Mida tähendab avatud rahvusvaheline rahvuslikkus?

Feministeeriumi märkmed 25. Viljandi pärimusmuusika festivalilt “Uut ja vana!”

Festival oli võrratult hästi organiseeritud ja pakkus mõnusat äraolemist väga mitmesuguste ootuste ja vajadustega publikule. Võis ikka juhtuda, et feministid istusid kõrvuti laudades iibeobsessiivsete alkoholilembeste ekspoliitikutega, kõigil seltsis lapsed ühtemoodi jäätist limpsimas, nautides sama torupillijoru. Kui eelmisel aastal käisime Feministeeriumiga folgil uurimas, kuidas Viljandi festival alapealkirjaga “Naiste hääl” naisküsimusele läheneb, sai selgeks, et lisaks programmile väärib eraldi tähelepanu festivali olme ja publikum. Tänavune festival oli neis valdkondades veel edasi arenenud ning teemapüstitus oli pärimuskultuuri toimimisviiside suhtes rohkem keskmes.

Heaolu koos ilusate meestega

Piiratud festivaliala oli organiseeritud mugavaks ja turvaliseks, väärides eraldi heaolutiitlit. Kuskil polnud iga suurürituse suurimat hirmu — maani täis murumütsidega sinimustvalge käevõruga jõmmide armeed, kes ähvardavad noortele naistele peale langeda, nagu aastaid tagasi võis juhtuda. Lastele oli ehitatud puust mängumaakond, kõigile pakuti mahe- jm gurmeetoitu vaheldumisi vorsti ja kohviga. Programmis pakuti kõiki kultuurse tarbimise kultuurivorme saunast ja ujumisest, lugemise ja kunstinäitusteni, reivide ja spontaansete üllatuskontsertideni. Publik oli peoks pannud selga paremad riided ja teinud pähe värske soengu. Eriti paistsid uue tasemega silma hästihoolitsetud mehed, trotsides vana lõõpi, et sobitumise eesmärgil tõmmatakse folgiks selga vanaisade kulunumad riided.

President Kersti Kaljulaid avas festivali intrigeeriva mõttekäiguga: “Näitame kõikidele neile, kes arvavad, et avatus ja rahvuslus on kaks vastandmõistet – tegelikult see niimoodi ei ole! Folk on rahvuslik ja folk on rahvusvaheline.” See kutsung on suurepärane mõtestamaks rahvuslust inimsõbralikuks, mõistes seda kultuuripärandi hoidmise, mitte etnilise tõupuhtuse fašismi läbi, nagu pahatihti kombeks. Aga mida võiks tähendada avatud rahvusvaheline rahvuslikkus? Viljandis tähendas see sõbralikku õhkkonda ja mitmekesist valikut kõiges, et igaüks leiaks endale kõige parema.

Mängumaakond. Foto Linda-Liis Eek

Näiteks rahvusvahelisest rahvuslikust avatusest olid Eesti ETNO laagrilised tantsimas maooride rituaalset sõjatantsu haka, mida tänapäeva Uus-Meremaal võib näha enamasti enne ragbivõistluseid. Etnokad suhtusid muidu meestetantsuks peetavasse rituaali nüüdisaegse profaansusega, nii et koos tantsisid nii poisid kui ka tüdrukud, nagu naised mängivad juba pea sada aastat torupilli ning kõik traditsioonid jäävad püsima vaid ajas vabalt muundudes, mitte karmis konservis. Võib-olla tantsivad ka naised kunagi haka esiridades, võib-olla muutub see ebavajalikuks piiriks, mida kombata, sest traditsioonilised soorollid on kultuuripraktikates (nt laul, tants, lugude jutustamine, käsitöö) alati olnud kõigile avatud katsetada. Aga tavad on ette näinud rollide jaotamise, et tähistada erinevust, kuni on saabunud aeg jälle muutuda.

Haka-tants. Foto Aivo Põlluäär

Arutelude ja tähelepanu vaatenurk

Kuigi programmis on aastast aastasse palju korduseid ja mõned mehed mängivad kolm dekaadi ühte ja sama plaati eriliste muutusteta, osutab festivali pealkiri arutelude ja tähelepanu perspektiivile. Esiteks, kas festival võistleb mõttetuseni üldistatud teemapüstituste rallil laulupidudega või otsustab kunstiline juht midagi tervikuga öelda? Mullune “Naiste hääl” andis võimaluse kiita ja tunnustada folginaisi ning kujunes seni vahest üheks meelihaaravamaiks teemapüstituseks Eesti festivalimaastikul, mis siis, et ajakirjandus takerdus küsimustega pigem stampidesse. Tuleb siiski tunnistada, et laulupeoga võrreldes on Viljandi festival Eesti venelastele vähem atraktiivne, nii et avatud rahvusluse plaanis arenguruumi veel jagub.

To see the Aside click here.To hide the Aside click here.
Tuleb siiski tunnistada, et laulupeoga võrreldes on Viljandi festival Eesti venelastele vähem atraktiivne, nii et avatud rahvusluse plaanis arenguruumi veel jagub.

25. festivali teema oli “Uut ja vana”, mis tähendab kellelegi tuule alla tegemist ja ähvardab väikest juubelit tähistava festivali puhul nostalgiaga. Viimast oli võimalik täielikult vältida, jättes käimata või lahkudes kontsertidelt, kus esitati seksistlikke või abjektseid laule, kuidas mehel on iga päev uus naine. Vähemalt Naised Köögis ja Curly Strings on teinud sellistele lauludele oma vastumürgid ja vaadake, kui populaarsed on need bändid praegu! Üks esinejatest ütles, et tema jaoks oli teemapüstitus väga oluline lähtepunkt, mille najal kontserdi kava üles ehitada. Folkmuusika tegemine on töö arhiiviallikatega, mõnikord nende põhjal uute laulude kirjutamine, aga alati uue ja vana kaasaega mõtestamine. Vana aega, konteksti ja tähendust korrata ei saa, aga pärimuskultuur annab võimaluse vanu kujundeid värskelt avastada, kus omaette nauding on nende kaudu ajas veidi rännata ja ühiskondi oma häälega loodud tunnetuses võrrelda.

Taustal Vox Clamantis, eespool Verska Naasõ. Foto Aivo Põlluäär

Taotlus on puudutada isiklikult

Valdav osa pärimusmuusikast ajab taga isiklikult puudutava ehedust, omamoodi emantsipatsiooni, mida mõtestatakse üpris erinevalt. Eheduse leidmise eeldus on kultuuriline mitmekesisus nii allikate kui ka vastuvõtjate seas. Jaan-Eik Tulve juhitud Vox Clamantis ja Janika Orase õpetatud Verska Naasõ ühiskontsert oli eelkõige huvitav kombinatsioon ladinakeelse kirikulaulu traditsioonist ja setode peaaegu ununenud kristlikest lugulauludest. Neid koos kuulates on võimalik mõlemat kultuuri paremini mõista ning näha, kuidas seto laulus palvetatakse Jeesuse ja Neitsi Maarja kui isiklike sõprade poole, et nad appi tuleks, samas kui ladinakeelsetes lauludes jäädakse tunduvalt abstraktsemaks ja distantseeritumaks. Usuleiges Eestis on sellise kombinatsioon igati uudne elamus kultuuride kokkupõrkest – kõige kõvemini põrkab teadmine, et veel hiljuti oldi siin väga usklikud ja nüüd ei teata, kas ristimata inimene üldse ristimärki võib teha.

Kaasamise tagamõte

Teistmoodi ehedust otsivad paljud koosseisud, kes püüavad publikut laulu ja tantsuga kaasata. Idee poolest on pooltuttava materjali kaasalaulmine bändiga ebamugav, aga praktikas on see päris tore. Kaasamise üks eesmärk on rõhutada, et rahvamuusika on kõigile. Teisalt on hääle tegemine – eriti otsese tähenduse ja moraalita sõnade või korduste laulmine – seisukohasegasel tõepõhjata ajastul omaette teraapiavorm. See on raputav julgustus teha häält, mida praeguseks vajavad nii naised kui ka mehed, vanad kui ka noored.

Viljandi folk music festival at it's best. #viljandifolkmusicfestival #janblake #raymondsereba

A post shared by Liina Juhanson (@liinajuhanson) on

Publiku üks vanu lemmikuid on Suurbritannia-Jamaika päritolu jutuvestja Jan Blake, kes Elevandiluurannikult pärit Norra muusiku Raymond Serebaga rääkis, laulis ja tantsis pooleteisetunnine muinasjutu. Ta lood vastavad ühelt poolt kokkuleppelisele arusaamale, et pärimus kannab mingisugust moraali, teisest küljest üllatab pärimuslike lugude moraal tihti suurema inimsõbralikkuse ja empaatilise mõistmisega kui nüüdisaegne. Publikule meeldib võimsa naisega aafrika laule kaasa laulda, kes muudkui torgib, et ärge olge nii leiged: hõigake ometi oma eneseväärikus kohale! Seekord jutustas Blake loo rahvast, kes unustas oma vaeseid üleval pidada ja pöördus nende vastu. See tõi kaasa lõputu kurbuse needuse ja hirmuvalitsuse, kuni saabusid hästikasvatatud noored mehed, kes vastasid kurbusele kõikevõitva headusega. Loo teine pool tuletas meelde, et igaüks, iga naine, peab meeles pidama, et ei tohi lasta end maha tallata teiste pahatahtlikkusest, vaid saagu mis saab kasvatada sisemist usku iseendasse. Ootamatul kombel lõppes muidu igati tänapäeva moraali ideaale kandev muinasjutt sisuliselt vägistamisega ja sellele ei järgnenudki jumalate viha, vaid seda käsitleti vajaliku ohvrina.

Avatud rahvuslus kui moraalita lugu

Ega lood saagi liialt elust hälbida, nii ongi rõõm, et elulisi teemasid rahvajuttudes ja muinasjuttudes hoole ja avatusega käsitletakse. Moraalitseda on lihtne, moraalitu olla on aga eraldi kunst. Selle poolest armastatakse üleilmselt eesti jutuvestjat Piret Pääri, kes vahel isegi imestab oma oskuse üle jutustada nn moraalituid lugusid. Moraalita lugu on nagu avatud rahvuslus — sellel on oma piirkondlik esteetika. Aga loo puänt jätab otsad niipalju lahtiseks, et pakub vabadusetunnet. Põhiline pole see, et tuleb jõuda ühest punktist kindlasse teise, vaid nüansid, kuidas kuhugi jõutakse, mis kujundeid lugu pakub, kuidas inimene oma valikud teeb.

To see the Aside click here.To hide the Aside click here.
Palju kaasamisvõimalusi alles ootavad realiseerimist, ent feministlikust perspektiivist võib küll öelda, et näha on positiivset arengut.

Viljandi folk “Uut ja vana” mõtestas pärimusmuusikat kui sellist festivali ajalugu pidi. Uued koosseisud on muutunud sotsiaalkriitilisemateks ja musikaalsemateks. Palju kaasamisvõimalusi alles ootavad realiseerimist, ent feministlikust perspektiivist võib küll öelda, et näha on positiivset arengut. Olen aastaid kuulnud festivali kõige erinevamatel kontsertide lugusid vaeslastest, kes on käinud tee ilusaks, kellest saab kannel või kavalusega rikas, vaimsest vaesusest maiste murede ees ning vaesuse nõiaringi traagikast, kus vaim võib ikka rikas olla. Nii olengi aastaid oodanud festivali alateemat “Oh, mina vaene!” See on teema, mis rahvuslikku veel avatumalt käsitleda aitaks ja lubaks keskenduda suurele arhiivimaterjalide lahmakale ja taustalugudele, mis seni on käinud kaasas sõna lausumata.

3
FacebookTwitterEmail

Lugu meeldis?

Toeta meid! Sinu annetus aitab Feministeeriumit töös hoida — algatada uusi projekte, tasuda kaaskirjutajatele ja arendada kohalikku feministlikku mõtet.

Anneta

Loe ka