Lapsepõlve depressioonist

Täna on Rohelise Paela päev (green ribbon day). Roheline pael esindab paljusid erinevaid asju, mis on täiesti loogiline, sest valge valgus murdub vaid seitsmeks eri tooniks ja nii saabki iga värv endale mitu eri tähendust. Aga just täna, 5. mail, esindab ta teadlikkust lapsepõlve depressioonist (childhood depression awareness).

Ma tahan sellest rääkida, sest paljude jaoks meist on lapsepõlv see safe haven, mille rõõme ja muretust on ikka tore vahel meenutada, aga kuidas kasvada emotsionaalselt terveks täiskasvanuks, kui ei ole juba lapsepõlvest saati tajunud maailma teisiti kui läbi depressiooni moonutavate läätsede? Täpselt samamoodi, nagu ei parane täiskasvanud depressioonist lihtsalt “niisama”, ei kasva ka lapsed depressioonist lihtsalt välja, vaid see tuleb nendega edasisse ellu kaasa ja jääb mõjutama nende maailmapilti terveks eluks, ka siis, kui täiskasvanuna on depressioonist tervenetud. 

Minu jaoks on üsna raske olla emotsionaalselt normaalselt funktsioneeriv täiskasvanu. Minu esimesed depressioonisümptomid avaldusid väga-väga napilt alles täiesti teismeea alguses, mitte päris lapsepõlves, aga tean isiklikult inimesi, kelle (täiskasvanu)elud võiksid olla hoopis teistsugused kui lapsepõlve oleks depressioonist (rohkem) teatud. Paljude haigustega kipub nii olema, et mida varem jälile saada, seda paremad on paranemisväljavaated ja seda väiksem on tõenäosus, et seisund krooniliseks muutub. Haigust aga ei saa ravida enne, kui seda pole diagnoositud. Depressioon  pole mingi erand ja lapsed ei saagi abi saada, kui osa haiguste ilmnemise võimalikkusest juba nii noores eas midagi ei teata. Seega — teadlikkus, teadlikkus, teadlikkus! Otsisin asjalikke artikleid, kuid kahjuks päris 100% teemale vastavaid ei leidnud. Üsna harivad sel teemal on need siiski ja kuna ei suutnud otsustada, kumba välja jätta, siis saate mõlemad 🙂

Päikest kõigile siia vihmasesse päeva ja loomulikult terveid ajusid!