Miks sa nii kibestunud oled?

Foto: Alexander Lam, Unsplash CC

Möödunud nädalal lugesin Hiina kirjaniku Xiaolu Guo blogi, kuhu ta valab oma viha rõhumise pärast, millega on olnud sunnitud oma südantlõhestavalt karmi elu jooksul kokku puutuma. Rõhumise, mida ta kogeb autoritaarse Hiina traditsioonilises, vabadusi tapvas kalurikülas. Ma ei hakka seda siin kokku võtma, kuid kirjeldused tema katsumusterohkele lapsepõlvele iseloomulikest sündmustest on minu hinnangul nii hirmsad, et ma ei usu, et ükski tervemõistuslik inimene kõhkleks neid ebaõiglasteks nimetamast. Blogipostituse kommentaaride seas on aga palju selliseid, milles Guod süüdistatakse lihtsalt kibestumises. Seal nenditakse, et kohutavaid asju on tõepoolest juhtunud, ja tema pahameel nende juhtumise pärast võib olla õigustatud, kuid nendest rääkimise jätkamine on „lihtsalt kibestumus“. Mõned neist kommentaaridest annavad aimata, täpselt mida viha sildistamine kibestumiseks meie peades teeb. „Kas see naine ei lõpeta kunagi vingumist?“ küsib üks kommenteerija, jätkates märkusega, et autori viha mõjub mürgisena. Kui tal õnnestus lõpuks oma elujärge parandada ja pälvida stipendium Londonis õppimiseks (mida Guo ka kasutas), siis kuidas ta saab ikka veel oma mineviku pärast kibestunud olla?

Keda tembeldatakse kibestunuks?

Sageli kasutavad kibestumusesilti ühiskonnas valitseva rühma liikmed marginaliseeritud rühmade väljendatava viha pisendamiseks – eriti, kui sellel vihal on poliitiline ja moraalne iseloom. Kui see viha on suunatud rõhumise ja väärkohtlemise vastu. Allasurutud rühmade liikmetelt eeldatakse hillitsetust, kui nad valitsevate rühmade vastast pahameelt väljendavad. Kui vihameele ägedus ületab mugavuspiiri, hakatakse seda nimetama kibeduseks. See on taktika, mida on allasurutud rühmade viha vastu ikka ja jälle rakendatud. „Miks on nii paljud transsoolised nii negatiivsed ja kibestunud?“ pärib näiteks keegi küsimuste-vastuste keskkonnas Yahoo Answers. „Eriti transsoolised naised?“ jätkub sama küsimus. Miks nad peaksid nii vihased olema? Teisisõnu – nende viha ulatus on valesti valitud.

Foto: Aaron Mello, Unsplash CC

Toon näite omaenda perekonnast, kus mu noorem õde võrdlemisi sageli ja üsna häälekalt väljendas viha ühe eriti õela teo pärast, mille teine pereliige oli tema suhtes toime pannud. Mitte keegi ei väitnud, et too juhtum polnud kahetsusväärne, kuid tal soovitati korduvalt juhtunu pärast mitte kibestuda. Muidugi nenditi, et see, mis temaga juhtus, oli vale, aga miks siis selle pärast kibestuda? Kui ma sekkusin ja juhtisin tähelepanu taas oma õe vihale, heideti see sageli hooletult kõrvale märkusega „Ta oli lihtsalt kibestunud.“.

Viha kehtivusaeg

Kuidas on võimalik, et lihtsalt kellegi viha kibeduseks nimetades saame sellest mööda vaadata? Nähtavasti käib see järgmiselt: kui me ütleme, et keegi on kibestunud, paistame me ütlevat, et nad pole mitte lihtsalt vihased, vaid on ikka veel vihased. Et viha kehtivustähtaeg on möödunud. Et sellel pole lihtsalt enam mõtet. Viha võis olla kunagi minevikus põhjendatud, kuid nüüd on sellest möödunud kaugelt liiga palju aega. Kellegi viha tembeldamine kibeduseks on seega süüdistus. Kui otsite Google’iga sõna „kibedus“ (ingl bitterness), leiate kuhja artikleid, mis annavad nõu, kuidas hoiduda kibestunud inimeste seltskonnast. Artikleid, mis järjestavad kümme põhjust vältida kibestunud inimesi. Ja artikleid, mis selgitavad, miks ei tohi kunagi lasta oma vihal kasvada kibeduseks. Sest inimesed võivad hakata tundma end süüdi liiga ohtra viha kogemises ja sellega enda olukorda hullemaks teha. Niisiis peavad nad pingutusega viha alla suruma või leidma õigustusi sellele, miks nad on just nii vihased.

Foto: Ben White, Unsplash CC

Kuid kas kibedus on ikka alati kehtetuks, mõttetuks ja põhjendamatuks muutunud viha? Lõppude lõpuks on see ju emotsioon, tunne. Ja emotsioonid on elusad ning ilmnevad reaktsioonina millelegi. Kontekstist sõltuvalt võib emotsioon olla põhjendamatu või põhjendatud. Kurbuse või viha kohta ei ütleks keegi, et need on alati põhjendamatud. Vastava otsuse langetamine lükatakse edasi, kuni ollakse veendunud, kas kontekst, mis need tunded tingis, õigustab nende ilmnemist või mitte. Emotsiooni põhjendatuse sidumine emotsiooni tähendusega võimaldab valitseval rühmal seda alati vääriti kasutada. Mõelge sellele: kui tahate jätta muljet, et keegi on oma viha sellise määrani kasvada lubades eksinud, nimetage teda „kibestunuks“, ja ongi kogu lugu. Viga on vaikima sunnitud. Vihastaja peab nüüd hakkama end süüdi tundma, et asja nii kaugele viis.

Pisuke täpsustus, enne kui jätkame: ma ei taha öelda, et kibedust tuleks ülistada. See on kohutav emotsioon ja selle tundja kannatab kogu aja, mil see temas püsib. Nii et see pole kindlasti parim tunne, mida tunda. Sama kehtib aga ka kurbuse ja viha ning terve hulga muude emotsioonide kohta. Need kõik on emotsioonid, mis meid rängalt painavad ja panevad meid end sitasti tundma. Kuid reeglina me ei lakka kuulamast inimesi, kes parasjagu nende kütkes on. Me ei kuuluta nende välja öeldut tühiseks ainult sellepärast, et see kannab endas viha või kurbust.

Kuidas seda emotsiooni siis paremini mõista?

Oma teravas uurimuses pealkirjaga „Kodu kaotamine: ebaõiglus ja moraalne kibestumine“ (Losing Home: Injustice and Moral Bitterness) näitab feministlik filosoof Katie Stockdale moraalipsühholoogiale toetudes, et kõigi kibestumisjuhtumite juures on mõned alatasa korduvad ühised jooned. Esiteks tõuseb see emotsioon tavaliselt esile tajutud ebaõiglusest johtuva viha kujul. Teil on maailma suhtes teatud ootused ja kui need purunevad eriti räigel moel, leiate, et et teid on tabanud ülekohus. Teiseks kaasneb sellega lootuse kadumine, et too ülekohus kunagi heastatud võiks saada. See tähendab, et tavaliselt on toimunud sündmus või jada sündmuseid, mis on inimese meelest ebaõiglased ja mis on ta vihale ajanud. Kui sündmuse põhjustaja on inimene, on viha suunatud sellele inimesele. Oluline on, et viha muutumine kibestumiseks eeldab lootuse täielikku kadumist, et olukorras õiglus kunagi jalule seatakse – et isik, kelle käitumist tajutakse ebaõiglasena, kunagi tehtut kahetseb või isegi vääriti käitumist tunnistab. Niisiis on kibedus koht, kus saavad kokku tajutud ebaõigluse vastu suunatud viha ja lootusetus, et see kunagi heastatakse.

Foto: Maria Mekht, Unsplash CC

Ebaõiglus tekitabki kibedust

Loomulikult on võimalik, et ebaõiglust polegi toimunud, vaid seda ainult tajuti ekslikult. Näiteks võivad Londoni jalgpalliklubi Chelsea fännid tunda kibestumust matši pärast, mille nende meeskond kaotas. Mitte keegi ei nõustuks tegelikult, et sellisel juhul leidis aset mingisugune ebaõiglus. Kuid selles ongi asja mõte. Sest kuigi võib esineda juhtumeid, kus keegi lihtsalt üle reageerib, võib samal ajal esineda juhtumeid, kus tajutud ebaõiglus põrkub kokku tegeliku ebaõiglusega. Surmavalt haige patsient võib olla kibestunud vähktõppe haigestumise pärast. Asjaolu, et see kannatus talle osaks sai, võib aga endast kujutada tegelikku ebaõigluseakti. Sellisel juhul on kibestumus õigustatud. See on õigustatud, kuna akt, mida tajutakse ebaõiglasena, ongi objektiivselt ja tegelikult ebaõiglane. Me tõstsime põhjendamatuse kibestumise tähendusest välja ja paigutasime konteksti, sest see kuulubki sinna. Kibestumus ise pole ei õige ega vale, ei põhjendatud ega põhjendamata – see on lihtsalt neutraalne. See on õigustatult vaieldav. Nagu iga teine emotsioon.

Foto: Tim Marshall, Unsplash CC

Sama kehtib marginaliseeritud inimeste kibestumise kohta. Kõigil inimestel on mingisugused moraalsed ootused maailma ja selle elanike suhtes – et maailm ei tallu meid jalge alla meie väljanägemise pärast, et inimesed ei suhtu meisse halvustavalt selle tõttu, kuidas me riietume. Et teatud valitsev rühm ei kasuta oma võimu meie pisendamiseks. Kõik need lihtsad moraalsed ootused elavad igas tuksuvas südames. Kui neid ootusi petetakse, on toimunud ebaõigluseakt. Kui neid petetakse ikka ja jälle, üha uuesti ja uuesti, kaotab inimene lootuse üldse kunagi õiglust kogeda. Sellest hetkest alates muutub teie moraalsete ootuste purustamisest johtuv viha kibeduseks. On see põhjendatud? On see õige? Jällegi – sõltub sellest, kas tajutud õiglusetus on tegelikult ebaõiglus või mitte.

Kadunud lootus

Võtame konkreetse näite. Oletagem, et inimene, kes pole europiidse väljanägemisega, tunneb kibestumust teda rõhuva rühma suhtes. Katie Stockdale viitab James Baldwini esseekogule „Pärismaise poja tähelepanekud“ (Notes of a Native Son, 1955), kus autor kirjeldab teda vallanud kibestumust, kui ta avastas valgete inimeste kaalukuse maailmas. Ta kirjutab: „Ma nägin, et minu esivanemate jaoks oli olnud kohutav, ja et ka minu jaoks on kohutav elada selle kibedusega, mis oli aidanud tappa mu isa ja mis pidi kunagi tapma ka mind.“

Selle asemel, et kahelda Baldwini viha põhjendatuses, kuna ta on kibestunud, on meil nüüd teistsugune ülesanne. Me teame nüüd, et kibestumus tekib siis, kui tajutud ebaõiglus kohtub lootuse täieliku kadumisega. Nüüd peame Baldwini kibedusest johtuvalt küsima: kas see, mida ta tajub ebaõiglusena, on ka tegelikult ebaõiglane? Me ei halvusta Baldwinit sellepärast, et ta on kibestunud. Me ei nõua talt õigustust selle kohta, miks ta oli just nii vihane, ja mitte korrektsel määral vihane. Selle asemel esitame küsimusi selle kohta, kas ebaõiglus toimus ning kas seda on võimalik heastada või mitte.

Süüdi on … süüdlane

Nihe kibeduse tähenduses muudab selle nüüd süüdistusest tööriistaks, mille abil saame tuvastada moraalseid üleastumisi. Kui tahate kellegi kibestumust pisendada, põhjendamatuna näidata, peate tõendama, et tema tajutud ebaõiglus pole tegelik. Et kellegagi pole käitutud ebaõiglaselt. Või et tol inimesel poleks üldse pidanud olema noid elementaarseid moraalseid ootusi. Et need moraalsed ootused olid põhjendamatud. Oletagem, et tuleb välja, et kibedus pole põhjendatud –  sel juhul, hea küll, on võib-olla aeg edasi liikuda. Mis saab aga siis, kui avastame, et tajutud ebaõiglus on tõeline ebaõiglus? Keda siis süüdistada? Ilmselgelt seda, kes ebaõiglase teo toime pani, eks ole? Mitte inimest, kelle viha on kasvanud kibeduseks.

Nüüd seisab iga põhjendatud poliitiline või moraalne kibedus ja silmitseb mingisugust ebaõigluseakti ootaval pilgul. Oodates heastamist. Ebaõigluse – mida see täpsemalt ka ei tähendaks – heastamise koorem lasub isikul, kes ebaõiglusel püsida laseb. Ohvril sellist koormat ei lasu. See ei ole enam süüdistus. See on lihtsalt tunne nagu iga teine. Kui seda väljendavad kõrvale tõrjutud rühmad, ei tee nad muud, kui osutavad millelegi, mis nende arvates on ebaõiglane, nagu ka oma äärmisele ja muserdavale abitusele püüdlustes seda ebaõiglust heastada. Selleks, et kibestumus saaks paraneda, peab kõigepealt sündima vähemalt lootuski, et seda, mis juhtus, on üldse võimalik heastada. Ja seda nõuda ohvrilt võib olla liiga palju.

Inglise keelest tõlkinud Mart Kalvet

13
FacebookTwitterEmail

Toeta meid!

Sinu annetus aitab Feministeeriumit töös hoida — algatada uusi projekte, tasuda kaaskirjutajatele ja arendada kohalikku feministlikku mõtet.

Anneta

Loe ka

Tõde valesüüdistuste kohta

Mina suudan hetke mõtlemise peale nimetada kolm olukorda, kus toimunud seksuaalse ahistamise süüdistust ei esitatud. Mitu inimest, keda süüdistati alusetult,…