Miks ma ikka veel kardan rääkida?

Фото: Arild Storaas (creative commons)

Hoiatus! Artikli sisu võib olla häiriv!

Vene- ja ukrainakeelses internetikeskkonnas koguvad üha suuremat populaarsust hashtag’id #MaEiKardaRääkida, tõlgituna ka inglise keelde #IAmNotAfraid. Nimelt kirjutas ukraina ajakirjanik Anastassia Melnitšenko, kuidas teda alates kuuendast eluaasast seksuaalselt ära kasutati, ja kutsus teisigi tüdrukuid oma lugusid jagama.

Sarnased sotsiaalvõrgustike aktsioonid, mis on rajatud isiklikele lugudele ja mis peegeldavad traumeerivat kogemust või soolist diskrimineerimist, on inglise- ja hispaaniakeelses keskkonnas levinud juba mitu aastat, samas kui venekeelses internetis leidus seni vaid välismaiste kogemuste tõlkelugusid. Ent nüüd julges seksuaalsest vägivallast kirjutada suur hulk post-nõukogude keskkonnast pärit naisi. Üllataval kombel ei paelunud teema seekord ainult internetitarbijate, vaid ka meedia tähelepanu. Neid lugusid on sadu, kuid minu oma pole nende hulgast. Sest #maIkkaVeelKardanRääkida.

Vägistamine sõbralikus keskkonnas

Mind on korra vägistatud, ent ma ei saanud sellest kohe aru. Kuidas sai siis midagi sellist juhtuda? Selgub, et see polegi nii raske. Õppisin Peterburis, ülikooli neljandal kursusel, kui sõitsin kord oma noorema nõo sünnipäevale. See oli lõbus tudengipidu – teise kursuse tudengid tähistasid suvilas kolmekordset sünnipäeva. Jah, oli palju alkoholi, ent seltskondki oli suur ja noored olid kõik meeldivad ja sõbralikud, headest ülikoolidest ja puha.

To see the Aside click here.To hide the Aside click here.

Üllataval kombel ei paelunud teema seekord ainult internetitarbijate, vaid ka meedia tähelepanu. Neid lugusid on sadu, kuid minu oma pole nende hulgast. Sest #maIkkaVeelKardanRääkida.

Lõpuks tutvusin oma nõo kursakaaslastega, sarmika paariga, kes olid tema lähedased sõbrad. Noored olid astunud ülikooli pärast kolledžit, mistõttu olid ülejäänud seltskonnast pisut vanemad. Leidsime vanuse tõttu kähku ühise keele, aga ka seepärast, et mu nõbu oli neist nii hästi rääkinud – mulle tundus, nagu oleksime ammu juba tuttavad. Selleks ajaks olid nad pikalt koos olnud, elasid koos ning isegi pulmad olid vaid raha- ja ajaküsimus. Mäletan selgelt, kui liigutav oli noormehe osavõtlikkus, ta oli ümbritseva suhtes nii tähelepanelik. Ja üldse, ta oli ju lihtsalt ideaalne noor inimene! Viitsis suvilapeole isegi triiksärgi selga tõmmata!

Edasi oli palju suhtlemist lõbusas seltskonnas. Ühel hetkel sain aru, et seesama noormees püüab mind suudelda. Mina tundsin õudust – nurga taga on ju tema naine – ent olin alkoholist nõrk. Korrutasin lihtsalt: “Ei, pole vaja, see pole ilus, nii ei tohi.” Edasisest mäletan vaid hetke, mil ta lõpetas penetratsiooni. Seal, naabermaja ehituse tagahoovis, surudes mind näoga puittalade suunas ja prügis tammudes, lõpetas ta oma peenise minusse pistmise.

Hommikul ärgates oli see paarike juba lahkunud. Hiljem oli mul häbi, sest ta pettis minuga ju oma tüdrukut. Sellest tundest sain ma muidugi kähku jagu – mina teda ei võrgutanud ja kui noormees tahtis petta, siis oli see tema vastutus. Mul oli olnud üksjagu partnereid, aga see konkreetne juhtum jäi meelde kui kõige vastikum – suurema osa ajast olin ma teadvusetu, mul oli füüsiliselt vastik ja ma ei tahtnud temaga sugugi seksida.

Ühiskondlik ohvrisüüdistamine

Alles mõni aasta hiljem, kui hakkasin huvituma feminismist, sain ma aru, et ma ei olnud süüdi petmises. Mind hoopis vägistati. Sest ma ei öelnud jah. Sest ta kasutas ära mu abitut seisundit. Aga sellisest asjast polnud ju keegi rääkinud. Uudistes kõneldi “vägistamistest pimedates kangialustes” või sellest, kuidas “pedofiil ahistas nooremat tüdrukut”. Siin oli aga tuttav inimene, piiratud territoorium ja ma ise olin ju purjus. Hiljem saatis vanaema mulle pulmapildi, kus mu nõbu oli selle paari tunnistajaks. Ja mul oli jälle vastik, sest nad lasid end kirikus laulatada, samas kui ma teadsin, milline mölakas see mees on. Muide, hiljuti teatas mu nõbu, et tüdruk ootab last. Tundsin seepeale täielikku segadust.

To see the Aside click here.To hide the Aside click here.

Minus tekitab jubedust see, kuidas ühiskond teeb sellest teemast tabu, süüdistades ohvreid ja luues vägistamisest kuvandit, et “pimedas pargis koledal ööl asetas jube inimene naisele õudse noa kõrile ja vägistas ta”.

Ma ei näe sellest vägivallaaktist õuduunenägusid. Ent minus tekitab jubedust see, kuidas ühiskond teeb sellest teemast tabu, süüdistades ohvreid ja luues vägistamisest kuvandit, et “pimedas pargis koledal ööl asetas jube inimene naisele õudse noa kõrile ja vägistas ta”. Ning et probleemid ohtrate vägistamistega eksisteeriksid justkui vaid kaugete riikide marginaalsetes ühiskonnakihtides. Mind hirmutab senini see, kuidas ma pikka aega isegi ei teadvustanud, et mind vägistati. Ning see, et ma pole tänaseni suutnud sellest jutustada oma kõige lähedasematele inimestele – oma perele.

Ma tean täpselt, et ma polnud milleski süüdi. Mind toetavad minu kallim ja lähimad sõbrad. Kuid ma tahaksin jutustada sellest ka oma vanematele, et nemadki mõistaksid, miks reageerin lugudele naiste rõhumisest nii ägedalt ja pisarateni. Ent kõige rohkem tahaksin sellest jutustada oma imetoredale nõole, sest kardan kohutavalt, et kunagi on tema purjus, see mees satub olema kõrval ning valib mitte kellegi teise kui tema, minu kõige suurepärasema ja kallima noorema õekese.

Ma ei tea siiani, kuidas oleks siis, kui #maEiKardaksRääkida. Ma ei suuda ikka veel jagada seda lugu oma Facebookis. Ent kui taolist postitust kardan sotsiaalmeedias teha mina, kel mul on sarnase maailmavaatega kolleegid ja lähedaste toetus, siis kuidas peaksid tundma end teised sajad tuhanded naised, kes vaikivad?

Autor on toimetusele teada ning elab Eestis.

Tõlkinud Brigitta Davidjants.

0
FacebookTwitterEmail

Aita areneda Eesti feministlikul mõttel!

Sinu annetus aitab Feministeeriumit töös hoida — algatada uusi projekte, tasuda kaaskirjutajatele ja arendada kohalikku feministlikku mõtet.

Anneta

Loe ka

#METOO, #YOUTOO

Vaevalt nädala on sotsmeedias kestnud globaalne kampaania #MeToo, kus (enamasti) naised, keda on kunagi seksuaalselt ahistatud või rünnatud, postitavad oma…