Meie lood #minaka. 1.–10.

Foto: Ernesto De Quesada, Creave Commons

Kutsusime lugejaid jagama oma lugusid, mis on seotud seksuaalse ahistamisega. See on suur palve, ja me usume, et jagamine aitab. See aitab tuua päevavalgele paljude inimeste vastiku kogemuse ja aitab kaasa paranemisprotsessile. Isiklikule ja ühiskondlikule. Oleme liigutatud saatjate avameelsusest. Need lood on siin (lisanduvad jooksvalt).

10.

Katsun võimalikult lühidalt ja skemaatiliselt kirja panna oma abielu lagunemise põhjuse. Nurjumise põhjuse.

Olen lapsest peale olnud väga hädas oma unega. Terve täiskasvanuelu võtnud erinevaid antidepressante, mis teatavasti enamaltjaolt mõjuvad pärssivalt libiidole. Magamiserohud sinna kõrvale.

Unerohtusid võtab inimene sisse selleks, et suuta uinuda, kui ta muidu ei suuda, eks. Et lõõgastuksid lihased, et kaoks teadvus.

Mu mehel, kõige lähemal inimesel maailmas, tekkis halb komme mind une pealt vägistada. Kasutada mind nagu eset. Sain toimuvast aru, kuid olin võimetu vastu hakkama.

See retsis mu väga ära, olen sestsaadik sisemiselt surnud, südame asemel on kivi. Minust ei saa kunagi enam naisena asja, olen võimetu kellelegi anduma.

9.

Oleme teismelised, mina 14, sõbranna 16, teisi samaealisi on veel. Korteripidu sellesama sõbranna pool. Joome Long Drinki ja viina mahlaga. Niidab, lähen teise tuppa magama. Millalgi tunnen läbi une, et mulle on keegi kõrvale tulnud. Hea küll, mõni teine väsis ka ära. Ei. Ta hakkab mind aktiivselt lahti riietuma, ja ta pole üksi. Tal on sõber ka. Saan aru, et need on tolle sõbranna vanema venna tuttavad, kes on ka vahepeal peole tulnud. Kindlasti täiselised – kahekümnendates. Tean, et elavad kusagil läheduses, aga ma pole nendega mitte kunagi isegi sõnagi vahetanud.

Hakkan vastu. Nad hoiavad mind kinni. Karjun. Mu suu kaetakse kätega. Rabelen elu eest, saan rusikaga näkku. Mu pluus on eest lahti, rinnahoidjapaelad maas. Kaklust kuuldakse muusikast ja lärmist hoolimata kõrvaltuppa, kust sõbranna tuleb ja meestel ära käsib minna. Ikkagi sõbra õde. Enne nende lahkumist saan aru, et mul on esihammas murdunud, ja kuulen, et politseisse minna ei tohi, sest siis juhtub midagi hullemat. Lähen koju. Kohutav on olla umbes aasta. Sõbranna arvab, et ma poleks pidanud nii purjus olema. Tüüpidest ei räägi keegi. Hiljem hakkab asi igapäevaetasandi taustamõtetest kaduma. Aga kui meenutan, siis kõige sellega seotud jälkus pole vaibunud.

8.

Kuu aega tagasi, nädal enne jõule.

Laps ööbis vanaema juures ja mina lähen pühapäeva hommikul kella 8 paiku Kristiine keskuse tagant rongipeatusse. Ise veel mõtlen, kas läheks läbi keskuse, aga on mõnusalt hämar talvehommik, olen alles unine ja otsustan siiski jalutada enam-vähem värskes õhus.

Natuke enne perrooni istub keskuse sokliäärel hämar kuju, suitsetab. Nii 5 meetrit enne temaga kohakuti jõudmist hüüab ta mulle vene keeles “Neiuke!” ja sinna otsa veel midagi.

To see the Aside click here.To hide the Aside click here.
Ja mõtlen ise, mis maailm see küll on, kus üks ema peab mõtlema, kuidas end käepäraste vahenditega, olgu need või lapse asjad, juhuslike tülitajate eest kaitsta?!
Ja mina, kes ma ju tean, et teoreetiliselt on selles olukorras kõige parem MIDAGIGI vastata, olen just tol hommikul piisavalt unine ja pahur, et seda mitte teha. Kõnnin vaikides edasi ja mõtlen endamisi vihaselt, et huvitav, KUI vanaks (ja väsinud lapsevanemaks) ma pean saama, et selliseid asju enam mitte kuradi kunagi ei juhtuks, aga saan kohe isegi aru, et mina ei ole siin küll kuidagi süüdi.

Tegelane hõikab mulle veel midagi, millest ma ei saa aru, kõnnin perrooni suunas edasi ning keeran pisut pead, et näha, kas rong juba tuleb. Ühtlasi märkan nüüd silmanurgast, et tüüp on hakanud minu/perrooni poole jooksma. Hakkan ka jooksma, et rongist mitte maha jääda, sest laps vaja trenni viia, ja mõtlen endamisi, et nonii, nüüd ma ei saagi teada, kas ta hakkas järele jooksma mulle või tahtis ka rongi peale jõuda.

Lidun tagasi vaatamata rongi ja lähen kõige rahvarohkemasse kohta, tõmban kapuutsi pähe, juhuks, kui talle mu mütsi värv meelde jäi, ning igaks juhuks lähen veel peatus varem ukse juurde, et teeselda mahaminekut, kui ta mind jälgima peaks. Kui oma peatuses rongist maha astun, kõnnin rahulikult, kuni jõuan varjavate põõsasteni, siis jooksen esimese majanurgani ja piilun sealt tagasi. Ei jälita. Vedas.

Pärast lapsega hommikuste Nõmme mändide all trenni jalutades mõtlen tema rasket, mänguasju täis seljakotti käes hoides, et vot sellega oleks hea virutada, kui keegi tülitama kipub. Ja mõtlen ise, mis maailm see küll on, kus üks ema peab mõtlema, kuidas end käepäraste vahenditega, olgu need või lapse asjad, juhuslike tülitajate eest kaitsta?!

Muide, olen neljakümnene ning mul olid nii sooneutraalsed riided kui üldse võimalik, jalas teksad ja silmatorkamatud, madala tallaga saapad, seljas pikk must taljekohata sulejope, müts oli vist ainus asi, mis üldse reetis, et ma naissoost olen, kaugemalt ja pimedamas  võinuksin ka noormehena paista (mitte et seegi alati päästaks, eksole). Ühesõnaga, lasteasjade laenamisega lõpuni minna – mõnikord tahaks Harry Potterilt laenata seda nähtamatuks tegevat keepi!

7.

Keegi rääkis kunagi lapsepõlveloo, kus ta tundis end süüdi olevat, sest kandis valget jopet, mis võis vägivallaakti esilekutsumisele nn kaasa aidata. Mul oli täpselt sarnane kogemus isa ostetud kollase jopega. See oli mul esimest korda seljas, olin kümneaastane. B. tänaval krabas mind päise päeva ajal üks noorem mees rinnust nii, et mul olid küünejäljed veel nädal aega näha. See pidi väga raevukas küünistamine olema! Jooksin elu eest, silme eest läks mustaks. Ja tundsin ennast süüdi, sest see PIDI olema selle ilusa kollase jope pärast. Rinnad polnud siis veel arenema hakanud.

6.

Tudengipõlvest. Olin neitsi, pidudel ei käinud. Põetasin sõbranna ema, läksin poole öö ajal tagasi ühikasse läbi Emajõeäärse pargi Ülejõel. Nägin äkki, kuidas tugev kogu lõikas mu tee ära.

Inimene soovis sealsamas vahekorda astuda, haaras kätest.

Üldse ei tea, mismoodi organism kõik jõuvarud ja tagasihoidliku vene keele oskuse niimoodi koondas, et suutsin end piisavalt väljendada ja kavaldada, ja liikusime märkamatult paari meetri kaupa Narva maanteele lähemale – oli selge, et vastasel korral visanuks ta laiba pärast meelepärast tegelust emajõkke.

Tee paistis eemalt inimtühi ja väga kaugel.

Vahepeal ta sakutas mind, aga mina seletasin, et ma hoopis täitsa vabatahtlikult anduksin, aga voodis, ühikas, kus olen üksi kodus – põõsa all maas ei taha, külm, ebamugav.

Sai nii jälle tegelust edasi lükata ja paar meetrikest võita.

Ja siis tulid mööda Narva maanteed kaks naistudengit!

Hakkasin karjuma. Härra ambaal asus mind peksma.

Tüdrukud jäid seisma

Karjusin, et ärgu ainult ära mingu.

Ambaal neile, et meil on armutüli, ta on armastav mees, oleme abielus ja väiksed erimeelsused. Mingu minema!

Tüdrukud ei läinud, pidasid nõu.

Mina sain peksa. Jalgade ja kätega. Aga lust oli veits läinud härral.

Tüdrukud hüüdsid, et kuule paaren, tak nelsjaa. Ja tulid lähemale.

Mind klohmiti veel jalaga, ja siis sain tulema. Jalad ei kandnud, olin täitsa läbi.

Tahtsin tüdrukutele midagi kinkida, ma ei teadnud mida. Olin oma elu eest võlgu, nad ei tahtnud midagi.

Aitasid mu püsti, talutasid eemale, aitasid ühika juurde.

Mul vedas meeletult.

Pärast mu peika, tulevane abikaasa, ei uskunud mu juttu, ehkki näitasin sinikaid. Kõige metsikumad sinjakid olid aga strateegilisemates kohtades, me kuramaaži algfaasis veel neid kohti ei olnud üksteisele näidanud.

Ma värisen üle keha seda kirjutades.

5.

Olin esimest aastat uues töökohas ja olime just lõpetanud ühe projekti. Pärast eriti keeruliste takistuste ületamist oli suur joovastus, aga eks tarbiti peole omaselt ka alkoholi. Mitte ülearu. Olin kollektiivi arvestades verinoor – just ülikoolist tulnud – ja enda panuse üle ise ka siiralt uhke.

Olin oma kontoris ja üks projektiga seotud inimene tuli minuga rääkima, mis oli väga tore. Ta ütles, et talle väga meeldis minu panus ja ma olin tänulik, et seda märgati ja tunnustati; aga üsna kiiresti arenes tema kiitus (hierarhiliselt võttes oli ta minust madalamal positsioonil, aga teisest küljest kollektiivis palju kauem olnud ja selle võrra jälle kõrgemal) natuke ebamugavalt lähemale astumises, kuni selleni, et ta arvas, et ta võiks mind natuke suudelda ja üldse ma olen ju väga ilus ja kuna me olime kontoris teiste pilkude alt ära, siis mis probleem on, võiks ju natuke katsuda … Minu jaoks oli sel hetkel kõige õudsem ja vastikum see, et ma teadsin, et ta on abielus ja tal on väike laps, ning olles selleks ajaks juba omajagu karastunud, lõpetasin viisakalt vestluse ja põgenesin aegsasti peolt. Äkki ei olnudki ahistamine, võib-olla lihtsalt inimesed suhtlevadki niimoodi?

4.

Korduvad juhtumid, kui tudengitena kogunetakse ühte korterisse, magamiskohti on vähe, magatakse, kus juhtub, mitmekesi voodis või lausa põrandal. Hommikul aovalguses ärkan selle peale, et minu kõrvale magama juhtunud meesterahvas – paljudel juhtudel hea sõber, aga mitte kunagi keegi, kellega midagi romantilist seoks – hõõrub “läbi une” oma erektsiooni vastu mind. Mispeale edasi magada ei ole võimalik, panen kiiresti oma asjad kokku ja hiilin korterist välja, jälle mingi nimetu süütunne vastu maad surumas.

Hiljem olen mitmel korral küsinud tuttavatelt meestelt – sest ma ju ei tea, kuidas neil need asjad käivad – et kas päriselt on nii, et ei kontrolli oma tegusid, et läbi une lihtsalt juhuslikult hõõrud end vastu kedagi juhuslikku? Aga kui sa satud lapse kõrval magama? Või teise mehe kõrval? Ikka juhtub või?

Nad on mulle hiljem öelnud, et ei. See on alati teadlik otsus. Aga mida nad tegelikult sellest olukorrast ootavad, ma ei tea siiamaani. Et äkki ma lihtsalt “läbi une” osutan neile manuaalse teene või?

Seda kõike kirja pannes tuleb tagasi häbi- ja süütunne. Äkki see oli kõik mu enda süü? Äkki romantiliste suhete loomine algabki niimoodi ja ma ise olin loll ja oskamatu ja hirmul ja kompleksides ja neil meestel ei jäänud muud üle?

To see the Aside click here.To hide the Aside click here.
Et kas päriselt on nii, et ei kontrolli oma tegusid, et läbi une lihtsalt juhuslikult hõõrud end vastu kedagi juhuslikku?
Äkki ma lihtsalt jõin liiga palju alkoholi ja no nad oleksid ju nii väga tahtnud minuga normaalsetel teemadel intellektuaalselt vestelda ja enne igasugust seksuaalset lähenemist vaimse sideme luua, aga ma ei andnud neile võimalust? Ja miks ma üldse pidin jooma? Aga tagasi vaadates meenub see tohutu üksindustunne, unistus täiuslikust armastusest, ja peamiselt sain meestelt mingit hellapoolset, imetlevat tähelepanu ainult siis, kui me koos alkoholi jõime. Kainena oli igasugune tähelepanu pigem sarkastiline, väljakutseid esitav, enesetõestamist nõudev. Siiruseotsingud alkoholis – kui küüniline.

Nüüd muidugi tean, et alkohol ei tee midagi paremaks, aga nooremana tundus tihti ka, et kui olukord on väga ebamugav, sul kästakse teha midagi, mida sa tegelikult ei taha teha, “aga mida kõik normaalsed tüdrukud teevad”, siis alkohol aitab seda (tegelikult tervet, hoiatavat) ebamugavustunnet alla suruda. Ja kui kogu maailm teismelise ümber – teleseriaalid noortekatest seebikateni välja, “Noore Wertheri kannatused” või “Titanic”, klikiajakirjandus või klassiõed, kellel on 15-aastasena 20-aastased kutid jne – rõhutavad, et kui sa oled üksi, siis sa oled luuser; mitte ükski mees ei taha 20-aastast neitsit, sa jääd eluks ajaks üksi, sinust saab hull kassinaine, targad naised hirmutavad mehi, meestele meeldivad sellised-sellised-sellised-sellised naised … Siis võib isegi verinoorena tunduda, et aeg saab kohe otsa, peab riskeerima, ei saa jääda ootama ideaalset meest või ideaalset olukorda või ideaalset esimest suudlust – olgu see siis pealegi selle ilase perverdiga, kes alaealisi tüdrukuid taga ajab.

3.

Olin vast 15-aastane, hääletasin Tallinnasse, poole tee peal võttis peale keegi vanemapoolne Soomlane. Vaikselt liibus käsi käigukangilt minu jalgade vastu, siis jalgade peale, siis kubeme peale. Pakkus välja, et võiksime metsateele pöörata ja oraalseksi teha. Olin hirmul. Suutsin kuidagi rääkimisega selgeks teha, et selline asi mind ei huvita ja seks on paha vmt. Tüüp pani mu Tallinnas kuskil x tööstusrajoonis maha ja sellega lugu lõppes. Minu arvates oli ja on too mees jobu ja peaks istuma kohtupingis. Mina olin samuti jobu, et mina polnud omandanud selleks hetkeks piisavalt tugevust, sellise tegevuse peale keegi kohe otse persse saata. Loodan, et säänseid käperdajaid on tulevikus vähem ja samas loodan, et enda lastele suudan sellise meelekindluse ja enda eest seismise oskuse 15ndaks eluaastaks siiski anda.

2.

Olin keskkooli lõpetanud, st 18-aastane, ja ülikooli sisse saanud. Oli mingi imelik melanhoolne suvi, mida ilmestas pikaaegne, teismeeast alguse saanud depressioon ja selle kulmineerumine, kuna ees ootas täiesti võõras olukord ja kõik sõbrad läksid laiali. Teisest küljest muidugi ka teatav vabanemine, äkki nüüd hakkavad asjad teistmoodi minema.

Augustis pidas paralleelklassivend pidu ja kuigi ma ei olnud nende lähemast sõprusringkonnast, kutsuti mind ka. Mäletan, et mul olid jalas pruunid sametpüksid, ebatavaliselt ebaseksikad, aga mulle meeldisid, ja ilmselt mingi pikem kampsun. Olin vaikne, tagasihoidlik, aga valmis tulevikult vastu võtma, mida see pakkus.

Korterisse astudes anti mulle kohe kätte suur kokteil, mis oli kindlasti alkohoolne, aga ei maitsenud üldse kangena. Tagantjärele saan aru, et see oli ilmselt midagi Long Island Iced Tea vms taolist, kus oli palju alkoholi segamini ja alkoholimaitse neutraliseerimiseks palju sidrunimahla.

Mul on selles õhtust väga hägused mälupildid sellest, kuidas üks paralleelklassivend mind suudlema kippus, ma olin selleks ajaks põrandal ja tukkusin – see alkohol niitis ikka kähku ja põhjalikult –, kuidas ta käsi mu pükstesse ajas ja kuidas me seal n-ö amelesime.

To see the Aside click here.To hide the Aside click here.
Tundsin jälestust nii enda kui ka selle poisi suhtes.
Nende üksikute hetkede põhjal, mis välgatustena sellest ärakustumisest meelde jäid, tundub, et kell ei olnud veel väga palju, teised inimesed olid ümberringi, ma ei tea, kui purjus nemad olid ja millega nemad tegelesid ja kas tõesti tundus, et nende pilgu all on lahvatamas suur armastus.

Hommikul ärkasin põrandal üles, ei olnud päris kindel, kui kaugele asi läks (päris seksini ikkagi mitte), tundsin jälestust nii enda kui ka selle poisi suhtes, aga see oli mu oma süü; ja teiseks, ma ju lähen nendele pidudele, et leida armastust; aga miks mind hakkavad alati käperdama poisid, kes mulle ÜLDSE huvi ei paku! Ja miks need, kes mulle meeldivad, mind isegi ei näe?

Meie edasine suhtlus selle poisiga jäi põgusaks. Tal oli kombeks end sõnumite teel saadetavates “komplimentides” ja “kiitvates” ülistustes ülemäära nautida. Ilmselt ma ei hakkagi kunagi aru saama, kui raske on teismelisel poisil endale pruuti leida, aga pärast seda, kui ta üllalt mulle ütles, et kui ma paar kilo kaalust kaotan, siis ma võin tema tüdruksõbraks hakata, sai lõpuks sellest jandist küllal.

1.

Olime 16-aastased ja lollakalt mässumeelsetena läksime sõbrannaga ühe linnalähedase asula jaanitulele. Jõime kumbki pudeli Rocki – paberist õpilaspiletitega polnud keeruline natuke numbreid moonutada ja alkohol poest jätte saada; aga peole alkoholiga sisse ei saanud, nii et enne värava alt läbipugemist jõime kähku pudelid tühjaks. Päris halb hakkab, kui nii kiiresti juua.

Jaanitulel korjasid meid üles kaks meesterahvast – umbes kolmekümnendates eluaastates eestlane ja venelane. Täna, 32-aastasena, piirab mind kogu sellele olukorrale mõeldes sisse täielik ahastus: mis sa teed, noor tüdruk, kuhu sa enda arust lähed? MILLE JAOKS? Aga kodust oli vaja ära põgeneda, mingi lootus armastuse leidmiseks pidi ju olema, kunagi ei tea ju, kust sa selle leiad! Ma olin ju ühtlasi ka nii “küps”, omaealiste jaoks “liiga intelligentne”, vanemad mehed olid mulle seda korduvalt öelnud.

Olime seal jaanitulel ja millalgi öö poole kutsusid mehed meid endaga kaasa, üks neist elas sealsamas lähedal. Sõbranna jäi eesti mehega ühte tuppa, mina vene mehega teise tuppa.

To see the Aside click here.To hide the Aside click here.
Lähed kurvast ja tigedast kodust ära, loodad, et mujal on helge ja hea, aga ei, veel kurvem, veel kurjem.
Ma ei usu, et ma sel õhtul peale selle ühe Rocki rohkem midagi jõin, kui ehk rüüpasin kellegi teise pudelist, aga sellegi poolest ma väga täpselt ei mäleta. Oli vaja veidi magada enne esimesi busse, aga magamisest ei tulnud suurt midagi välja, sest vene mees imetles mu juukseid, rääkis, kui väga ma talle ta ema meenutan ja palus minult oraalseksi. Ei, protesteerisin mina, ma ei ole selline tüdruk, ma ei taha. “Mis mõttes ei ole selline tüdruk?” imestas mees, peaaegu sama hingetõmbega kirjeldades, kui väga ta mind austab, sest ma meenutan talle ta ema, ja kui keegi kunagi peaks mulle liiga tegema, siis ma lihtsalt kohe helistagu talle, ta tuleb ja peksab selle jobu läbi. “Kõik tüdrukud võtavad suhu, mis mõttes sa ei võta?”

Ma ei teagi, mida ma toonasele endale selles olukorras soovitaks peale selle, et lihtsalt püsti tõusta ja hakata läbi linna koju jalutama. No eks ma hiljem olen sedagi rumalates olukordades teinud. Aga tol õhtul sai vene mees ühe hädise, vastumeelse handjob’i ja mina, vastikusest ja kurbusest (lähed kurvast ja tigedast kodust ära, loodad, et mujal on helge ja hea, aga ei, veel kurvem, veel kurjem) vaevu tukastanuna läksin sõbrannaga varahommikul esimese bussi peale.

Järgmised lood on avaldatud siin.

NB! Oma kogemust saab anonüümselt jagada minaka@feministeerium.ee, et ahistamislood ei jääks sahtlisse.

0
FacebookTwitterEmail

Toeta meid!

Sinu annetus aitab Feministeeriumit töös hoida — algatada uusi projekte, tasuda kaaskirjutajatele ja arendada kohalikku feministlikku mõtet.

Anneta

Loe ka

Keegi ei keela flirtimist

Levivad arvamused, et mehed ei saa enam naistele poolehoidu osutada, kuna esineb oht, et nad saavad hoobilt ahistaja reputatsiooni, nagu…