Merike Kaunissaare: ma tahaksin, et naised oleksid ka “meie”, mitte “nemad”

Kohalike valimiste eel vestleb Feministeerium naistega, kes on hiljuti poliitikasse tulnud. Seekord kohtusime Merike Kaunissaarega, kes kandideerib IRLi nimekirjas. Küsisime temalt, miks IRL ning vestlesime sootundlikust eelarvestamisest, rahvuslikkusest ja sellest, miks naisi ja lapsi käsitletakse kui raamatupidamislikku kulu.

Mind huvitab sinu poliitiline karjäär. Millal otsustasid poliitikasse minna? Miks?

Sõnad “poliitiline karjäär” tunduvad nii suurelised! Samas mõtlen, et tüüpiline naiselik suhtumine, kohe hakkan vähendama ennast. Ma olen eluaeg olnud ühiskondlikult aktiivne. Näiteks, kui ma olin nõukaaja lõpus linnakunstnik ja ERSP tahtis Tartusse oma stendi, siis leiti täitevkomiteest, et eelkõige kujundusspetsialist peaks ütlema, kas ja mil moel see peaks realiseeruma. Kui stendile hakkasid ilmuma plakatid “Vene väed välja!” ja muud nn ekstremistlikku juttu, pidas linna juhtkond just kunstnikku sobivaks instantsiks, kelle kohus on asi ära keelata. Kes siis oleks tahtnud Eesti rahvusliku sõltumatuse partei seinalehe ärakeelamisega sel segasel ajal oma niigi ärevalt värisevaid käsi määrida. Eks siis väitsin, et see stend on seesama ilus kast, mille ma sobivasse kohta lubasin ja selle ärakeelamine käib pigem keelama käskijate kui minu palga sisse. Ka praegu meeldib mulle sõna sekka öelda.

Kandideerid IRLi nimekirjas. Miks?

Olen ka erakonna liige. Kaks koosseisu tagasi kandideerisin esimest korda, mulle tehti ettepanek. Olin tollal (2002.–2008. aasta. Toim) SA TÜ Kliinikumi lastefondi juhataja ja rohkem avalikkuses nähtav. Olen olnud linnavolikogu liige ja asendusliige. Samuti volikogu komisjonides – arengu- ja planeerimiskomisjonis ning sotsiaalkomisjonis, volikogu liikmena ka Tartu Kultuurkapitali nõukogus. Mu poeg ütleb, et mu poliitilistes veendumustes on suur osa raskel lapsepõlvel (naerab). Olen lõpetanud Maardu Keskkooli, kus oli ühes koolimajas koos tuhat paljurahvuselist ja kakssada eesti last. Kogu alevis polnud eesti keelega pea midagi teha. Nüüd on asi küll parem – samas, kui mu vana ema seal lühikest aega hooldushaiglas oli, tuli märkuse peale, et ka palatitäis eesti rahvusest memmesid tahaksid puhketoas Eesti kanalilt telerit vaadata vastuseks, et „õppigu vene keel ära ja vaadaku“ – parasjagu vaadati Ida-Ukraina vallutamist.

Kas sa tunned, et IRL ka praegu räägib sinu vaadete eest?

Mul on olnud palju kõhklusi väljaütlemiste suhtes, mis sealt poolt vahel tulevad. Eelmiste parlamendivalimiste kontekstis näis mõne mehe toimetamine meenutavat eelkõige Mogri Märti. Kaia Ivat kahjuks partei esimeheks napilt ei valitud – siiski oli häälte seis kaunis tasavägine. Ma kindlasti pole nõus “Kinder, Küche, Kirche” lähenemisega. Ja et naiste asi on olla nimekirjades tagapool – kahekümnendad, viiekümnendad – kuskil, kus nad üleüldiselt parteile hääli, aga mitte endale sõnaõigusega kohti toovad. Ka mõned naised on seal ise öelnud, et ka parlamenti kandideerides on eesmärgiks olla „eelkõige meeste abilised“. Sellega ma ka kindlasti ei nõustu. Rahvuskonservatism ei pea tähendama mingeid 30ndate eluvaateid ja naised ei ole inimestena eelkõige abiinimesed.

Kas rahvuslik mõõde on praegusajal üldse oluline?

Merike Kaunissaare. Erakogu

Mind kõnetab näiteks see, kuidas noored oma tundeid väljendavad. Kuidas vabatahtlikult välditakse emotsioonide väljendamisel oma rahva traditsioone, eelistades väljendeid, nagu OMG või aww, urghh või midagi taolist. Kuidas see urghh vanaemale öeldult kõlab ja mida see talle tähendab? Ma ei kujuta ette, et eestlane lõpetaks lauseid ja kirjutaks praegu sujuvalt иди ты või ну давай. Tuttavad on kurtnud, et lapsed lähevad sõpradega lobisedes sujuvalt üle inglise keelele.

Ma olen selles dimensioonis isamaaline, et mulle meeldib omas kultuuris elada, seda luksust väärtustada ja see ei tähenda kindlasti ei omas kodus ümberrahvustumist ega siinsete võõraste vaenamist.

Oled sotsiaalmeedias ja oma esinemistes, aga ka akadeemilises töös sõnakas võrdsusteemadel, naiste representatsiooni ja kujutamise teemal. Kas sul on mõttekaaslasi erakonnas?

On – teised naised, aga mitte kõik. Ja ikka ka mõni mees. Ma arvan, et isamaaliseks inimeseks olemine ei tohiks eeldada sugugi seda, et ühtlasi peaks ka homosid ja teiserahvuselisi vaenama, et peaks naisi kööki või kuhugi mujale mistahes nn naiste asjadega tegelema lükkama. Mul on kurb näha, kuidas meie riigi viie rikkama riigi hulka viinud valdavalt keskealised ja vanemad naised – õpetajad – on avalikkuses täiesti nähtamatud, nende maailma mastaabis tulemuslik ja kiiduväärne raske töö on väärilise palgaga tasustamata. Milline nii läbivas dimensioonis saavutus saaks olla sama nähtamatu? Valdkonnana alla keskmist tasustatud? Avalikkuses väljapaistvate isikute tasemel tunnustamata?

Minu jaoks ei ole miski muu Eestis suurem investeering kui lapsed. Mitte et „paneme“ nad – nemad – (rõhutab), sünnitama, nad kasvatama ja nad õpetama – „meie küsimus on – kuidas neid küll panna seda tegema?“, vaid et lapsed ei tohi olla vaesusoht, kaalumine: kas ma saan seda riski endale lubada? Terved lapsed tähendavad naisele üksnes järgmise lapse saamisega suurenevat eluaegset palgalõhet ja vanaduses surmani pensionilõhet. Ja kui laste ja nende tervisega on probleeme, siis on asi enamasti emale kui hooldajale hoopis hull. See on suures plaanis muidugi parlamendi probleem, aga ka omavalitsuse tasandil saab midagi ära teha. Heategevusfondis töötades üritasin laste tervise probleeme tuua suuremale arutlusväljale ja olles olnud vähihaigete laste vanemate kogemusnõustaja, püüdsin iga raskesti haige lapse kõrval vanemat toetada. Suurelt mõtlemise kõrval ei tohi „nende“ igapäevast väikest ainust elu ära unustada.

Mida sinu feminism esindab?

Ma pean ennast raudselt feministiks. Minu jaoks on olulised väga lihtsad asjad: võrdsed õigused, võrdne kohtlemine, võrdne panus, võrdne tunnustus. Võrdväärne, mitte ühesugune. Inimene on eelkõige inimene, see ongi feminism. See ei ole võrdõiguslikkus, kui meediapildil on tavapäraselt kolm meest ja üks naine, me vaatame harjunult sellele pildile otsa ning näeme tavasuhtes 3 : 1 igati võrdset esindatust. Meediatähelepanu on oluline ühiskondlik ressurss. Kui sõna võtab akadeemik, loeme seda esilehelt – kui sõna võtab naissoost akadeemik, tuleb edasi liikuda roosale lehele, rubriiki „Sõbranna“. Et naised olgu rakkes naisteasjadega ja need naisteasjad ei ole ühiskonnale olulised asjad. Suured masinad, peened masinad ja nende tundjad on palju tähtsamad kui väiksed lapsed ja nende kasvatajad. Et vanad mehed dotseerivad, mida noored naised peaksid … Mulle sedasorti võrdsus ei sobi.

Muidugi kerkivad mingid teemad koos valimistega üles ka tähtsate meeste retoorikas. Näiteks Jüri Mõis räägib praegu lasteaedadest ja mina mõtlen, et härra Mõis ja lasteaiad? Ainus ühenduslüli nende teemade vahel minu peas on küll ainult valimised ja püütav häältesaak.

Mis su teema on kohalike omavalitsuste valimistel?

Minu kõige sügavam veendumus baasiliselt ongi see, et naised peavad olema ühiskonna asjade korraldamisel võrdselt meestega esindatud. Mul ei ole arusaama, et me peaksime ainult üht või teist tegevust tegema, et asja parandada, vaid et see peaks olema läbiv teema. Elu on konkreetne – ja mingid konkreetsed küsimused on tihti naistele olulised, meestele mitte, vanadele olulised, noortele mitte. Samamoodi, nagu tuleb arvestada noori, tuleb arvestada vanu. Maailm ei saa olla ainult 35–55-aastaste meeste nägu, ei saa nõustuda, et vaid nende päralt oleks õigus ütelda „meie seisukoht“ ja teistelt unustame küsida, mida nemad vajavad. Ma tahan, et naised oleksid ka “meie”, mitte “nemad”.

Nii et vanusemõõde on ka oluline?

See on väga oluline. Kodus me mehega ironiseerime, et jah – loomulikult peavad kõik edaspidi töötama kuni 70-aastani, aga loomulikult mitte meie nooruslikus kollektiivis; sa võiksid nüüd tagasi tõmmata, sest teised tahavad ka seda ametit proovida! Muidugi – kuskil vähenõudlikumal kohal, veerand- kuni kolmveerand kohaga, pensioni kõrvalt, tasapisi. Tänavat pühkida või ühe paberi pealt teisele midagi vähemtähtsat kirjutada.

Kas oled ise kogenud poliitikas alavääristavat, teistmoodi kohtlemist?

Mu praegused tööd on sellised, et mul pole niisugust töökollektiivi nagu tollal linnavalitsuse osakonnas. Kord sain seal näiteks oma suureks üllatuseks teada, et asutuse keskhariduse ja lihtsakoeliste tööülesannetega autojuht saab just sama palju palka kui mina spetsialistina ja väljendatud imestuse peale öeldi, et aga tal on ju naine ja lapsed toita. Loodan, et asjad on kolmekümne aastaga ka paranenud. Avalikkuses imestan jätkuvalt „peast raseda“ ja „ära kaaguta“ tüüpi ütlusi. Kui aga vaadata ETV saate Foorum uue hooaja übermaskuliinseid tiitreid, siis on kahjuks juba sissejuhatuse toonist näha, et naistel lipsustatud poliitikasse asja ei peaks olema.

Aga kodused toetavad su poliitikatööd?

Jah, mees ja lapsed toetavad igati.

Kuidas su teema IRLis vastuvõttu leiab?

Eks on ilmselt neid, kes peavad mind väga imelikuks radikaaliks ja on neid, kellega on mul üsna sarnased arusaamad. Ma kindlasti ei ole üksik hull. Kui me viimati naiste kohti nimekirjades arutasime ja ma nõudsin, et esimene naine peab kindlasti eespool olema kui algselt plaanitud, siis see läks läbi. Oli vastaseid (sõnakas ärimees teadis kindlalt, et „ka feministid tunnistavad, et naised hääletavad eelkõige mehi ja etteotsa tuleb panna mehed, sest ka naised hääletavad eelkõige mehi“), aga oli ka meeste seas pooldajaid. Esiotsas on väga äge tegus naine – pikaaegne Tartu Tervishoiu Kõrgkooli rektor Anneli Kannus.

Foto: Maarja Lõhmus

IRLi naiskogu – kas seal arutatud küsimused jõuavad ka suurele lauale?

Eks vahel ikka kipub ka nii olema, et naiskogu peab koosolekut ja siis saabub üks mees kontorist, kes ei kuula ei eelmist juttu, ei järgmist juttu, lihtsalt peab oma kõne maha ja lahkub. Ta võib muidugi ka lolliks teha ennast nii ja on juhtunud et ongi teinud. Küsimused õnneks jõuavad suurele lauale.

Naiskogu liikmed ei ole ka sugugi alati ühte meelt, ikka on nii, et arvamused erinevad, on arvamusi, millega nõustun ja neid millega mitte. Aga mina ei usu, et on ühtegi parteid, kus kõik inimesed võivad kõikide teiste eetiliste hoiakute ja põhiveendumustega samastuda või kõigi väljaütlemiste taha astuda. Loomulikult tekivad oma mõttekaaslased – lähemad ja kaugemad. Mõne puhul mõtled küll, et oled ühes parteis, aga juttu kuulates lööb vererõhk üles. Aga kust need täiuslikud kaastöötajad siis leitakse? Püüan oma seisukohti selgitada. Kuskil on muidugi ka see piir, kus oma veendumuste vastu olulistes küsimustes enam minna ei saa.

Miks peaks olema naised otsustuste juures?

Toon lihtsa näite. Tol ammusel ajal panin linnaeelarve planeerimise ajal alati eelarveprojekti, et ristmikel lastaks kõnnitee äär madalamaks, et oleks võimalik lapsekäruga sõita. Ja igal aastal oli see esimene asi, mis eelarvest välja visati. Samas hoovist tänavale väljasõidukohtades oli alati serv sujuva üleminekuga, sest autot ei tohi ju lõhkuda. Kui ma Sõpruse silla pealesõidu puhul hakkasin asja uurima, et miks kõnnitee ja sõidutee serva kõrgusvahe on nii suur, pea 30 cm – vanem inimene ei jaksa ju nii kõrgele astudagi – siis öeldi, et sõidutee on tehtud sellise arvestusega, et saaks ükskord teise ja võib-olla ka veel kolmandagi kihi asfalti peale panna. Ja tulebki välja, mis kellele on tähtis. Inimese – naise, lapse, vanainimese ebamugavus, kasvõi jalgratturite – ebamugavus, kukkumisrisk, ohutus versus kallid ja tähtsad autod. Nüüd on asi paranenud, ilmselt seetõttu, et mehed on hakanud jalgratastega sõitma. Isad liiguvad lastega rohkem kui varem. Ratastooliinimesed peavad saama ligipääsu. Sildiga “Kaasav eelarve 2016” näen näen nüüd neid pehmendatud üleminekuid ka oma linnajaos Raadil ja rõõmustan.

Ja just sedasorti näidete pärast peabki olema neid inimesi poliitikas, kes rohkem kärudega sõidavad ja kes peavad koos vanainimesega või ratastooliga üle tee saama. Kõige üldinimlik mõõt ei ole ainult keskealine terve mees, olulised on ka kõik teised ja meil, teistel peab olema sõnaõigus ise oma vajaduse eest seismisel ja selle õiguse eest tuleb seista.

Merike Kaunissaare kandideerib Isamaa ja Respublica Liidu nimekirjas Tartu linnas. Ta on Waldorfi lasteaia osakoormusega juhataja, disainer ja Eesti Kunstiakadeemia doktorant. Teisi intervjuusid loe siit.

 

9
FacebookTwitterEmail

Aita areneda Eesti feministlikul mõttel!

Sinu annetus aitab Feministeeriumit töös hoida — algatada uusi projekte, tasuda kaaskirjutajatele ja arendada kohalikku feministlikku mõtet.

Anneta

Loe ka