täiesti siiralt.

Kas sul on mõni eeskuju poliitikas?

Marju Lauristin. Olen teda alati lugenud väga suure huviga. Mulle meeldib tema südikus ja julgus ning see, kuidas ta räägib keerulistest asjadest nii, et inimesed saavad aru. Olen ka imetlenud seda, mida Marianne Mikko on teinud. Me ei ole temaga alati ühel nõul, aga ta teeb ennastsalgavalt asju ja tõstatab naiste õiguseid puudutavaid teemasid, mis ei too talle populaarsust – sageli ka erakonna sees. Minu arvates väärib ta rohkem tunnustust, ta on kohati vastuvoolugi ujudes teed sillutanud selleks, et naistel ja ka meestel oleks Eestis parem ning neid kaasamõtlejaid oleks rohkem. Kaja Kallas on mulle väga sümpaatne oma selgusega, julgusega, sirgeselgsusega ning taaskord sellega, et tema teeskluseta intervjuusid on hea kuulata ja lugeda.

Sa oled feminist. Mida see sinu jaoks tähendab?

See tähendab, et ma olen veendumusel, et meeste ja naiste õigused ja võimalused peavad olema võrdsed. Mitte, et mehed ja naised on ühesugused, vaid just võrdsed. Olen ka võrdõiguslane, kuid selleks, et me saaksime rääkida võrdsusest, tuleb haavatavamat ja pikka aega allasurutud gruppi võimestada. Ma ei kannata seksismi ja šovinismi, ei kannata homofoobiat ja rassismi ning astun sellele vastu. Iga päev ei ole minu võitlus, mõnikord jätan reageerimata, pean ka vahepeal puhkama. Aga üldiselt ma ei jäta. Ka sellises seltskonnas, kus need, kes naeruvääristavad feminismi ja võrdõiguslust, on ülekaalus.

Kas mitte praegu polegi dilemma kui palju reageerida? Pean silmas seda, mis laiemas plaanis toimub, nii Eestis kui mujal. Näiteks USA presidendi väljaütlemiste ja tegemistega ei jõua keegi sammu pidada, on Ungari ja Poola pöörded. Humanistlikke väärtustega inimesed ei jõuagi muud, kui pidevalt reageerida. Oleme justkui pantvangis.

Minu arust on seda isegi Martin Helme öelnud, et see on strateegia. Et viskamegi nii palju kaikaid kodaratesse vasakpoolsetele, et nad järjest muudkui reageeriks. Hea küll. Võiks öelda, et targem annab järele. Iga asja peale ei pea reageerima. Aga mis hetkest me taipame, et oleme hiljaks jäänud? Millelegi olulisele vastamata jätnud? Loomulikult ei pea iga lause peale vastama, aga kui tegemist on näiteks kultuuri tsenseerimisega ideoloogilistel kaalutlustel? LGBT-vaenulike väljaütlemistega? Rassismiga? Ma ei saa olla vait, sest see tuleb hiilides. Kooseluseaduse menetlemise ajal ütlesin, et paari aasta pärast igatseme seda aega tagasi, kui Eesti konservatiivsuse nägu oli IRL. Nüüd on see aeg paraku käes.

Mainisid Ungarit ja Poolat, seda, mis mujal toimub. Kõik on omavahel seotud, ega meie paremradikaalsuse tõus toimu mingis isolatsioonis. Eile tundsin üle pika aja tõelist õõva (vestleme päev pärast Varro Vooglaiu avaldust, et kui EKRE võimule pääseb, võetaks teater NO99 riiklik rahastus ära ja et EKRE suhtes kriitilise artikli kirjutanud dramaturg Eero Epner jääks suure tõenäosuseta tööta. EKRE selgitas, et võimule tulles subsideeriks riik ainult “rahvuskultuuri taastootmist”. Toim). Kooseluseaduse menetlemise ja lugemiste ajal tundusid mitme äärmuskonservatiivi väljaütlemised ja arutluskäigud naeruväärsed, nende argumendid olid auklikud – ja on siiani –, ning tekkis tihti tunne, justkui küsimus oleks madalas hariduses. Tundus, et olukord on lahendatav, tuleb vaid rohkem harida. Ei olnud sellist õõva. Ammu on aga selge, et sallimatus ja viha levik on “klasside”-ülene ja lahendusi on keeruline leida.

Kuidas siis tuleks reageerida?

Kui tegime Aitäh-kogukonna, oli meie lähenemine, ja on seda siiani, väga sõbralik (Kristina on üks seitsmest kodanikuaktivistist, kes lõi Facebooki kogukonna “Aitäh, aga minu traditsiooniline perekond ei vaja kaitset”, millel on üle 18 000 liikme. Toim). Seal hoiame positiivset joont ega ole teravad. Hoidume vastandumisest. Aga isiklikult võin ma vahel heita siidikindad käest, sest kiusajatega ei ole teinekord muud moodi võimalik. Nad niikaua torgivad ja kiusavad, kuni saavad jõulise ja terava vastureaktsiooni. Siis aga ühtäkki näidatakse end ohvritena – vasakliberaalid tahavad meid suukorvistada! Põhimõte on aga läbi elu ju sama, mis koolis – kiusamise vastu tuleb astuda.

Kuidas noortega on, kas tulevik on helgem?

Koolitan aastas sadu noori, tavaliselt on nad 8. ja 9. klassis või gümnaasiumis. Ja wow! Noorte seas on avatus, hoolivus, sallivus normaalne. Nad arutlevad väga palju väärtuste ja identiteedi teemadel ja annavad mulle palju lootust. See aga ei tule ega jää iseenesest, selle nimel on meil vaja samuti tööd teha. Loodan, et millennialid võidavad!

 

Kristina Birk kandideerib Sotsiaaldemokraatliku Erakonna nimekirjas Pärnu linnas. Tal on kass nimega Nestor ja need on tema esimesed valimised. Teisi intervjuusid loe siit.

9
FacebookTwitterEmail

Aita areneda Eesti feministlikul mõttel!

Sinu annetus aitab Feministeeriumit töös hoida — algatada uusi projekte, tasuda kaaskirjutajatele ja arendada kohalikku feministlikku mõtet.

Anneta

Loe ka

Milline on hea linnaruum kõigile?

Feministeerium vestles Mari Jüssiga, kes on liikuvuskava ekspert. Rääkisime sellest, milline on hea linnaruum, kuidas poliitilised lubadused ja kinnisvarakuulutused on…