Kui laps käib närvidele

Foto: Camille Rose, Flickr CC

“Õpetasin ühel õhtul poega lugema,” räägib viieaastase lapse ema. “Tunne oli selline, et lihtsam oleks pea läbi seina lüüa. Lõpuks oli närv nii must, et surusin talle hambad ristis tahvli pihku, ise läksin kööki ja toppisin kõik kummikommid suhu. Korraga.”

Selle loo peategelased pole lapsed, vaid nende emad, isad, vanaemad, vanaisad ja kõik teised hoolitsejad. Selle loo teema on ka vanemate vaimne tervis, mis uue kodaniku kasvatamise protsessis vahel käest tahab minna. Käsi püsti, kellele pole laps eales närvidele käinud! Ja nüüd need, kes käe tõstsid – ega te juhtumisi valetanud?

Vanemaks olemise traagika on see, et lapsega seotud halvad tunded pole justkui lubatud. See ei muuda neid tundeid muidugi olematuks. Kusjuures laps ei pea närvidele käimiseks eriliselt halvasti käituma. Ta võib käia ka närvidele, sest küsib ühte asja järjest kümme korda. Sest unustab konstantselt ära, et püüad magada. Sest talle tuleb kümme korda öö jooksul tekki peale panna. Ühesõnaga, põhjuseid leiab lõputult.

Alati pole ka vahet, millises vanuses laps on, sest närvidele võib käia nii suur kui ka väike. Tõsi, ka kõige kallim täiskasvanu, ideaalis süüdiv ja vastutusvõimeline, võib muutuda täiesti talumatuks, kui temaga liiga palju koos olla. Mis siis rääkida imikust või väikelapsest, kes pole verbaalsesse ikka jõudnudki. Ja mitte hetkegi privaatsust. Ainult et konstruktiivset dialoogi oma seltsilisega pidada ei saa. On nagu seltskond, aga pole ka.

Kannatust ja veel kord kannatust

Mis saab aga siis, kui laps ongi keskmisest keerukam? Heleri sai sügisel teada, et tema seitsmeaastane poeg on hüperaktiivne. “See oli suur kergendus, sest paljud kasvatajad suhtusid nii, nagu oleks mu laps paha,” ütleb naine, kes peab igapäevaselt tulema toime küll asjade unustamise ja kaotamisega, küll jonniga.

To see the Aside click here.To hide the Aside click here.

Reegel nr 1: Võta endale võimaluse korral paus

Keegi ei pea suutma olla 24 tundi lapsevanem. Kui emotsioonid käivad üle pea, siis võta paus. Vahet pole, kas mine 20 minutiks teise tuppa, võimaluse korral järgmise hommikuni sõbranna pole või pikemaltki maale vanaema juurde. See annab nii lapsele kui ka vanemale võimaluse tegeleda emotsioonidega, nii enda kui ka teiste omadega.

Heleril on teesid, mis teda hakkama saamisel abistavad. “Lapsepõlv on inimese edasise elu vundament ning mina kui ema rajan selle. Lapsepõlv on ka lühike, nagu elu üldse. Pole mõtet raisata seda negatiivsetele emotsioonidele.” Ta lisab, et lapse harmooniline, turvaline kodu ja lapsepõlv on vanemate võimaldada: “Lapse jaoks on rahast olulisemad terved ja tasakaalukad suhted peres.”

Tunnen Heleri sõnadest nii mõndagi ära. Tõepoolest, ka meie kodus lähevad asjad lapsega käest just siis, kui üks vanem liialt tööle keskendub. Mistõttu on ülioluline, et ühele vanemale ei jääks liiga suur vanemluskoormus. Eks see viitab laiemalt sellele, kuivõrd oluline on lapsevanemale sotsiaalse tugivõrgustiku olemasolu. Raske on ju nii ehk naa, ole sa üksik- või kaksikvanem.

Laps õpib käitumismustrid vanemalt. Nii nagu vanem kohtleb last, hakkab laps kohtlema vanemat. Seetõttu on olulisel kohal oskus vabandada. “Ma ise ka eksin, unustan ja käitun valesti. Ja ma ei taha, et keegi minuga tänitaks, parastaks, õiendaks ja mind alandaks. Seepärast palun ka lapselt vabandust, see ei riiva minu väärikust. Ma kinnitan talle, et ta on väga oluline ja armas mulle. Laps mõistab, kui sõnad on öeldud siiralt.” ütleb Heleri.

Väikelapsega kaklemine on tohutu süütunde allikas. Oma osa on siin sellel, et laps ei tööta enamasti sihilikult täiskasvanu vastu. Heleri peab oluliseks ka olukordadest õppimist: “Kui näen, et lapsele käib nõue üle jõu, siis teen tegutsemisplaani ringi nii, et see oleks talle jõukohane. Siis ei teki tüli ja konflikte. Näiteks väsinud ja näljaselt lapselt, nagu ka täiskasvanult, on mõttetu nõuda kaas- või koostööd.” Oluline on leida endas ka jõudu last sobival hetkel distsiplineerida ja reeglid paika panna, sest kui laps jõuab muutuda allumatuks, on seda teha märksa keerulisem.

To see the Aside click here.To hide the Aside click here.

Reegel nr 2: väldi korduvaid mustreid

Kaardista, millistes olukordades sul närvid kõige rohkem üles ütlevad. Näiteks kas sulle käib närvidele, et laps ei pane nõusid pesurestile kuivama? Proovi leida strateegia, kuidas seda mustrit murda, ja kaasa laps lahenduste otsimisse. Las ta kõneleb kaasa nii reeglite loomisel kui ka igapäevaotsuste langetamisel.

Mitte ainult väikestest

Venelastel on hea väljend: “Väiksed lapsed – väiksed mured, suured lapsed – suured mured. Heleri, kel on ka 14aastane laps, nõustub: “Väikese lapse tüütu käitumine saab reeglina kiire lahenduse ja ununeb, suure lapse oma on ulatuslikumate tagajärgedega.”

Ilmselt on õigus nii Heleril kui venelastel. Mulle endale tundub küll, et mida suurem on laps, seda lihtsam temaga on. Lõpuks küsin arvamust oma emalt, Ingelt, kel on tänaseks neli täiskasvanud last. Sest kogu lapsepõlve, kui meie ta kallal tänitasime, vastas tema fraasiga: “Saate ise lapsed, küll siis näete.”

“Te käisite mulle pisikestena palju vähem närvidele kui praegu,” vastab ema nüüd. “Kui hakkate praegu oma trikke tegema, solvuma ja õiendama, vajun ma ikka üsna sügavasse depressiooni. Sest siis tundus see normaalne. Lapsed on lapsed ja aeg-ajalt nad sigatsevad ja on muidu tüütud, aga nad on ju lapsed. Ise olin sel ajal ka ju mitte väga ammu laps olnud ning mu enda kapriisitsemised oli mul veel üsna hästi meeles.”

To see the Aside click here.To hide the Aside click here.

Reegel nr 3: ole oma ootuste väljendamises selge ja järjepidev

Lapsed vajavad selgeid piire ja reegleid. Kui palud lapsed pesta näiteks hambad, siis ära korruta palvet, vaid anna talle ajalised piirid, mille jooksul peavad hambad olema pestud. Ära lase endaga kaubelda.

Inge lisab: “Aga imelik on täiskasvanuna aru saada, et sina oled just see, kelle peale vägagi suured lapsed esimeses järjekorras alati vihastavad, jättes muide oma isa tavaliselt viisakalt välja.” Vastan oma emale, et küllap me isaga ka õiendame, aga jätame lihtsalt tema sellest viisakalt välja. Ise aga luban mõttes oma käitumist parandada. Et oma emale mitte ülearu närvidele käia.

Ja kuidas saada hakkama närvidele käivate lastega? Ausalt öeldes ma ei teagi, igal ühel omad nipid. Ka sõpradega diskuteerides ei leia me sellele küsimusele vastust. “Sel teemal võiks kirjutada kogutud teosed,” ütleb üks. “Huvitav, et sellised asjad lähevad jube ruttu meelest,” arvab teine. “Jumal tänatud, et lähevad,” vastab kolmas teisele. “Muidu sureks inimkond välja. “Unustamine on teatavasti edu ja terve psüühika tagatis,” võtab neljas kokku, ja saab muuhulgas kõige rohkem laike.

Allikas: GulfNews

0
FacebookTwitterEmail

Lugu meeldis?

Toeta meid! Sinu annetus aitab Feministeeriumit töös hoida — algatada uusi projekte, tasuda kaaskirjutajatele ja arendada kohalikku feministlikku mõtet.

Anneta

Loe ka

Imetada või mitte imetada?

NB! Lugu täiendatud Eesti Ämmaemandate Ühingu kommentaariga! Viiekümendate keskpaiga USAd iseloomustas imikute kõrge suremus, mis ajendas paljusid emasid toitma oma…