Kuidas arutlejana arvamusfestivaliks valmistuda?

Pilt: Rishi Bandopadhay, Sunlight, CC

Eile sattusin koduteel tõsiselt mõtisklema selle üle, kuidas olla hea arutleja. Keegi helistab ja kutsub festivalile mingil teemal rääkima ning siis hakkad õudusega mõtlema, et mida sul öelda on. Eks iga arutleja tunneb kohustust pakkuda oma jutuga inimestele väärtuslikku mõtteainest. Minu arvates on arvamusfestivali osalejad eriti teravalt heale arutelule keskendunud, sest nad ongi tulnud arutelusid kuulama ning on, võrreldes tavalise avaliku aruteluga, rohkem fokusseeritud.  Lisaks on neil värsket võrdlusmaterjali peas. Arvamusfestival pole lubanud välja muud kui häid arutelusid. See tähendab, et fookus on arutelu protsessil, mitte tulemusel (nt et nüüd mõtleme välja arengukava).

Aruteluks valmistumine on sarnane hea väitluskaasuse ette valmistamisega:

  • kõige igavam on kuulata pealiskaudseid, üldteada või laisku mõtteid. Mõtteid, mida igaüks esimesena mõtleb. Seega maksab enda arutelule keskendunult mõelda, luua esmane mõttekaart ja välistada mõtted, mis on ilmselged. Mõned teemad on filosoofilisemad, st nõuavad sisemist peegeldamist, omamoodi elutarkust ning mõned teadmisterohkemad, st nõuavad lugemist, sealt mõtete ja faktide haaramist.
  • mõnikord on ka esimestes mõtetes olemas sügav tõde. Näiteks mõnda teemat aastakümneid uurinud teadlased järeldavad, et unustagem keerulisus, asjad ongi nii lihtsad. Sellisel juhul on mõtted väärt arutamist, aga maksab välja tuua, et saate lihtsusest aru ning siis nende kehtivust selgitada.
  • samuti on mõnikord esmased mõtted tõepoolest tõesed, ent vajavad usutavuseks selgitamist ning eelduste ja tausta esile toomist. Sellisel juhul maksab neid eeldusi uurida ja nendele keskenduda.
  • kõige paremad väitluskaasusi tehakse, mõeldes vastaspoole kõige tugevamatele argumentidele. Kui aruteluteemas on olemas üksteist välistavad alternatiivid (nt madalad või kõrged maksud), saab huvitavaid aspekte leida just võrreldes mõlema poole tugevamaid seisukohti. Üks keskpärase väitleja vigu on mõelda vaid enda poole kõige lihtsamatele näidetele.
  • head kaasused sünnivad jättes kõrvale ekstreemsused — riik ei kaitse alati sõnavabadust või arvamusvabadust. Seda tehakse teatavas kontekstis ja teatavatel asjaoludel. Väärtused on sageli üksteisega keerulistes seostes ning pigem maksab uurida piiripealseid juhtumeid ja nende omadusi. Väitlusteooria räägib näiteks õiguste tasakaalu leidmisest ja väitleja ülesanne on sellisel juhul see tasakaal leida ja selle üle väidelda.
  • häid mõtteid aruteluks saab lihtsalt, vaadeldes aruteluteemaga seotud valdkondi (nt maksud ja majandus ja sotsiaalpoliitika) või mõeldes olulistele osapooltele (mõtteline rollimäng). Just viimane paljastab seisukohti, mida ise võid pidada väga ebaloogiliseks, aga mida teised inimesed mõtlevad (nt ekstreemsemad rahvuslased ja nende arusaam, et päästavad vihakõnega Eestit pagulastest).
  • kasulik on mõelda olulistele asjadele, millest kunagi ei räägita. Missugused olulised aspektid teemast on enamiku avalikkuse eest varjatud? Mina tõstataksin peaministrikandidaatide debatis näiteks eestivene kogukonna poliitilise esindatuse küsimuse — pidades silmas erakondade programme, kas eestivenelasel on üldse häid poliitilisi valikuid?
  • ühiskondlikel teemadel arutlejatel on mõtet uurida ka teiste riikide praktikate kohta. Kas kuskil läks selle poliitikaga eriti hästi? Miks?

Arutelu edasi andmisest:

  • head kujundid, analoogiad, metafoorid ja näited aitavad keerulisi mõtteid väga kiiresti edastada. Kui oled välja mõelnud enda jaoks olulised mõtted, siis kuidas neid väga lihtsalt edasi anda? Uus tase arutelus on ühe metafoori kasutamine paljudes erinevates kohtades. Selle puhul peab suutma seda hästi siduda ja erinevatest aspektidest lahti selgitada, mitte lihtsalt rääkima ainult ühest näitest.
  • arutleda võib lõpmatult. Heal arutlejal võiks peas olla pidev küsimus — mis on antud hetkel huvitavam, parim võimalik mõte, mida väljendada? Et arutelul on ajaline piir, saab arutada vaid kõige olulisemat. See ei tähenda paanilist olulisuse otsimist, vaid sisemise kriitikameele sisselülitamist.
  • arutelu on orgaaniline ja heas arutelus kuulatakse ning liigutakse vastavalt teiste mõtetele edasi. Ka suhestumine teiste kõnelejate mõtetega on hea nipp, kuidas arutelu huvitavana hoida (“sinu see mõte pani mind mõtlema sellele ja sellele..”).
  • hea arutelu on siiski rohkem kui väitlus. Arutlema kutsutud inimesi usaldatakse rääkima omaenda isiklikke ja subjektiivseid mõtteid. Väitlejana või organisatsiooni esindajana ei julgeks võib-olla mõnda asja väita, aga arutelus on huvitav rääkida oma piiripealsetest mõtetest — “ma päris kindel ei ole, aga natuke mõtlen nii”. Sellised mõtted on pea et kõige huvitavamad.
  • hea arutelu osa on hea avalik esinemine. Kuulamine, st tähelepanu hoidmine, on inimeste jaoks raske, kuid ilmekam esinemine teeb selle lihtsamaks ja meeldejäävamaks. Siin tuleb loomulikult hinnata, kas sinu püüd “esineda” kukub närvide tõttu välja halvemini kui loomulik rääkimise viis või on sellest kasu. Mitte väga kogenud kaladel maksab olla loomulik, juba harjunud esinejatel maksab lihtsalt ennast veidi tuunida — rääkida sügavamalt, ilmekamalt ja veidi rõhutatumatult kui tavaliselt.

Loe originaalpostitust siit.

PS! Tule oma arutlusoskust teritama ka arvamusfestivali sooalale!

0
FacebookTwitterEmail

Aita areneda Eesti feministlikul mõttel!

Sinu annetus aitab Feministeeriumit töös hoida — algatada uusi projekte, tasuda kaaskirjutajatele ja arendada kohalikku feministlikku mõtet.

Anneta

Loe ka

Kes on pere?

Käes on järjekordne IDAHOT ehk päev, mille eesmärk on juhtida tähelepanu homo-, bi- ja transfoobiale ühiskonnas. Tänavuse IDAHOTi fookuses on…