Milline Muumitegelane Sa oled?

Viimastel päevadel olen Facebookis näinud mitut sõpra tegemas testi “Milline Muumitegelane sa oled?”. Teised tuttavad jagavad kommentaarides enda tulemusi või äratundmisrõõmu, kui tulemused kattuvad. Mina ei pea testi tegema (aga tegin ikkagi), sest tean, et olen Nuuskmõmmik. Ta pole lihtsalt lemmik, vaid on ainus raamatutegelane, kellega ma päriselt suhestunud olen.

Esimesed Muumiraamatud ilmusid ligi 70 aastat tagasi ja on siiani ühed armastatumad lasteraamatud mitte ainult meie põhjamaises kandis, vaid ka mujal Euroopas ja eriti Aasias. Minulgi on toaseinal mitu muumipostkaarti, köögis neli muumitassi, riiulis raamatud, ühes Pärnu baaris olla nähtud Nuuskmõmmikuga patja, toidupoest saab muumiküpsiseid, laiast maailmast ehk internetist saab aga kõike muumihambapastast muumitermoseni, päevaks saab isegi Muumimaale kolida. Muumide mõju on nii suur, et nende looja Tove Janssoni 100. sünnipäev oli ta kodumaal suur pidu, mille auks muuhulgas trükiti sari Tove portreega postmarke. Pole paha ühe “omasooihara” kohta.

14455804_1171784912884690_428240425_o
Autori isiklik varandus.

Tove Jansson sündis 1914. ja suri 2001. aastal. Oma elukaaslase Tuulikki Pietiläga elas ta koos peaaegu 50 aastat. Homoseksuaalsus dekriminaliseeriti Soomes 1971. aastal, haiguste nimekirjast kustutati see kümme aastat hiljem. Samasooliste abielu legaliseerimist Soomes Tove ei näinudki – see juhtus alles aastal 2014.

Mõned suved tagasi ei teadnud ma Tovest veel suurt midagi. Muumi koomikseid olin ma lapsena kogunud, vanemaks saades enam neile väga kaasa ei elanud, kuigi siiski teadsin, et tegu on toreda kirjandusega. Siis kuulsin sõbrannalt, et Tove armastas naisi. Tollal veel end avastava queer’i jaoks oli see ilmutus. Seejärel sain teada, et Tove ja Tuulikki elasid koos pisikesel saarel pisikeses majas ja tegid koos kunsti. Süda, ära peksa. Ja siis veel seda, et raamatutegelane Tuu-tiki on loodud Tove eluarmastuse järgi!

Julgen oletada, et enamik Muumidega tutvunud inimesi ei tea, et Tove armastas naisi. Julgen ka oletada, et enamik ei hakkaks selle uue teadmise tõttu Muumisid ega Tovet siunama ja vihkama. Need ümarad, suurekoonulised armastusväärsed ja üdini head elukad ja nende sõbrad on piisavalt sügavale hinge pugenud, et neist lahtiütlemine tunduks naeruväärne ka neile, kes Tove “elustiili” ei toeta. Umbes samamoodi nagu muidu homofoobsete või muud sedalaadi väljaütlemistega esinenud pereliikmed ja sõbrad tihti kellegi lähedase kapist väljatuleku peale reageerivad sõnadega: “Ei, sina oled normaalne, mitte nagu need teised.”

Märkimisväärsem on aga see, mida tunnevad teised queer’id. Meil on eeskujuks võtta tuntud, tunnustatud ja armastatud inimene, kes andis meile suure kingi mitte ainult oma loomingu näol, vaid ka sellega, et jäi alati iseendaks.  Ei saa öelda, et Tove oleks oma olemust eriliselt rõhutanud ei oma elus ega loomingus, küll aga oli tal julgust end mitte varjata.

tove fresko
Helsingi linnavalitsuse hoone fresko.

1946. armus Tove Vivica Bandlerisse. Suhe oli vaimselt ja füüsiliselt intensiivne, takistuseks ei tulnud ei Vivica abielu ega pikad üksteisest eemalolemise perioodid. Säilinud on Tove sõnad kirjavahetusest ühe lähedase sõbrannaga: “See tundub nii loomulik ja ehe – ei mingeid probleeme. Tunnen vaid uhkust ja ohjeldamatut rõõmu.” Suhe ei jäänud kestma, kuid naised jäid elu lõpuni lähedaseks. Tovele omase nii-muuseas-lihtsusega maalis ta oma armastatu Helsingi linnavalitsuse hoone freskole ning nendevaheline eriline säde muutus rubiiniks, mida Muumilugudes kannavad kohvris Tutsik ja Lipsik (rootsi k Tofslan ja Vifslan – Tove ja Vivica), kes on alati koos, räägivad salakeelt, mida keegi teine ei mõista, ja üle kõige maailmas imetlevad oma kaunist kalliskivi.

Ühel 1955. aastal toimunud peol kutsus Tove tantsima naise nimega Tuulikki Pietilä. Tuulikki keeldus, igaks juhuks, aga üks triibulise kassi pilt ja privaatne külaskäik hiljem olid nad armunud ja nii see ka jäi. Nad ehitasid tillukesele Klovharu saarele maja, kus elasid igal aastal kevadest sügiseni, kuni vanadus neist jagu sai, ning tegid üksteist inspireerides elu lõpuni loomingulist koostööd.

Raamatus “Trollitalv” elab Tuu-tiki, kes õpetab keset talveund ärganud hirmunud Muumitrollile, kuidas üksindust ja elu ebakindlust hinnata ning seeläbi saavutada iseseisvus ja rahu: “Kõik on väga ebakindel ja see mind just rahustabki.” Tuu-tiki jagab tarkust lahkelt, kuid alati veidi eemalehoidvalt, et lasta teisel ise enda tee leida. Tove oli leidnud oma tõelise elukaaslase.

Tove ei häbenenud ega vabandanud oma elu pärast. Asjatult on seda teinud paljud teised, kes on tema elust kirjutanud, jättes mainimata või haledalt “ilustades” tõsiasja, et Tove armastas kogu südamest oma kaasat. See ei ole aus ei Tove, Tuulikki ega kõigi meie suhtes, kes me rõõmustame, teades, et keegi nii imeline oli olemas. Kui oli tema, peab olema teisigi. Kirjandusõpikud sellest ei räägi. Räägime siis meie. Järgmine test võiks olla: “Milline queer autor oled sina?”

Toimetanud Aet Kuusik

0
FacebookTwitterEmail

Aita areneda Eesti feministlikul mõttel!

Sinu annetus aitab Feministeeriumit töös hoida — algatada uusi projekte, tasuda kaaskirjutajatele ja arendada kohalikku feministlikku mõtet.

Anneta

Loe ka