Sellest, kuidas ma vajan kooseluseadust

Helistab sõbranna Kristi: “Noh, nüüd on aeg. Hakata kirjutama.” “Ma pean elukaaslasega rääkima,” vastan mina. “Kas tõesti teisiti ei saa? Keegi teine pole nõus?” Ja ise tean, et ei saa. Aeg on rääkida, miks ma vajan kooseluseadust.

Kooseluseadust vajan ma seepärast, et mu pere on loodud naisega. Me kasvatame last ja plaanime lähiajal lapsi juurde saada. Ja me vajame oma kooselule mingitki juriidilist kaitset. Sest praegu meil seda pole.

Siinkohal tundub mulle, et kõik peaks justkui öeldud olema. Aga tuleb välja, et ei ole. On terve hulk inimesi, kes ei mõista, milles probleem. Et ma ei nõua erikohtlemist, vaid piskutki sellest, mis teisele osaks saab. Ja mitte ainult kohtlemist. Ma tahan kanda ka kohustusi. Nagu ma praegu kannan seeläbi, et maksan makse, ei võta vastu ümbrikupalka jne.

Soov vastutada

Meid ei ole vähe. Vastupidi. Nagu enamikul kolmekümnendates kodanikest, on meistki paljudel korterilaen, mõned lapsed ja stabiilne töökoht. Meil on ka samasooliste perede Facebooki grupp, kus vahetame infot – kust leida kaksikute käru, millisesse lasteaeda laps panna, kas sünnitada Pelgulinnas või Keskhaiglas… Tavapärased mured.

Augustis käisime samasooliste perede piknikul. Kohal oli mitukümmend inimest, mitmel rohkem kui üks last. Väike matemaatiline tehe viitab, kui palju vikerkaareperede lapsi mööda Kalamaja parki tol päeval ringi silkas. Pärast sõitsime mu vanemate juurest läbi. “Kas Tallinna linn organiseeris pikniku?”, küsis mu isa naiivselt. Ma pahvatasin naerma.

Ka samasooliste perede kirjasadu riigikoguliikmetele võinuks reeta, kui paljud meist kasvatavad lapsi ja muretsevad nende tuleviku pärast. Paljud meist tundsid end juba nagu grafomaanid. Vähemalt ma ise küll. Umbes nagu Eduard Mihhailovitš Gelassimovi “Janus”, kes kogu aeg igale poole lugejakirju saatis. Nii et metsa seenelegi jäi minemata.

Mu paljude sõprade elu üle troonib eksistentsiaalne hirm, mis saab siis, kui üks meist sureb. Sest hoolimata sellest, et meil on sageli oma perega lähedased suhted, ei saa me olla kindlad oma vanemates. Et nad aru saavad, et meie ja meie elukaaslaste lapsed peavad meid mõlemad vanemaks. Ja et lapsel on iga kell parem inimesega, kes on teda maast madalast kasvatanud ja hoidnud.

Ometi keelduvad mõned inimesed meie ümber tunnistamast, et meie peredel pole samad võimalused, mis nende omadel. On’s see privileegipimedus? Et kui endal on kõik õigused olemas, siis lihtsalt ei näe teise muret? Mulle meeldiks mõelda, et asi on pigem selles, mitte et inimesed, sh riigikoguliikmed ongi pahad ja õelad endist nõrgemate suhtes, kes reaalselt vajavad abi. Et neil on suva sellest, kui osa inimesed sisuliselt nende käe läbi kannatavad.

Minu pere ja muud loomad

“Aga kus on nilbed detailid!”, nõuavad nüüd lugejad. Sest me ju kõik teame, et homopaarid teevad kodus midagi imelikku.

Eks ma püüan siis sellele soovile vastu tulla ja neid detaile jagada. Meie hommik algab kell 7.45. Üles ärkan kas mina või mu naine. Esimene meist hõivab vannitoa, teisele tuleb poiss kaissu (sest selle rituaalita ei saa üles tõusta). Vahel esineb ka draama-algeid. Näiteks jõuluperioodil unustas ühel hommikul päkapikk käia. Noh, kuidagi õnnestus see mandariin sinna sussi ikkagi sokutada. Lõpp hea, kõik hea.

Kui teine duši alla jõuab, läheb esimene meist putru keetma. Poiss sööb putru üle päeva, vaheldumisi helvestega. Seejärel viime koos lapse lasteaeda. Nagu ka lasteaiapidudel oleme tihti ainsana mõlema vanemana kohal. Õhtuti toome koos lapse ära. Mõned korrad nädalas läheb poiss isa juurde, kes on tema iidol. Ja ega meie seda vähem ole. “Ema on printsess, sina kuninganna,” nagu ta ükskord mu elukaaslasele ütles. No ja õhtuti on vaba kava. ETV2 ja multikad, enamasti teeb mu naine süüa, sest ma kipun tööd koju kaasa võtma, seejärel õpetan ma poissi lugema.

To see the Aside click here.To hide the Aside click here.

Augustis käisime samasooliste perede piknikul. Kohal oli mitukümmend inimest, mitmel rohkem kui üks last. Väike matemaatiline tehe viitab, kui palju vikerkaareperede lapsi mööda Kalamaja parki tol päeval ringi silkas. “Kas Tallinna linn organiseeris pikniku?”, küsis mu isa hiljem naiivselt. Ma pahvatasin naerma.

Meil on ametiasutustes küllaga ette tulnud seda, et mu elukaaslast ignoreeritakse. Vaadatakse temast läbi, isegi kui ma meievahelist seost seletan. See on muidugi alandav. Õnneks on meie perekonnad olnud imeliselt toetavad. Viimane kui üks vanaema, vanaisa, õde ja vend. Laiema tutvusringkonnaga pole nii lihtne. Aasta alul tähistasime mu ema juubelit. Kohal olid mõned kaugema ringi sugulased. “Noh, kuidas sul ka läinud on?” küsisin tädipojalt. Mees põrnitses kinganinasid ja pomises midagi nina alla. Hiljem kuulsin, et ta on astunud EKREsse.

Eks ma võinuks seda omal ajal aimata, kui ta Facebookist ära kustutasin. Tollal sõimas ta LGBT Ühingut, et need pööravad koolinoori pederastideks, sest räägivad nendega homoseksuaalsusest. Ja mõtlesin, küll ma oleksin õnnelik olnud, kui mulle oleks koolis räägitud homoseksuaalsusest kui elu osast. Kui palju paineid oleks ära jäänud.

Lootusetus olukorras lootes

Möödunud kuul lugesin ma lehest, kuidas trummar Toomas Rull vihastas, sest lasteraamatus räägiti kahest isast. Et jätame lapsed homopropagandast puutumatuks. “Aga minu laps?”, tahtsin seepeale küsida. “Miks ei või tal olla raamatuid, kust ta näeks, et ka meie pered eksisteerivad? Kuidas see täpselt Toomas Rulli ja tema lapsi ikka ohustab?”

Tegelikult kaob mul eluisu, kui ma loen kõiki neid sõnavõtte, mis väidavad, et meie peresid ei tohiks olemas olla ega olegi. Et me oleme vähem tähtsad ja et meile ei tohi anda juriidilisi õigusi. Neil hetkil kaalun ma tõsiselt, et korjaks oma pere kokku ja läheks Eestist minema. Nagu mitmed sõbrad on teinud. Alles eilegi saatis üks sõbranna pulmapildi Brasiiliast, nädala alul kutsus teine Lissaboni pulma. Neil hetkil mõistan oma ema hirmu, kui ta ütleb: “Palun mõelge, kuhu kooli te lapse panete. Te ei taha ju, et teda kiusama hakatakse.” Sest kiusama hakatakse siis, kui on eeskujud, kes kodus kiusama õpetavad. Ehk kui mu tädipoeg räuskab homopropagandast, räuskab suure tõenäosusega tulevikus ka tema laps.

To see the Aside click here.To hide the Aside click here.

Ma tahtsin alul kirjutada selle loo oma nime ja näoga. Vaagisin kuu aega mõlemat võimalust. Ja lõpuks otsustasin jääda anonüümseks. Miks? Sest ma kardan!

Seepärast tahan ma, et sina, riigikogulane, vaatad mulle otsa ja ütled, et sul on ükskõik minust, mu perest, mu sõpradest, meie elukaaslastest ja meie lastest. Et sa ütled, et muretsed rohkem oma poliitilise karjääri kui Eesti inimese pärast. Et sulle ei lähe korda, et ma olen siia riiki panustanud. Et ma olen töötanud, loonud, andnud, maksnud makse, harinud end ja õpetanud teisi. Ma tahan, et sa ütled mulle näkku, et ma olen vähem väärtuslik, sest mina kasvatan oma praegust ja tulevasi lapsi teise naisega.

Ma tahtsin alul kirjutada selle loo oma nime ja näoga. Vaagisin kuu aega mõlemat võimalust. Ja lõpuks otsustasin jääda anonüümseks. Miks? Sest ma kardan! Ma kardan, et mu lähikondsed valatakse üle sopaga. Ma muretsen, mida ütleb mu tööandja. Ma pelgan, et äkki ma ei saa tulevikus tööd või et mu karjääril on kriips peal. Ma ei usu ka, et mu artikkel midagi muudab. Ma olen lootuse kaotanud. Nagu mu sõbradki. Eriti uudiste taustal, et riigikogus ei tule poolthääli kokku. Et möödunud korral hääletas keegi kogemata valesti. Et enamik erakondi taotleb kooseluseaduse tühistamist. Et me peame kerjama oma õigusi. Et poliitikud vilistavad selle peale, et meil on tohutu vajadus tunda end kaitstuna.

Aga ma tean, et kui legitimeerida meie pered, on ühiskond tulevikus õnnelikum. Nii et kuigi ma ei usu sellesse, et õiglus võidutseb, usun ma sellesse, et pean ise püüdlema õigluse suunas. Kooseluseaduse rakendamine aitaks õigluse jalule seadmisele kindlasti kaasa.

Autor on toimetusele teada.

0
FacebookTwitterEmail

Lugu meeldis?

Toeta meid! Sinu annetus aitab Feministeeriumit töös hoida — algatada uusi projekte, tasuda kaaskirjutajatele ja arendada kohalikku feministlikku mõtet.

Anneta

Loe ka