Miks Poolas täna musta kantakse?

Poola sotsioloog ja feminist Weronika Grzebalska räägib musta esmaspäeva puhul lähemalt abordiseadusest ja sellest, kuidas sellised seadused sünnivad. 

Intervjuu avaldati esmakordselt 3. mail 2016 saksakeelses veebiajakirjas Jungle World. Vastuseid on musta esmaspäeva (#czarnyprotest) puhul Weronika Grzebalska abiga ja Kevin Culina nõusolekul ajakohastatud.


Weronika Grzebalska on sotsioloog ja Poola Teaduste Akadeemia doktoran ja feminist, kes uurib militarismi, natsionalismi ja poliitilisi õigusi.
Weronika Grzebalska on sotsioloog, Poola Teaduste Akadeemia doktorant ja feminist, kes uurib militarismi, natsionalismi ja poliitilisi õigusi

Kes praegusel ajal Poolas mõne katoliku kiriku juurest mööda kõnnib, näeb ta tõenäoliselt suuri plakateid aborditud loodete piltidega. Need plakatid on osa kampaaniast, mis pooldab täieliku abordikeelu jõustumist. Kui suur on katoliku kiriku mõju poliitilistele otsustele ning valitseva parteile Õigus ja Õiglus (Prawo i Sprawiedliwość – PiS)?

Alates 1989. aastast on katoliiklik kirik muutnud oluliseks poliitiliseks figuuriks. Selleks on olnud mitu põhjust: kiriku roll sotsialismi lagunemisel, fakt, et tegemist oli ühe vähese stabiilse institutsiooniga ebakindlatel aegadel ja selle võime ühendada nn üleminekuaja kaotajad. Need on inimesed, keda sotsiaalmajanduslikud muutused kõige valusamalt mõjutasid ning kes kirikus lohutust ja jõudu otsisid. Poliitilise tugevuse tõttu otsisid kõikide parteide poliitikud kiriku toetust oma eesmärkidele, näiteks majandusreformidele või ka EL-iga liitumisele.

Toetusel oli aga oma hind ning tihti oli selleks ka naiste reproduktiivõigus. Kesk-parempoolne valitsus kehtestas 1993. aastal nn abordikompromissi, laiapõhjalise abordikeelu, vaatamata märkimisväärsele vastuseisule kodanikuühiskonnas. Ka edasised valitsused pole seda teemat puudutanud hirmu tõttu, et kirik võiks saboteerida liitumist Euroopa Liiduga. PiS ise võlgneb tänu oma valimisedu eest katoliiklikule kirikule ning vastab sellele rahalise toetustega religioossetele initsiatiividele ja institutsioonidele.

Võimalusi seaduslikuks abordiks Poolas – teie mainitud abordikompromissi raames – on vähe. Kas te saaksite neid täpsemalt kirjeldada?

Seaduslikku aborti on alates 1993. aastast võimaldatud siis, kui rasestumine toimus vägistamise või intsesti tagajärjel, loode on suure väärarenguga või raseda tervis on ohus. Tegelikkuses on ligipääs abordile ka eelnimetatud põhjustel väga paljudel juhtudel blokeeritud. Näiteks 2004. aastal keeldus arst 25-aastasel Agata Lamczakil ravimast soolehaavandeid, sest see oleks võinud kahjustada loodet. Lamczak suri hiljem. Sellel ajal oli 25–33 protsenti (4,1–5,8 miljonit) kõikidest Poola naistest oma elus vähemalt korra aborti teinud. Kuigi paljud neist abortidest on tehtud sotsialistliku valitsuse ajal, mil abort oli legaalne, teame me ka, et põranda all tehtud abortide arv Poolas praegusel ajal on märkimisväärselt suur. Samas ajal, kui legaalselt tehakse alla 800 abordi aastas, minnakse protseduuri jaoks teistesse riikidesse või tehakse seda illegaalselt ja salaja umbes 150 000 korda aastas, nagu on hinnanud naiste ja pereplaneerimise föderatsioon (valitsusväline organisatsioon Poolas. Toim). Kui seejuures vaadata ka puuduvat seksuaalkasvatust koolides ning piiratud ligipääsu rasestumisvastastele vahenditele, saadakse küll sünge, aga reaalne pilt Poola reproduktiivõigustest. Ükski senine valitsus ei ole näidanud üles huvi seda olukorda parandada.

14527606_10154594369852269_1607295350_n
Abordikeelu vastane protest “Nali on läbi!” möödunud nädalavahetusel Varssavis

Paljudes Poola linnades on toimunud feministlikud protestiaktsioonid abordikeelu vastu. Kes organiseerib neid ning mis on nende peamised eesmärgid?

Ma ütleks, et abordikriis Poolas on loonud teatava naiste kevade Poolas – naised ärkavad ja politiseeruvad. Protestid on arvukad, need erinevad formaadi poolest ja neid organiseeritakse üle kogu riigi. Ja mis kõige olulisem, proteste algatavad sageli naised, kes ei ole seni feministliku ringkonna osa olnud.

Esimene demonstratsioonilaine algas siis, kui üldsusele sai teatavaks, et fundamentalistlik ühendus Ordo Iuris plaanib esitada seaduseelnõu, mille sisu on abortide täielik keeld isegi vägistamise, intsesti korral ja ka siis, kui naise elu ohus või loode väärarenguga.

Vasakpartei Razemi protestile Varssavisse kogunes umbes 7000 inimest, teistesse linnadesse veel sadu. Feministlik organisatsioon Valiku Taastamise Koalitsioon (Porozumienie Odzyskać Wybór) mobiliseeris ainuüksi Varssavis 7000 inimest, lisaks tuhandeid mujal Poolas ja väljaspoolgi.

Facebookis on loodud informaalne naiste võrgustik Tüdrukutelt Tüdrukutele (Dziewuchy Dziewuchom). See sai alguse ühest tosina sõprade vahel tekkinud vestluslõimest ja arenenud võrgustikuks, kus praegu on üle 105 000 liikme. 18. juunil organiseeris Tüdrukutelt Tüdrukutele grupiga seotud omaalgatuslik liikumine väärikusemarsi. Samal suutis Barbara Nowacka juhitud vasakliikumine Inicjatywa Polska (Poola algatus) koguda 215 000 allkirja seaduseelnõule, mis liberaliseeriks abordiseadust. Ettepaneku hääletas valitsus hiljem maha ja fundamentaalse katoliikliku ringkonna esitatud abordivastane seaduseelnõu hääletati edasi parlamenti. Selle tagajärjel tõusis järgmine protestilaine, mille käigus riietusid naised musta ja postitasid oma fotod teemaviitega #czarnyprotest ja osalesid paljudel üritustel. Üks eriti huvitav algatus on naiste streik, mida kutsutakse ka mustaks esmaspäevaks – islandi naiste eeskujul hakkasid tuhanded poola naised üksteist mobiliseerima, et nad sel päeval ei töötaks, vaid osaleks protestidel üle sajas linnas Poolas, samuti ligi viiekümnel rahvusvahelisel demonstratsioonil.

Feminismivastasus ja soolise võrdõiguslikkuse vastasus mängivad olulist rolli pea kõikides parempopulistlikes ja paremäärmuslikes parteides Euroopas. Kus näete teie selle nähtuse ideoloogilisi juuri?

Uuringud näitavad, et ideoloogiline baas praegusele mobiliseerimisele ulatub tagasi roomakatoliikliku kiriku õpetuseni, näiteks nende “keha teoloogiani”. Tegelikkuses võetigi termin „sooideoloogia“ katoliikliku kiriku kaudu kasutusele, et protestida 90ndatel aastatel toimunud ÜRO soo- ja naiste õiguste konverentside vastu. Vatikan ise kirjeldab oma õpetust tihti kui uut feminismi ning väidab, et vaidlustavad võrdseid sugusid – meest ja naist – diskrimineerivaid struktuure. Samal ajal esindavad nad aga väidetavalt looduse seatud ranget soorollikäsitlust. Kuigi soolise võrdõiguslikkuse vastasuse juured on Vatikanis, peame endale selgeks tegema, et see ideoloogia sai poliitiliseks reaalsuseks siis, kui paremkonservatiivsed liidrid nägid sellest võimalust teha koostööd mitmesuguste paremorganisatsioonidega, näiteks kirik, pro-elu liikumine (abordivastased. Toim) ja jalgpallihuligaanid. Nad lõid riikidevahelise paremäärmusliku liikumise, mis on võimeline ühise Euroopa projekti väärtusi uuesti defineerima. Me peame soolise võrdõiguslikkuse vastasust nägema sellisena nagu see on: mitte ainult üks tagasisamm naiste õigustes, vaid võitlus liberaalse demokraatia vastu.

14550695_10154594370012269_294628258_o
Abordikeelu vastane protest “Nali on läbi!” möödunud nädalavahetusel Varssavis

Prantsusmaa, Holland, Ungari, Saksamaa, Poola – parempoolsed parteid ja liikumised kogu Euroopas muutuvad järjest tugevamaks, mõnda parempoolse valitsusega riiki juhitakse juba praegu tunduvalt autokraatsemalt. Milliseid põhjuseid näete Teie euroopavastase ja natsionalistliku partei edus Poolas?

Liberaalne peavoolumeedia Poolas ja väljaspool levitavad narratiivi, et poliitiliselt läks Poolas hästi, enne kui tekkis Õigus ja Õiglus ning demokraatiat ohustama hakkas. Peaaegu keegi ei küsi viimase aja natsionalistliku muutuste põhjuste järele. Neoliberaalsed reformid röövisid puudustkannatavatelt inimestelt suure hulga majanduslikku kindlustunnet, sotsiaalseid õigusi ja väärikust. Poola eliit ehitas üles riigi, mis on tugevate jaoks liiga nõrk ja nõrkade jaoks liiga tugev. Riigi, mis on suure majanduse suhtes liiga järeleandlik, samas võimetu kodanike põhiõigusi garanteerima. See viib sotsiaalse ebakindluse ja poliitilise osaluse languseni. Selle taustal näitas parempopulistlik erakond Õigus ja Õiglus end kui tugeva rahvusriigi esindajana, mis teeb tööd, et tagada inimeste turvalisus. Nad esitlesid ennast kui valimisõigusteta, poliitikas pettunute häälekandjana ning uue, enne neid puudunud poliitikasuuna esindajana. Seega – hoolimata sellest, mida liberaalid arvavad – ainult Õiguse ja Õigluse vastu võitlemisest ei piisa. Meie ülesanne on ehitada õiglane ühiskond ning taastada inimeste usk demokraatiasse.

Eelmisel novembril põles ühel neonatsistliku grupeeringu Natsionaalradikaalne Laager (ONR) demonstratsioonil ühel Wroclawi väljakul nukk, mis jäljendas ortodoksset juuti. See on pika antisemitismitraditsiooni ja vägivalla sümbol. Mis on Õigus ja Õigluse roll selles?

Õigus ja Õigusel on alati olnud seos paremäärmuslusega. Isiklikud ja organisatoorsed suhted nende vahel on samamoodi tugevad nagu nende ideoloogilised ja diskursiivsed kattumised. Kirjeldatud situatsioon on ainult võimalik seetõttu, et poliitilised jõud on Poolas alates 2005. aastast selgelt paremale kaldunud. Cordon sanitaire’i pole parempoolsetele erakondadele kunagi tehtud ning poliitilise eliidi liikmed olid paremäärmuslikkuse suhtes pimedad, näiteks oli eelmisel valitsusel võimalus keelata organisatsioon Natsionaalradikaalne Laager, kuid seda ei tehtud. Antisemitism on jätkuvalt olemas, kuid praegu esitatakse Teisena eelkõige moslemeid.

14568945_10154594369887269_937862110_n
Abordikeelu vastane protest “Nali on läbi!” möödunud nädalavahetusel Varssavis

 Teie kirjeldatud olukorrad Poolas näitavad, et emantsipatsioonipoliitika ei ole just hiilgavas olukorras. Mis on teie lootused, mis on teie arusaam tulevikust?

Paljude meie, vasakpoolsete, jaoks on see võitlus mitte parempoolse valitsuse vastu, vaid võitlus opositsiooni hinge eest, nii poliitiliste parteide kui ka opositsiooniliikumiste nagu KOD (demokraatia kaitsmise komitee) eest. Vasakpoolsed kritiseerivad opositsiooni eelkõige seepärast, et see võitleb praeguse valitsuse vastu, selle asemel, et esindada uut positiivset ühiskonda. Me arvame, et poliitilistele otsustajatele on vaja selgeks teha paremradikaliseerumise ning demokraatia sügava kriisi omavaheline seos neoliberaalse korra läbikukkumise kaudu. Ainult siis, kui nad viimase 25 aasta vigu mõistavad ning tõeliselt ühendava ühiskonna üles ehitavad, saavad nad loota natsionalistliku laine lõpule.

Weronika Grzebalska on sotsioloog ja Poola Teaduste Akadeemia doktorant. Ta on feminist, kes uurib militarismi, natsionalismi ja poliitilisi õigusi. 2013. aastal ilmus tema esimene raamat „The Gender of the Warsaw Uprising“ („Varssavi ülestõusu sugu“), alates 2015. aastast on ta uurinud soolise võrdõiguslikkuse vastate mobiliseerumist ja on osalenud Friedrich Eberti Fondi (FES) ja Euroopa Progressiivsete Uuringute Fondi (FEPS) raamatu “Sugu kui sümboolne liim” koostamises. Ta on FEPSi Noorte Akadeemikute võrgustiku liige ja Poola soouuringute ühenduse juhatuse liige.

Tõlkinud Kristiina Veerde, toimetanud Aet Kuusik

0
FacebookTwitterEmail

Lugu meeldis?

Toeta meid! Sinu annetus aitab Feministeeriumit töös hoida — algatada uusi projekte, tasuda kaaskirjutajatele ja arendada kohalikku feministlikku mõtet.

Anneta

Loe ka