Meie lood #minaka. 26.

Foto: Ernesto De Quesada, Creave Commons

Kutsusime lugejaid jagama oma lugusid, mis on seotud seksuaalse ahistamisega. See on suur palve, ja me usume, et jagamine aitab. See aitab tuua päevavalgele paljude inimeste vastiku kogemuse ja aitab kaasa paranemisprotsessile. Isiklikule ja ühiskondlikule. Oleme liigutatud saatjate avameelsusest. Need lood on siin (lisanduvad jooksvalt) ja neid saab jätkuvalt saata aadressil minaka@feministeerium.ee.

26.

See oli juba aastaid tagasi. Olin hiljuti kolinud teise linna, peale keskkooli lõppu. Vanuseks umbes 19–20.

Seal linnas olid juba ees ootamas sõbrad, sest olin ka varem kõik suved viibinud sellessamas linnas.

Ühel päeval mainis üks sõber, et tal on sõjaväe lõpupidu ja et kõik pidid kaasa võtma endale kaaslased, justnimelt naissoost, et kas ma viitsiks minna. Kuna midagi muud polnud teha ja ilus suvepäeva oli, siis miks mitte.

Pealelõunal korjas sõbra sõber autoga peale minu, minu sõbra ja veel paar inimest ja sõit algas. Pidu toimus linna lähedal maal, mere ääres, ühes vanas spordikompleksis.

Kohale jõudes selgus, et teised osalejad ei olnud sugugi naissoost kaaslase kaasavõtmise reeglist kinni pidanud. Seega, seal ma olin. Üks tüdruk. Ja suur hulk äsja sõjaväest välja saanud poisse.

Tegelikult oli kõik tore. Alguses. Kindlasti joodi alkoholi. Mina kaasa arvatud. Istuti õues, grilliti. Mõned mängisid võrkpalli, mõned käisid meres ujumas. Selline tore chill.

Juba rohkem õhtupoole, kui pimedaks hakkas kiskuma, tundsin mingi hetk, et ma peaks minema pikali viskama, sest olin vist liiga palju joonud.

Magamine oli korraldatud nii, et olid erinevad toad, kus olid narivoodid. Mina olin ühes toas oma sõbraga ja sellesama sõbraga, kes autoga sinna sõidutas. Mõlemad väga toredad ja normaalsed inimesed.

Läksin siis tuppa ära ja hakkasin magama jääma. Uksed lukku ei käinud vist, sest tegemist oli mingi vana spordikompleksiga ja selle „ühikaga”.

Ärkasin üles selle peale, et mingi tüüp on mulle peale roninud ja nühib ennast vastu mind. Ma ei saanud esialgu aru, mis toimub, sest nagu ma ütlesin: alkohol. Ma sain aru, et see on inimene, kellega ma olin enne õues paar sõna vahetanud. Tundsin ta ära, sest tal oli sama müts peas, mida ma enne nägin. Ma ei olnud temaga eelnevalt tuttav, ei olnud  „flirtinud” eelnevalt.

Ma üritasin teda ära ajada, aga ta ei läinud. Ähmaselt mäletan, et ta rääkis midagi teemal, et mis ma nüüd pirtsutan ja nagunii ma tahan ja miks ma muidu üldse tulin sellisele üritusele. Et selleks ma ju olingi kaasa võetud.

Ma olin täielikus paanikas. Ma ei teadnud, mida teha. Ma ei julgenud karjuma hakata, sest ma tundsin piinlikkust. Piinlik oli ja häbi oli ka. Nagu ma oleksin ise teinud midagi valesti.

Ma hakkasin nutma ja püüdsin välja rabeleda. Vastu hakata.

Lõpuks mul õnnestus kuidagi pääseda tema alt. Õnnelikult ses suhtes, et ta ei jõudnud peale vägivaldse suudlemise midagi muud mulle teha.

Ta oli ka üsna purjus, ma arvan. Jooksin toast välja ja nägin koridoris paari inimest, kes olid ka enne õues olnud. Ma nutsin ja ei suutnud selgelt ennast väljendada, aga sain siiski nii palju räägitud, et see tüüp üritas mind ära vägistada.

Sai selgeks, et ülejäänud seltskonnale sellised mehed ei sobi ja see tüüp sai sealsamas koha peal karistuse.

Ma võin ka mainida, et ma ei olnud provotseeriv ega „miniseelikus”, vaid tavaliste dressipükste ja dressipluusiga, tossud jalas. Üsna ebaatraktiivne, kindlasti ülekaaluline. Mingeid „signaale” ma ka oma arust välja ei saatnud, st ma ei suhelnudki selle tüübiga praktiliselt üldse, paar viisakusväljendit enne.

Minu sõber, kes mu kaasa võttis, tundis suurt kahetsust, ta vabandas ja ütles, et tal ei olnud aimugi, et keegi sealt võiks olla vägivaldne. Ülejäänud ööl olin turvaliselt toas koos oma sõbra ja selle teise sõbraga, kes oli autojuht.

See juhtum on kuidagi unustusehõlma vajunud, ma ei veeda oma päevi selle üle juureldes. Aga praegune avalikustamise laine tõi selle meelde tagasi.

25.

Olen pikalt eri riikides elanud, sealhulgas sellistes, kus nn catcalling ja tänavaahistamine on väga tavalised nähtused. Teismelise tüdrukuna olin harjunud, et mingi kamp mehi võis valjuhäälselt minu välimust kommenteerida. Jalgu, rindu, kas ma olen hot või miks ma ei naerata. Tavapärane oli ka kannul kõndimine, tülitamine. Ma ei mäleta, et ma kunagi oleks sellest teiste naistega rääkinud. Mul olid teatud oma strateegiad, kuidas sellega toime tulla ja olin umbes 14. aastane, kui neid kasutama hakkasin. Näiteks ei vaadanud ma kunagi meestele otsa, möödusin kiirel sammul ja püüdsin kehakeelega näidata, et mul on kiire ja keegi ootab mind. Panin tuima. Tegin tavaliselt näo, et ei kuule ega pane tähele. Kui keegi kannul kõndis, püüdsin võimalikult kiiresti teelt ära pöörata, näiteks poodi astuda. Kandsin sageli võtmeid peos või juukselakki kaasas (pidin koduste vahenditega hakkama saama).

Kõige ebameeldivamad tänavaahistamise kogemused, mis mind siiamaani kummitavad, juhtusid aga Eestis. Olin siis juba vanem, umbes 25 ja mul oli sündinud laps. Ükskord kõndisin koos kolleegidega mööda Tallinna vanalinna tänavat. Me olime asjalikud, rääkisime tööasjadest ja liikusime kiirel tempol. Kandsin põlvedeni ulatuvat seelikut. Ja korraga tunnen, kuidas keegi ajab möödudes käe seeliku alla ja pigistab mind jalgevahest, kõvasti. Sellele ei eelnenud mitte midagi. Ei järgnenud ka midagi, sest kui ma ümber keerasin, nägin ainult eemalduvaid selgu. Väga räpane tunne oli. Ma ei kanna enam eriti seelikuid.

Teine kord kiirustasin sügisõhtul koju, last toitma. Vanalinn oli tühi ja pime, inimesi liikus vähe. Kui ma Raekoja platsi ületasin, seisis seal üks auto, täis noori mehi. Auto sõitis minu juurde, mehed pistsid pead akendest välja ja karjusid, et vägistavad mu ära. Lihtsalt nii karjusidki. Kiirustasin edasi, auto sõitis mulle järgi ja karjumine käis edasi, kuni lipsasin Saiakangi kaudu Pikale tänavale ja hakkasin jooksma. Mõtlesin, et nüüd see juhtubki. Kartsin, et nad tulevad autost välja ja hakkavad järele jooksma, aga auto jäi maha. Kui koju jõudsin, ei osanud ma mehele seletada, miks ma nutan. Mäletan, et ei tahtnud talle juhtunust rääkida. Ma ei käinud pärast seda pikka aega üksi väljas. Linn oli minu jaoks muutnud.

24.

Aasta oli 1991. Olin keskkooliplika, sõitsin trammiga muusikakooli. Seisin trammi tagaotsas akna all ja vaatasin välja. Tramm oli tühi, seepärast ma ei saanudki aru, miks mingi meesterahvas mulle külje alla ronib ja lausa vastu mind naaldub. Liikusin eest ära ja lõpuks vaatasin talle vihaselt otsa. Tema küsis: “A vy takovo nje videli?” ja osutas sõrmega kuhugi allapoole. Vaatasin automaatselt osutatud suunas ja nägin seal muidugi tema pükstest välja võetud peenist. Kõrvus lõi kohisema hirmust ja vihast, püüdsin ta eest ära joosta, aga kuhu sa trammis jooksed, häbi oli ka ja tulemuseks oli suur spermaplekk minu jopel. Läksin selle plekiga muusikakooli, püüdsin seda enne tundi vetsus maha nühkida, aga spermast külma veega ja ilma seebita on üllatavalt raske vabaneda. Klaveritunnis ei pidanud närv vastu, hakkasin nutma, aga meesõpetajale muidugi ei öelnud, milles asi, vaid valetasin, et mul on vanaisa surnud. Kui emale asjast rääkisin (meil oli siis veel usaldussuhe), ütles ta mokaotsast: “Noh, eks see võis vastik olla jah!” ja tegi teist juttu.

Aastal 1996 võtsin uut aastat vastu sõpradega Viinis. Läksime keskööks peaväljakule. Seal oli hullumaja, paugutid plahvatasid inimeste jalge all, kõik trügisid ja rabelesid. Ma ei soovinud muud kui sealt eluga pääseda ja siis tundsin, et keegi pigistab mu tagumikku. Vahtisin hullunult ringi ja nägin enda taga hindu näojoontega meest, kes irvitades mulle otsa vahtis ja käe mu rindade järele sirutas (ei, mul oli ikka soe jope seljas ja pikad püksid jalas, uusaastaöö ju). Ma läksin endast nii välja, et hakkasin seda meest rusikaga näkku taguma, mõtlesin, et löön tal ninaluu puruks. Sõbranna tiris mind minema ja korrutas “rahune maha, rahune maha!”, aga mees ainult irvitas, nagu oleks ma tal põske patsutanud. See jõuetu viha tunne, et “ma ei pääse kuhugi, ma ei saa ära joosta ja sa käperdad mind!”, meenus ka praegu seda kirjutades.

23.

Ma ei ole oma lugusid rääkida tahtnud, aga nüüd tundsin, et pean.

Olin esimese aasta tudeng ning jalutasin ühel kevadpäeval koolist koju. Päike siras, tee lookles läbi ühe suure lageda krundi Tallinna kesklinnas, mida ääristasid puud ja põõsad ning mida kohalikud tihtipeale oma teekonna lühendamiseks kasutasid. Poole krundi peal kõndis mulle vastu keskealine mees. Minuga kohakuti jõudes haaras ta äkki mul ümbert kinni ja sisistas vigases eesti keeles, et vägistab mu nüüd ära. Ma olin segaduses – on see mingi nali? Keset päeva, põhimõtteliselt avalikus kohas, lihtsalt nii? Mees hakkas mind põõsaste poole tirima, kuid suutsin end lahti rabeleda. Esimese asjana pistsin jooksu – kiirelt ja kaugele siit! Kuid siis tekkis mul äkki kohutav viha kogu situatsiooni peale, jäin seisma ning jooksin tagasi. Seisin mehest mõne meetri kaugusel ja lihtsalt röökisin ta peale. Ta lihtsalt seisis ja vaatas mind hämminguga. Õnneks tuli mul läbi vihahoo meelde, et liiga julge ei tasuks siiski olla ning läksin lõpuks suure ringiga koju.

22.

Minu ahistamislugu, mida jagan, ei ole seotud tööalase hierarhiaga, vaid on juhuslik ahistamine suveüritusel. Mis ei tähenda, et see oleks vähem kaalukam. Vastupidi, olen kogenud ka karjääriredel ääres onuheinotamist (“Mis ajast – /asutuse nimi/ – tibid peatoimetajaks saavad”), kuid kuna siis suutsin enda eest seista, taandus see minu silmis lihtsalt meesterahva matslikuseks (see, et pärast ei suudetud vabandada ja jäädi korrutama, et ma ei saa naljast aru, on loomulikult veel omaette teema).

Trauma, mis on jäänud kummitama, pärineb aga ajast, kui olin 13-aastane. Ja tegelikult ei olnud see mu esimene seksuaalse alatooniga lähenemiskatse täiskasvanud mehe poolt – 2. klassi õpilasena nägin kord koduteel liputajat, kuid sellest on meelde jäänud vaid puu, mille taga ta seisis.

13-aastaselt oli mul värskelt lõigatud poisipea, selline, mis jätab kaela paljaks. Ma olin ka väga pikk ja sale, pigem aga omaettehoidev ja vaikne. Eelmisel päeval oli toimunud külapidu väikses kalurikülas, kuid rahvast oli tohutult palju kohale voorinud. Järgneval päeval läksid kohalikud peopaika koristama, sealhulgas ka mina ja ema, sest suvitasime tädi juures, kes on tolle külaseltsi aktiivne liige ja korraldaja. Mäletan, et oli jube tüütu ja igav. Aga intsident juhtus nii äkki ja kestis vaid hetke. Jääknähtudega külamees tõmbas oma kareda käeseljaga üle mu kaela ja ütles “Luige kael”. Ehmusin tohutult, kuid kõik oli juba läbi; kõik tundus nii juhuslik. Hiljem rääkisin sellest emale, kes ütles, et “ta ei mõelnud sellega ilmselt midagi halba”. Praegu mõtlen, et nii see, et ema tegu oma vastuses pisendada püüdis, kui ka minu võimetus reageerida, on põhjused, miks ma sellest veel mõtlen. Täiskasvanud naisena olen ju ikka näiteks baaris tundnud kellegi tagamõttega riivamisi, katsumisi jne, kuid võimalus neile selle eest kasvõi vaid varba peale astuda aitab asja veidigi tasakaalu viia.

21.

Olin pikaajalises suhtes, elasime koos. Tema tahtis tihemini seksida kui mina. Ühel õhtul mangus pikalt kuni ma enam vaielda ei viitsinud ja lasin tal endaga vaikselt lebades teha, mis tahtis. Kui ta oli lõpetanud, siis ütles mulle pahaselt, et tundis nagu oleks mind vägistanud. Tundsin end süüdi ja edaspidi teesklesin iha ka siis kui ise ei tahtnud. Jäi kummitama, ei osanud juhtunut kuidagi liigitada ja mõtlesin, et äkki nii käibki. Kord küsisin sõbrannalt, mis ta arvab, kas see on vägistamise piiriala, aga ta ütles, et ma ei tea vägistamisest midagi ja kujutan endale seda ette. Siiani ei tea, mis see oli ja miks iga kord #minaka lugusid lugedes kummitama hakkab.

Eelmised lood on avaldatud siin ja siin

NB! Oma kogemust saab anonüümselt jagada minaka@feministeerium.ee, et ahistamislood ei jääks sahtlisse.

7
FacebookTwitterEmail

Toeta meid!

Sinu annetus aitab Feministeeriumit töös hoida — algatada uusi projekte, tasuda kaaskirjutajatele ja arendada kohalikku feministlikku mõtet.

Anneta

Loe ka

Keegi ei keela flirtimist

Levivad arvamused, et mehed ei saa enam naistele poolehoidu osutada, kuna esineb oht, et nad saavad hoobilt ahistaja reputatsiooni, nagu…

Kes väärivad õiglust ja halastust?

Mina, nagu paljud teisedki, lugesin eile hommikul Eesti Vabariigi justiitsministri avaldust. Jah, mitte salaja lindistatud ja kuskilt pahatahtlikult lekitatud emotsionaalset…