Kui ohver süüdistab ohvrit

Rääkisin hiljuti ühe sümpaatse naisega, kes oli suutnud välja murda vägivaldsest abielust. Mees oli teda 15 aastat peksnud ja alandanud. Nüüd, tänu taevale, on see kõik ammuseks möödanik. Seekord sattusime rääkima tema isast, kes oli alkohoolik ja tarvitas juhtumisi ka oma abikaasa ja lapse ema kallal vägivalda. “Tõsi, aga ega isal temaga kerge elu olnud, sa ei kujuta ette, kuidas ema tema kallal tänitas,” meenutas naisterahvas oma kadunud isa.

Olin seda kuuldes rabatud. Osalt seepärast, et lapsepõlves tundusid ta vanemad mulle igati kenad pensionärid, kes hoidsid väga nii teineteist kui ka kõiki oma lapsi. Ent mitte ainult. Ma ei tea, kas proua ema oli tänitaja või mitte, ent vaevalt ta midagi nii hullu tegu, et välja teenida kõik need petmised ja peksmised.

Ega ohvrisüüdistamises ole midagi uut, seda on tehtud varem ja tehakse kahjuks edaspidigi. Ent kõige rohkem vapustas mind see, et vägivallatsejat õigustas kunagine vägivallaohver. Fenomen, mida olen kohanud varemgi. Sellest rääkimine on aga problemaatiline, sest kui kritiseerid feministina teist naist, antud juhul pealegi vägivallaohvrit, siis võid lihtsasti saada etteheite teiste naiste jalgealuse õõnestamises.

Ma ei teagi lõpuni, miks mõned vägivalda kogenud naised nii teevad. Sageli otsin siis põhjust küll väheses teadlikkuses vägivalla toimimisest ja sooliste stereotüüpide küüsis olemist, küll mingis äraspidises Stockholmi sündroomis… Ent kõige rohkem tahaksin sellisel hetkel öelda – palun ärme tee nii, ohver ei ole süüdi. Ja eriti ei tohiks ohvrit süüdistada keegi, kes on ise olnud ohver. Pealegi, kriitikast enam aitab empaatia.

Pealehe pildi autor: Peter Tandlund (Flickr, creative commons)