Mäng osade perede olemisõigusega

Viimastel nädalatel on peatsete valimiste laines tõusnud taas teemaks kooseluseadus. Nimelt mängivad mitmed poliitikud, aga ka muidu arvajad mõttega, et kooseluseadus tuleks tühistada. Sisuliselt soovivad need inimesed isiklike või poliitiliste vaadete tõttu röövida ühe grupi põhiõigused, mis neile endile on tagatud nii perekonna- kui ka kooseluseaduse näol.

Põhjendusi tuuakse mitmeid, näiteks et kooseluseadusel pole rakendusaktide puudumise tõttu õigusselgust. Nii väitis justiitsminister Urmas Reinsalu. See väide on küüniline, sest vaevalt nüüd minister ei tea, mida tähendab õigusselgus – seda, et õigusriigis antud õigusi ei saa ega tohi ära võtta pelgalt poliitilise maailmavaate või valimiskampaania tõttu.

Riigivõim, sealhulgas nii parlament kui ka ministrid, peab juhinduma põhiseaduslikest põhimõtetest, mille kohaselt austatakse inimeste põhiõigusi. Põhiõiguste ja õigusriigi printsiipide hulka kuulub ka õiguskindlus riigis kehtivate õigusaktide rakendamise suhtes. Antud juhul jääb õigusselgusetuks justiitsministri ja parlamendi tegevusetus seaduse rakendamise osas. Sisuliselt tahetakse poliitilise käpardlikkuse eest panna maksma üht niigi haavatavat ühiskonnagruppi.

Kui vähe on piisav?

Kõlanud on ka argument, et koosellunuid on kõvasti vähem kui alul prognoositi. Nii väitis näiteks notar Priidu Pärna. Loomulikult on koosellunuid vähem, kui valitsus pole leidnud võimalust seadust rakendada ning koosellunud paarid on jäetud ebaturvalisse olukorda. Sama argument tekitab ka küsimuse, kui vähe on siis ikkagi piisav? Kas neist ligi sajast inimesest, kes on koosellunud, ei piisa? Kas nemad ei ole riigi jaoks väärtuslikud? Ja millele nemad ja kõik potentsiaalsed koosellujad läbi seaduse kehtetuks tunnistamise ohvriks tuuakse? Üldse, demokraatlikus riigis ei tohiks sõltuda vähemuse õigused enamuse tahtest, vaid võrdõiguslikkuse printsiibist – kõigil on võrdsed õigused ja kohustused.

Mõelda tasub ka lastele, kes on tänu kooseluseadusele lapsendatud. Eesti Vabariigis on see esimene kord, kui need lapsed on kaitstud läbi selle, et nende perekond eksisteerib ka paberil, mitte ainult praktikas. Seda viimast, legitimeerivat aspekti ei tohi alahinnata. Tänu kooseluseadusele on need pered esimest korda ametlikult tunnustatud. See on aeglane, ent kindel protsess, et ühiskond hakkaks samast soost vanematega peresid aktsepteerima – ja see signaal võikski tulla riigilt.

Kooseluseaduse mõju hoiakutele

Muide, viimasest Eesti Inimõiguste Keskuse LGBT [lesbid, geid, bid, transsoolised] inimeste teemalisest uuringust selgub, et inimesed on läinud LGBT inimeste suhtes sallivamaks. Näiteks lubaks üha enam vanemaid oma lapse LGBT perest lapse juurde mängima, aga ka üha enamad väidavad, et teavad LGBT inimesi.

Kõik see viitab omakorda sellele, et LGBT inimesed tunnevad vähem vajadust end varjata ning sallivus nende suhtes on suurenenud. Ja seda on kindlasti mõjutanud kooseluseaduse jõustumine, mis andis ühiskonnale selgelt märku, et LGBT inimesed on sama väärtuslikud kui kõik teised.

Paraku annaks kooseluseaduse kehtetuks tunnistamine ühiskonnale vastupidise signaali. Sama sõnumit kannab ka Pärna väide, et kooselulepinguid tuleks käsitleda notariaalsete seltsingu- ja pärimislepingutena – et mingil juhul ei ähmastuks abielu ja kooselu vaheline piir. Selline väide kõlab ka nagu küünilisuse tipp mehe suust, kes on ise mitmeid kooselusid registreerinud ja selle eest ka vastavat tulu saanud, ent õõnestab seejärel nende samade inimeste jalgealust.

Sisuliselt ütleb Pärna sellega välja, et üks sotsiaalne grupp ongi vähem väärtuslik ja talle ei tohiks omistada põhi- ja inimõigusi. Ent õigus perekonna kaitsele on universaalne inimõigus. Ja sellele seisukohale, et põhiseadusest tulenevalt on LGBT inimestel õigus perekonna kaitsele, on asunud nii õiguskantsler kui ka hiljuti esimest korda riigikohus.

2
FacebookTwitterEmail

Lugu meeldis?

Toeta meid! Sinu annetus aitab Feministeeriumit töös hoida — algatada uusi projekte, tasuda kaaskirjutajatele ja arendada kohalikku feministlikku mõtet.

Anneta

Loe ka