Marina Kaljurand: “Ka meie, naised, peame hakkama usaldama teisi naisi”

Marina Kaljurand koos Euroopa Komisjoni asepresidendi Federica Mogheriniga

Välisminister Marina Kaljurand räägib Feministeeriumile naistest poliitikas, pagulashirmust, suursaadiku tööst Washingtonis ja Moskvas, eestlaseks ja eestimaalaseks olemisest ning paljust muust huvitavast.

Miks on meie poliitiline pilt niivõrd maskuliinne? Kas naiste potentsiaali võiks paremini kasutada?

Alustaksin sellest, et naised on pool inimkonnast, valijatest ja elanikkonnast. Naiste roll võiks olla väga paljudes eluvaldkondades aktiivsem: poliitikas, ühiskondlikus elus, ettevõtluses, kõrgetel ametikohtadel. Põhjuseid, miks see nii pole, on mitmeid. Nimetan mõned.

Esiteks on meil ikka veel palju stereotüüpe: mees on jõulisem, konkreetsem, kiirem mõtleja ja parem otsustaja. Teiseks kasvatame oma lapsi ikka veel erinevalt. Eks ma isegi olen ostnud oma tütrele nukke ja kiisupoegi ning suunanud poega tehnika ja autode suunas. Peaksime arvestama laste huvidega, toetama ja suunama neid ka siis, kui huvi tuntakse n-ö traditsiooniliste teise soo huvialade vastu. Kui tüdrukut huvitab matemaatika, siis me ei peaks ohkama, et tüdruk ja matemaatika, ja küsima, kas ta ikka ei tahaks parem lugeda klassikat või tikkida. Eestis on algatatud suurepäraseid asju, näiteks programmeerimise pilootprojektid 1. klassi lastele. Õpetajad ütlevad, et 1. klassis on nii poistel kui ka tüdrukutel huvi arvutite ja programmeerimise vastu. Aga mingil hetkel huvid lahknevad: tüdrukud huvituvad kiisudest ja nukkudedest ning poisid tehnikast. Miks? Võib-olla peaksime natuke rohkem pingutama, et nii palju tüdrukud ei kaotaks huvi reaalainete ja tehnika vastu. Selle pika jutuga tahan öelda, et me ise kasvatame lapsi nii, et ei soodusta tüdrukuid tegelema klassikalisi “meeste” aladega ja vastupidi.

Ja kolmandaks on meie ühiskond väga tihti naiste suhtes kui mitte just julm, siis ebaõiglane küll. Naistelt eeldatakse rohkem. Millised on pealkirjad, kui ametisse astub naisminister? Eestil on uus naisvälisminister. Ma ei ole lugenud pealkirja, et Eestil on uus meespõllumajandusminister. Või uus meespeaminister. Neid pealkirju ei ole. Nii et ka meedia rõhutab sugu rohkem kui peaks. Kas poleks õigem kirjutada, et Eesti sai kompetentse välisministri? Ma arvan, et täna peavad naised rohkem pingutama kui mehed, et jõuda kõrgemale positsioonile või juhtivale kohale. Mul on väga hea meel, et Välisministeeriumis oleme need müürid murdnud. Siin ei ole vahet, oled sa mees või naine, karjäär sõltub sinu teadmistest ja oskustest. Samas on mul tunne, et terves Eestis ühiskonnas need müürid veel murtud pole.

Ja kõige viimaseks peab igal naisel, kes on valmis asuma kõrgele ametikohale, olema n-ö paks nahk. Peab suutma taluda kriitikat ja olema piisavalt enesekindel, et jääda iseendaks. Peab olema valmis vastama küsimustele, mida meestelt ei küsita, näiteks miks kannad sellist soengut või miks sul on sellised kingad või kostüüm. Peab olema valmis selleks, et su välimus võetakse tükkideks, selle asemel, et keskenduda sinu professionaalsele tegevusele.

Aga kuidas selliste küsimustega toime tulla?

Peab uskuma endasse ja jääma iseendaks. Lisaks sellele on vajalik teiste toetus. Need teised võivad olla pereliikmed või kolleegid või head sõbrad. Ei ole oluline, kes nad on, vaid on oluline, et igal naisel, igal inimesel oleks keegi, keda usaldada, kellelt nõu küsida ja kes toetab omakasupüüdmatult. Ma usun sellisesse toetamisse. Jõuga ei saa kedagi suruda poliitikasse, panna kandideerima või saata riigikokku. Aga kui inimene soovib seda teha, siis tuleb teda tema valikutes toetada. Ja naised vajavad toetamist ning julgustamist tihti palju enam kui mehed. Inglise keeles on selline hea sõna nagu networking. Igaüks meist vajab toetavat võrgustikku.

Mis oleks teie soovitus naistele, kes tahaksid riigiasjades rohkem kaasa rääkida?

Minu soovitus naisele, kes näeb oma tulevikku poliitikas, on selle nimel tööd teha ja mitte loobuda, kui alguses ei lähe kõik libedalt. Mitte alla anda. Mitte karta eksida. Õppida oma vigadest. Toon sellise näite. Mul on hea enesekriitiline meel ja ma saan väga hästi aru, kui mu avalikud esinemised või intervjuud on kehvad, ma ütlen mingi lolluse ega jõua end seejärel ära kiruda. Ja siis ma jõuan koju ja abikaasa ütleb mingi toetava sõna. Ma saan ju aru, et ta püüab mind lohutada, aga see on mulle väga oluline, et ta seda teeb. See aitab ebaõnnestumistest üle saada ja edasi minna. Keegi ei ole ideaalne, me kõik eksime. Ja sellega tuleb leppida. Lihtsalt tark inimene õpib enda ja teiste vigadest. Olen oma elus teinud palju vigu – öelnud asju, mida kahetsen. Olen teinud asju, mida olen saanud paranda. Aga olen teinud ka asju, mida ma ei ole saanud parandada ja mille pärast mul on tõesti väga kahju. Aga igast sellest asjast olen ma ka midagi õppinud – et ei ole mõtet jääda põdema, vaid tunnistada viga ja tegutseda edasi. Kui on kellelegi halvasti öeldud, siis tuleb vabandada. Kui midagi saab parandada, siis seda parandada. Ja minna edasi.

To see the Aside click here.To hide the Aside click here.

“Jõuga ei saa kedagi suruda poliitikasse, panna kandideerima või saata riigikokku. Aga kui inimene soovib seda teha, siis tuleb teda tema valikutes toetada. Ja naised vajavad toetamist ning julgustamist tihti palju enam kui mehed.”

Milliseid ühiskondlikke muudatusi tooks kaasa naiste suurem kaasamine poliitikasse?

Ühiskond võidaks juurde mõistust, tarkust ja kogemust. Ühiskond võidaks kõiges. Naised on pool ühiskonnast ning kui ühiskond ei kaasa pooli oma liikmeid piisavalt, siis pole ta nii edukas kui saaks olla. Mulle tundub, et me kuuleme palju rohkem meeste arvamust. Lehitsege lehti või vaadake poliitikasaateid või vaadake, kes esinevad konverentsidel. Enamikus mehed. Naiste kaasamine annaks võimaluse rääkida eri teemadel, arvestades just naiste erinevaid kogemusi – igal naisel on oma kogemus, oma nägemus, oma saatus, oma, sõprus- ja tutvuskond. Naiste suurem kaasamine kõigis, ma rõhutan – kõigis – eluvaldkondades rikastaks meie ühist maailma.

Kas teie olete põrkunud oma teel soo-, rahvus- või muude stereotüüpidega?

Ei, ma pole oma elus ega töös kokku puutunud ei soolise ega ka rahvuslikul või keelelisel pinnal diskrimineerimisega. Mul on tõesti väga vedanud. Mind on minu karjääris edutanud meesterahvad. Ettepaneku määrata mind suursaadikuks Moskvas ja Washingtonis tegi välisminister Urmas Paet. Kodus on esimene, kellelt ma alati nõu küsin, minu abikaasa. Minu saadiku volikirjadele kirjutas alla meespresident. Ettepaneku asuda välisministri ametikohale tegi mulle meesterahvas. Selles mõttes on mul vedanud, et ma olen kokku puutunud just selliste meestega.

Aga see ei tähenda, et ma ei näeks, mis toimub ümberringi. Ja ma näen, et mõnel juhul on sugu takistuseks ja päris kõigis küsimustes ei arvestata naiste arvamusega nii palju kui võiks. Samas, siin ei saa süüdistada ainult mehi. Mõtleme sellele, et pooled valijatest on naised. Meie, naised, ei vali tihti teisi naisi. Ehk siis ka meie, naised, peame muutma oma mõtlemist ja hakkama usaldama teisi naisi. Ja kui meil on valida kahe võrdse kandidaadi vahel, kellest üks on mees ja teine naine ja antud ametikohal on naisi vähe, tuleb eelistada naist. Ka meie, naised, peame murdma oma stereotüüpset suhtumist.

Kuidas teile tundub eestlaste reaktsioon maailmas toimuvale? Millega seletate eestlaste tugevat vastumeelsust pagulaste suhtes – on see hirm enesesäilimise ees, ohvrikompleks, kartus tundmatu ees vm?

Kõik nimetatud tegurid mõjutavad meid. Aga kõige rohkem kartus teadmatuse ja tundmatu ees. Eestlased ei ole oma loomult kurjad, ükskõiksed ega pahatahtlikud. Me näeme igapäevaelus, kui palju aidatakse. Kui palju on aidatud ukrainlasi ja grusiine. Kuidas aidatakse lastekodulapsi, panustatakse vabatahtlikku töösse jne. Seda sama humaansust ja halastust on vaja ka suhtumises pagulastesse. Paraku see nii ei ole. Võib-olla see sama hirm ning teadmatus blokeerivad kaine mõistuse ja inimlikkuse. Meie elanikkond on 1,3 miljonit. Igal aastal tuleb Eestisse elamisloaga 3000 välismaalast väljastpoolt Euroopa Liitu. Ja nüüd me kardame võtta enda sekka paari aasta jooksul 500 pagulast. Need suurusjärgud pole võrreldavad. Kui vaatame täna statistikat, siis meie hulgas juba elab paarkümmend süürlast, ligi sada hindut, tuneeslasi, nigeerlasi jt. Me ei pane neid igapäevaelus tähele ja kindlasti me ei karda neid. Nad on n-ö omad. Ka pagulastesse tuleks samamoodi suhtuda.

Kindlasti mõjutas avalikku arvamust see, et pagulaste teema jõudis meieni nii öelda Euroopa Komisjoni pealesurutud kohustusena. See ei ole õige. Igal riigil, rahval ja ühiskonnal peab olema õigus diskuteerida, arutada, ise otsuseni jõuda. Selles mõttes on väga hea, et diskussioon on läinud palju laiapinnalisemaks.

To see the Aside click here.To hide the Aside click here.

“Meie, naised, ei vali tihti teisi naisi. Ehk siis ka meie, naised, peame muutma oma mõtlemist ja hakkama usaldama teisi naisi. Ja kui meil on valida kahe võrdse kandidaadi vahel, kellest üks on mees ja teine naine ja antud ametikohal on naisi vähe, tuleb eelistada naist. Ka meie, naised, peame murdma oma stereotüüpset suhtumist.”

Niisiis teie arvates pole hirmuks põhjust?

Hirmuks küll põhjust ei ole. Muidugi sõltub väga palju sellest, kuidas valitsus pagulaste saabumiseks valmistub. Meil on praegu kõik võimalused valmistuda selliselt, et pagulased saaksid võimalikult ruttu osaks meie ühiskonnast. Meil on võimalus õppida teiste riikide vigadest ja kogemustest ning teha oma pagulaspoliitika selle võrra paremaks. Saksamaal arutatakse, et migratsiooni küsimusega või immigrantidest töötajatega ei tegeldud piisavalt tõsiselt. Meie saame seda teha. Rootsi on võtnud vastu väga palju põgenikke ja me saame arvestada nende kogemusega.

Kindlasti ei lähe kõik ideaalselt. Kindlasti juhtub ebameeldivaid intsidente. Nii nagu on pätte ja kaabakaid meie seas, on neid ilmselt ka pagulaste hulgas. Aga kui me teeme oma ettevalmistused ära, mõtleme kõik läbi, siis võime viia need intsidendid miinimumi. Ja mina usun, et Eesti ühiskond saab edukast pagulaspoliitikast ainult rikkamaks.

Mida toovad Eestisse pagulased? Võivad nad ka midagi positiivset tuua?

Kindlasti. Ühelt poolt keel ja kultuur, mis meid avardavad. Rääkisin hiljuti ka oma Rootsi kolleegiga, kes ütles, et paljud Rootsi tulnud süürlased on tegelikult kõrgelt haritud. Rootsis on täna palju süüria arste. Ka me ei peaks arvama, et kõik pagulased on harimatud ja kirjaoskamatud. See ei ole õige suhtumine. Jah, suure tõenäosusega on mõned pagulased kehva haridusega. Kuid nad saavad igaüks omal moel panustada erinevatesse valdkondadesse ja Eesti arengusse ning rikastada meie ühiskonda.

Mida arvate burkakeelust?

Teiste riikide praktika näitab, et burka keelustamised on ikka väga erandlikud juhtumid. Näiteks mõnedes riikides ei tohi lasteaiakasvatajad kanda burkasid või burka kandmist piiratakse meeleavaldustel isiku identifitseerimiseks. Ehk mõned erandid mõnedes riikides on. Aga üldine praktika on see, et inimesel on õigus kanda riideid, mis on omased tema kultuurile, usule ja traditsioonidele. Sama praktikat kinnitab ka Euroopa inimõiguste kohus. Selles plaanis ei ole meil mõtet hakata leiutama jalgratast. Me peaksime vaatama, mida on teinud riigid, kus elavad end katta soovivad mosleminaised ja kuidas nad on sellesse ühiskonda sobitunud. Mina isiklikult arvan, et meil kõigil peab olema õigus kanda neid riideid, mis on meie kultuuridele omased, jäädes loomulikult sündsuse ja viisakuse piiridesse. Eesti kontekstis sobiksid võrdluseks näiteks Kihnu seelikud.

Olete ise eestivene ja läti päritolu. Mida on selline mitmene identiteet teile õpetanud?

See on huvitav, aga ma ei ole kunagi oma identiteedi üle väga tõsiselt mõelnud. Olen Eesti kodanik ja Eesti on minu kodumaa. Nii et mul on kindlasti väga tugev eesti identiteet. Aga rahvuselt olen ma venelane. Rõhutan vene poolt, sest kuigi mu isa oli lätlane, ei kasvatanud ta mind. Mind kasvatas minu venelasest ema. Nii et mul on ka tugev vene identiteet. Olen oma loomult väga tolerantne inimene. Sellele on aidanud kaasa minu elukutse – puutun pidevalt kokku väga erineva kultuurilise ja etnilise taustaga inimestega. Ja mulle see meeldib. Ma ei pööra tähelepanu nahavärvile või aktsendile. See on minu jaoks teisejärguline. Mulle on tähtis isiksus, palju tähtsam kui rahvus või nahavärv. Kui lapsed olid väikesed, siis vahel nad arutasid, kes nad on. Minu abikaasa on eestlane, järelikult on meie lapsed eesti-läti-vene juurtega. Nimetasin oma Eesti identiteeti. Arvan, et need ajad on möödas, kus inimese identiteet oli seotud ainult esivanemate ja verega. Väga palju mõjutab inimest ümbrus, kus ja kellega oled üles kasvanud ning milliseid tõekspidamisi saad kaasa kodunt.

20483924244_24df5bf479_o

Põhjamaade ja Balti riikide välisministrite kohtumisel septembris Kopenhaagenis

Milline on teie meelest n-ö abstraktne eestlase identiteet? On meil mingi ühtne identiteet?

Ma ei tea, kui palju on Eestis eestlasi, kes saavad öelda, et nad on puhtad eestlased. Võib-olla pooled? Ma ikkagi rõhutaksin, et meid ühendab keel, kultuur, vaimne õhkkond. Tihti on Eestis üles kasvanud n-ö segavereline, mitmerahvuseline laps palju rohkem eestlane kui mõni n-ö puhtavereline eestlane, kes soovib sulanduda teise ühiskonda ja räägib pärast mõnda võõrsil elatud aastat eesti keelt tehtud aktsendiga. Olen kindel, et Eesti saab olla hea ja õnnelik riik siis, kui siin räägitakse eesti keelt ja säilitatakse eesti kultuuri ning austatakse teisi keeli ja kultuure, sest iga üksik inimene rikastab meie ühiskonda.

Aga eestivenelased? Nende puhul ka vist ei saa rääkida sellisest ühest identiteedist?

Kindlasti mitte. Igaühel on oma lugu. Mõned venelased elavad Eestis sajandeid, on osaks Eesti ühiskonnast ja on samas säilitanud oma vene juured. Minu emapoolne suguvõsa elab Eestis neljandat põlve. Me oleme Eestis elavad venelased, Eesti kodanikud ja patrioodid. Aga siis on ka venelased, kes on tulnud Eestisse nõukogude ajal. Tahtmata kedagi solvata, siis minu jaoks jagunevad nad venelasteks ja sovjettideks ehk nendeks, kes on tulnud Eestisse mõttemaailmaga, et me oleme vabastajad ja tulime siia tooma kultuuri. Nad jagavad seda vaadet, et Nõukogude Liidu lagunemine oli 20. sajandi suurim geopoliitiline katastroof ning arvavad võib-olla tänini, et Eesti riiklus on ajutine.

To see the Aside click here.To hide the Aside click here.

“Ka me ei peaks arvama, et kõik pagulased on harimatud ja kirjaoskamatud. See ei ole õige suhtumine. Jah, suure tõenäosusega on mõned pagulased kehva haridusega. Kuid nad saavad igaüks omal moel panustada erinevatesse valdkondadesse ja Eesti arengusse ning rikastada meie ühiskonda.”

Mul on väga huvitav lugeda Artemi Troitski lugusid Eestis elavate venelaste kohta. Praegu ta veel väljendab kõrvalseisja vaadet, kuigi on ilmselgelt leidnud oma koha Eesti ühiskonnas ja selle üle õnnelik. Tema kõrvalseisja pilk on kindlasti objektiivsem kui siin elava inimese oma.

Olete pidanud suursaadiku tööd nii USAs kui ka Venemaal. Kuivõrd erinev või sarnane on see üks amet neis kahes riigis?

Diplomaatide ja suursaadikute tööülesanded on olenemata riigist ühesugused – esindada Eesti riiki, arendada ja edendada riikidevahelisi suhteid, koguda ja analüüsida informatsiooni asukohariigi kohta. Selles mõttes ei ole vahet, kus töötad. Aga olenevalt riigist on töö- ja elamise keskkond erinev ning erinevad teemad võivad olla olulisemad kui teised.

Näiteks Venemaal töötades olid meie poliitilised suhted tagasihoidlikud. Ei toimunud kõrgetasemelisi visiite presidentide, välis- ja peaministrite tasemel. Aga olid väga tihedad kultuurisuhted. Nii palju vene kultuuri Eestis ja Eesti kultuuri Venemaal ei olnud ilmselt isegi nõukogude ajal. Washingtonis olid jällegi väga head poliitilised suhted, olid ka üksikud väga head kultuuriüritused, aga igapäevast kultuurikoostööd oli oluliselt vähem.

Muidugi tuleb arvestada ka distantsiga. Selge see, et kultuurisuhted naaberriikide vahel on alati tihedamad kui üle ookeani. Nii et erinevates riikides on eri valdkonnad erineva tähtsusega. Aga alati saab suhteid veelgi arendada. Ideaalseid suhteid ei ole olemas, alati on arenguruumi. Kui poliitilised suhted on väga head, saab neid veelgi tihendada, ja sama lugu on kultuurisuhetega.

Kus oli töö huvitavam? Kas Moskvas või Washingtonis?

Seda ei saagi võrrelda, sest mõlemad on absoluutsed diplomaatia tipp-pealinnad. Mu kolleegid olid inimesed, kellest kirjutatakse raamatuid. Nad olid tippude tippude tipud. Vaimne õhkkond ja kolleegidega suhtlemine oli mõlemas pealinnas täiesti erakordne. Selles mõttes mul väga vedas. Mul oli võimalus suhelda täiesti erakordsete inimestega nii kolleegide hulgas kui ka väljaspool kolleegide ringi. Näiteks kohtumised ja jutuajamised Madelaine Albrightiga ja Hillary Clintoniga ei lähe kunagi meelest. Loomulikult ka kohtumised Ameerika Ühendriikide presidendiga, kellele ma andsin üle volikirjad, ning John Kerryga, kellega ametialaselt paar korda suhtlesin. Aga Albrigth, Clinton, Condoleezza Rice – need on erakordsed naised ja kohtumisi nendega ei unusta ma kunagi. Venemaal oli ametlikku suhtlemist küll palju vähem, ent see-eest olid väga meeldivad tutvused teatrimaailmas, Ehho Moskvõs, ajakirjanike seas.

Kuidas tulite toime oma tööga Moskvas aprilli sündmuste ajal? Kas vene päritolu andis teile sel tööl mingeid eeliseid, oskusi?

See, et ma räägin vene keelt, tuli kindlasti mu tööle kasuks. Ametnikega suheldes ei ole muidugi vahet. Vene välisministeeriumi ametnikud räägivad kõik väga hästi inglise keelt. Aga suheldes inimestega tänaval, ajakirjanikega, tudengite ja kooliõpilastega tuli keeleoskus loomulikult kasuks. Ma rääkisin nendega sama keelt.

To see the Aside click here.To hide the Aside click here.

“Mul oli võimalus suhelda täiesti erakordsete inimestega nii kolleegide hulgas kui ka väljaspool kolleegide ringi. Näiteks kohtumised ja jutuajamised Madelaine Albrightiga ja Hillary Clintoniga ei lähe kunagi meelest. Loomulikult ka kohtumised Ameerika Ühendriikide presidendiga, kellele ma andsin üle volikirjad, ning John Kerryga, kellega ametialaselt paar korda suhtlesin.”

Kui mingil hetkel olid üleval plakatid, et otsitakse fašistliku natsiriigi suursaadikut, siis needsamad inimesed ütlesid, et “sa ei ole ju natsiriigi suursaadik, sa oled samasugune nagu meie, sa räägid ju vene keelt”. Nii et sellest oli kindlasti väga-väga palju abi, et sain seletada venelastele vene keeles, mis on Eesti, milline on meie poliitika, miks me teeme ühte või teist asja ja miks me just niimoodi teeme. Ma ei oska hinnata, kui paljusid ma suutsin veenda, aga kindlasti oli neid rohkem tänu sellele, et rääkisin nendega meie ühist emakeelt.

Keeleoskus on väga oluline kõigile diplomaatidele. Ma ei kujuta ette, et Pariisis töötaks diplomaat, kes ei räägiks prantsuse keelt, või Saksamaal suursaadik, kes ei räägi saksa keelt. Ilmselt saaksid nad tööasjad inglise keeles aetud, aga nende elu on tänu keeleoskusele palju lihtsam ja huvitavam – nad mõistavad paremini tolle riigi inimesi, saavad nautida kultuurisündmusi jne.

Mis te arvate, millal saab Eesti oma esimese naispresidendi?

Mulle tundub, et Eesti ühiskond on selleks valmis. Või ei ole?

Ma loodan. Ja lõpetuseks – mis raamatuid te loete ja soovitaksite lugeda Feministeeriumi lugejatel?

Ma loen hästi palju elulugusid, Washingtonis lugesin just nende samade naiste elulugusid, keda ma nimetasin. Mulle meeldivad elulood. Eriti kihvtide, tarkade naiste elulood.

Fotode autor: Eesti Välisministeerium

0
FacebookTwitterEmail

Aita areneda Eesti feministlikul mõttel!

Sinu annetus aitab Feministeeriumit töös hoida — algatada uusi projekte, tasuda kaaskirjutajatele ja arendada kohalikku feministlikku mõtet.

Anneta

Loe ka

Poliitilise üksinduse ravi

Ülase12 on kollektiivselt majandatav hierarhiateta sotsiaalkeskus, mis paigutab end vasakpoolsete poliitiliste liikumiste spektrisse. Ülase12 keskendub autonomistliku, queer-feministliku, fašismivastase ja antikapitalistliku…