Lõpuaktuste tabavaim ehk traditsioonilised pereväärtused kui eufemism naistepõlgusele

Ma olen Manchesteri ülikooli õppejõud ja lõpuaktused on kahtlemata üks mu töö meeliülendavamaid osi: tudengid 160st riigist tähistamas olulist verstaposti oma akadeemilises elus; uhkusest pakatavad vanemad, toetavad sõbrad ja meie, väärikates talaarides õppejõud koos jagamas seda erilist ja kauaoodatud hetke.

Inspireerida võiks, mitte tänitada

Kõnesid peavad teenekad teadlased, mõjukad kultuuritegelased ja filantroobid. Mõned kõned on tõsised ja liigutavad, mõned säravalt vaimukad, kuid sõnumiks on alati tunnustada, julgustada ja inspireerida vastseid ülikoolilõpetajaid; tänada õppejõude, vanemaid, perekonnaliikmeid ja sõpru. Seega arusaadavalt paelus mu tähelepanu meedias laineid lööv Tartu Ülikooli professori Raivo Männi kõne “Lindude pereelus peitub võti inimeste abielukriiside mõistmiseks”, mida reklaamitakse kui lõpuaktuste tabavaimat.

Südantsoojendav, et rahvusülikooli professor saab isegi aru, et teema, mille ta tõstatab “võib tänase päeva pidulikkuse taustal isegi mõnevõrra kohatu tunduda”. Täiesti õige. See ainult ei tundu nii. Kuid professor ei saa pidama! Selle asemel, et lindude seikluste juurde tagasi pöörduda, peab ta kõne, mis sobiks vast pisut joogisesse süldilauda või äärmisel juhul mingiks eraldi teemaõhtuks, kus inimesed, kes sotsiaalteadustes rohkem kodus, saaksid rahulikult väidelda ja zooloogi rohkeid faktivigu korrigeerida. Praegu aga kasutab professor Mänd oma ainulaadset võimupositsiooni, et enda isiklikke täiesti asjassepuutumatuid ideid kohalviibijatele peale suruda. Aktuselolijatel polegi muud teha, kui piinlikkust alla neelates see lugu ära kuulata. Eesti inimesed on vast liiga viisakad ja allaheitlikud, et sobimatu kõne peale demonstratiivselt välja marssida. Pole kahtlust, et on ka neid, kes siiralt kaasa plaksutavad.

Naiste saavutused kui kurja juur

Professor peab vajalikuks lõpuaktuse kõnes sarjata kõiki oma lemmikteemasid: rasedusvastastest vahenditest perevägivalla kriminaliseerimiseni. Mänd võtab enda peale üksikemade nahutamise, hoolimata sellest, et tõenäoliselt on aulas rõõmsate ja uhkete lastevanemate seas rohkesti üksikvanemaid, kes kõige kiuste oma lapsed kenasti üles kasvatanud ja koolitanud ning keda nüüd sel pidulikul päeval avalikult häbistatakse. Sellest rääkimata, et suur osa lõpetajatest on naised, kes ilma reproduktiivõigusteta, mis Männi arvates on kõige kurja juur, seal aktusel vaevalt oma akadeemilisi saavutusi tähistaksid. Vast kõige valusam on mõelda neile, kes on lähisuhtevägivalla käes kannatanud ja nüüd oma erilisel pidulikul päeval täiesti ootamatule meenutusele sunnitakse.

Kedagi ei üllata

Ja kui isegi kui see naisi põlastav sõnum korraks kõrvale panna, siis jääb ikkagi õhku arusaamatus, et miks õpingute finaalis, kui võiks ülikoolilõpetajaid inspireerida, hoopis täiesti asjassepuutumatu tänitamise ja manitsemise kasuks otsustati. Mis järgmiseks? Kõne teemal, et tuleks kanda sooja pesu?

Räägib ekspert. Kuvatõmmis

Vaevalt, et kedagi Männi misogüünsus üllatab. Vanameister on varemgi sel teemal muljet avaldanud ja mitte meeldivalt. Kõige markantsemad olid tema avaldatud mõtted sellest, et naistevastane vägivald on ühiskonna loomulik osa ja selle vastu võitlemine “destabiliseerib süsteemi”.

Tol korral tegi grupp Tartu ülikooli vilistlasi, kes nüüdseks maailma eri ülikoolide juures õpivad ja töötavad, ülikooli juhatuse poole pöördumise. Meid huvitas, kuidas Männi sõnavõtud sobivad rahvusülikooli visiooni ja põhiväärtustega. Vaatamata ettevaatlikku optimismi tekitavale vastusele ei näe ma isiklikult tõendust, et Tartu ülikool võrdsest kohtlemisest sisuliselt hooliks.

Kuhu see lõputu jada viima peaks?

Mänd pidas oma kõne ära ja ma usun, et tal on praeguseks õlg patsutustest valus, sest selline trumpiv stiil tundub Eestis populaarne olevat. Mis seal’s ikka, pole minu asi Mändi vaigistada püüda. Mind teeb kogu see lugu lihtsalt nõutuks. Kõige kurvem on minu jaoks see, kuidas Eestis noori haritud naisi pidevalt hurjutatakse. Küll kutsutakse neid üles latti alla laskma; küll ähvardatakse steriliseerida, kui mõni madalalatiline siis pettumuse valmistab; küll hirmutatakse, et kolmekümneselt olla mingi rong läinud; küll pisendatakse naiste hariduse väärtust; küll püütakse sisendada, et naised peavadki vähem teenima. See on lihtsalt lõputu jada. Iga kord, kui jälle loen või kuulen, tuleb mul soov öelda: noored kihvtid naised, maailm on teie jaoks lahti; te ei pea seda pidevat näägutamist lõputult taluma.

Mulle on kaugelt vaadates jäänud mulje, et kui kõik naised Eestist ära läheksid, mööduks vast mitu kuud, enne kui seda märgataks. Kui siiski.