Mis on sugu? 2. osa

Pilt on Urmi Uuspõllu näituselt “Kes ma olen? – Inimene”.

Inimese sünnihetkel antakse talle midagi, millest on suhteliselt raske (aga mitte võimatu) lahti saada:  dihhotoomne sootunnus (naine või mees, üks välistab teise). Igaks juhuks kantakse sootunnus kohe rahvastikuregistrisse sisse. Ning see määrab suuresti kogu tema järgneva elusaatuse.

Inimese sugu võib tema õiguseid piirata või suurendada ja võimalusi kahandada või avardada. Kas tohid valimas käia? Kas tohid koolis käia? Kas sinu hääl loeb? Kas saad vabalt ametit valida? Kas saad “naistepalka”? Vastus sõltub sellest, mis soost sa oled, kus elad, millal elad.

Inimesi jagatakse soo järgi gruppidesse väga erinevates kohtades – koolis (käsitöötunnis), spordis (meeste jooga), vetsudes (kui sotsiaalministeerium läks üle unisex-tualettidele, ületas see Eestis uudiskünnise). Sugu küsitakse küsitlusankeetides või siis, kui broneerid lennu- või laevapileteid. Kuna sugu on nii keskne osa inimese elust ja olust, võiks arvata, et seda arutatakse ühiskonnas palju – mis on sugu? Nii see ei ole, ja seepärast tuleb Feministeerium appi.

Kuidas üldse määratleda inimese sugu? Võime teda väliselt vaadelda, võime kontrollida tema isikuttõendavat dokumenti, võime otse küsida. Sünnitusmajas on tavaliselt tegemist vaatlusega.

Üks viis inimese sugu selgitada on see jaotada osadeks:

  • bioloogiline sugu
  • juriidiline sugu
  • sooline identiteet
  • sooline eneseväljendus

Sageli langevad need osad kokku. Kui me näeme kuskil avalikus kohas inimest, keda peame meheks, on väga tõenäoline et ka rahvastikuregistris on tema kohta märge „mees“, et tal on meessuguorganid, ta kannab meestele mõeldud riideid jne. Aga (ja nüüd hakkab see huvitav osa) – see ei ole alati nii.

Bioloogiline sugu määratakse lähtuvalt inimese sugukromosoomidest ja suguhormoonitasemetest, tema sisemistest ja välimistest suguorganitest ning muudest anatoomilistest eripäradest. Tavaliselt jaotatakse inimesed kahte lahtrisse – bioloogilised mehed ja naised. Meestel on sugukromosoomid XY ja naistel XX. Meestel on kõrgem testosteroonitase, naistel östrogeeni. Meestel on peenis ja tugevam karvakasv kehal, naistel rinnad, tupp, vähem karvakasvu jne. See on aga mitmes mõttes lihtsustatud käsitlus.

Esiteks on raske bioloogiat ja sotsiaalset ning kultuurilist konteksti rangelt eristada ning, see, mida me arvame teadvat bioloogia kohta, on meie parimad hetketeadmised mis omakorda mõjutatud kultuurilistest normidest. Teiseks ei ole kromosoomide, hormoonide, anatoomia ja muud piirid alati selged.

Sugukromosoomid XX ja XY ei anna garantiid naise või mehe keha saamiseks. Leidub inimesi, kellel on XX kromosoomid ja kes on mehed ning neid, kellel on XY kromosoomid ja kes on naised. Mõnel inimesel on rohkem sugukromosoome kui kaks, näiteks esinevad kombinatsioonid XXX, XXY ja XYY. Mõned kombinatsioonid tähendavad nähtavat erinevust, teised mitte. Osal inimestel puuduvad töötavad retseptorid suguhormoonide tuvastamiseks ja keha ei saa aru, et hormoon olemas on. Ükskõik millise sooga tegemist on, leidub kehas östrogeeni ja testosterooni, nende tase kõigub ühe inimese elu jooksul ning erineb inimeste vahel. Anatoomilised eripärad, nagu rindade suurus, suguelundite välimus, karvakasv jne. on samuti erinevad erinevatel inimestel. On täiesti „tavalisi“, bioloogilisi mehi, kellel on nn naiserinnad ja samamoodi on „tavalisi“ naisi, kellel pole rindu.

Bioloogilist sugu on võimalik ka korrigeerida, nt. manustades hormoone või sekkudes kirurgiliselt. Rindade suurendamine/vähendamine/eemaldamine on nii tavapärane praktika, et seda ei pea üldse seostama bioloogilise soo muutmisega.

DSD (Disorder of Sex Development) ehk intersoolisus (varasemalt ka interseksuaalsus), on koondnimetus sellise keha kohta, kus sugukromosoomid, hormoonitasemed või muud füüsilised asjaolud on atüüpilised, ehk ei sobi bioloogilise naise või mehe normidega. DSD ilmneb umbes 2% lastest. Igas suuremas koolis on seega selliseid lapsi. DSD ei tähenda, et inimene ise ei suuda määratleda enda sugu, samuti ei pruugi see olla väliselt näha. „Atüüpiline“ ei tähenda ilmtingimata probleemi.

Umbes ühel juhul 2000 kohta on tegemist sellise juhtumiga, kus väliselt on raske sugu määratleda. Intersooliste laste puhul on arenenud riikides üsna levinud olnud praktika, et neid üritatakse nii öelda normide sisse sobitada, sageli väga varakult kirurgiliselt sekkudes. Kui „atüüpiline“ sugu iseenesest ei pruugi probleem olla, siis varajane kirurgiline sekkumine seda on – eriti kui seda tehakse vanemate maharahustamiseks, mitte lapse enda tervise huvides.

urmi1

Juriidiline sugu määratakse vastsündinud lapse bioloogilisest soost lähtuvalt ning kajastub rahvastikuregistris ja isikut tõendaval dokumendil. Eestis on olemas kaks kategooriat – naine ja mees ning üks välistab teise. Mõeldes eelpool kirjeldatud variatsioonidele, on dihhotoomne lähenemine siinkohas pisut problemaatiline. On riike, kus on rohkem ametlikke sugusid – näiteks Indias, Nepalis ja Lõuna-Aafrikas on olemas kolm sugu. Austraalias võib ennast määratleda väljapool mees-naine-kategooriat tehes ametlikesse dokumentidesse märke X.

Juriidilist sugu on Eestis võimalik muuta. Juriidilise soo muutmine Eestis tähendab seda, et muudetakse sootunnus rahvastikuregistris ning muutub isikukood. See ei tähenda, et inimene peab oma eesnime muutma.

urmi4

Sooline identiteet tähendab inimese enda tunnetatud sugu, ehk siis seda ei saa määrata keegi teine. Samas kujuneb see tunnetus alati mingi ühiskonna sees. Inimene võib määratleda ennast mehena, naisena, millegi vahepealsena või mõelda väljapool sookategooriaid jne. Inimesed, kes ei soovi ennast naise või mehena määratleda, võivad kasutada termineid transsooline, transgender, intergender, nongender, genderqueer jne. Inimene võib ka sooidentiteeti vahetada või korraga tunnetada rohkem kui ühte.

Paljud inimesed ei mõtlegi oma sooidentiteedi peale, kuna see tundub neile nii iseenesestmõistetav. Teistele tähendab see jälle palju juurdlemist, sageli seoses sellega, kui nad tajuvad, et nende enda tunnetatud sugu ei lange kokku teiste poolt eeldatud sooidentiteediga (nt transsoolisuse puhul). Mõnele inimesele on sooidentiteet väga oluline osa tema identiteedist tervikuna, teised ei omista sellele suuremat tähtsust. Oluline on see, et vabas ühiskonnas saab igaüks ise otsustada kuidas ennast määratleda.

urmi5

Sooline eneseväljendus (Ing. k. gender expression) tähendab seda, kuidas inimene väljendab enda sugu: näiteks läbi riietuse, kehakeele, soengu, sotsiaalse käitumise, hääle, meikimise jne. Erinevalt soolisest identiteedist on sooline eneseväljendus tugevalt kultuuriliselt ja sotsiaalselt mõjutatud. Tavaliselt on see esimene asi, millega kokku puutume – sest reeglina me ei kontrolli kellegi passi, palu tal riided seljast ära võtta ega küsi, kuidas ta ennast määratleb.

Kuna ühiskonnas asub soolisus tugevate normidega piiritletud väljal, on sooline eneseväljendus oluline tegur teiste inimestega suhtlemisel. Paljudel inimestel on raske suhestuda inimesega, kui nad ei tea tema sugu ning see võib tekitada lausa stressi, kui ei suudeta teist inimest mehe või naisena selgelt määratleda. Lapsevanemad, kes on otsustanud oma vastsündinud lapse sugu mitte avalikustada ning lisaks kasutanud neutraalset atribuutikat (ehk mitte roosasid või siniseid sipukaid) on kirjeldanud, kuidas osad inimesed lähevad lausa raevu. Halvakspanu (paraku ka sõim) on võrreldab riigivastase kuriteoga. Kuid mida peaks tegema näiteks DSD-lapse vanem? Ja miks ei suuda tädi Milvi ja onu Enn elada, kui Ennu vennalapse sugu ei tea?

Samamoodi võib see inimesi häirida, kui keegi ei jälgi norme, nt kui trollis istub meigiga või kleidiga mees. Pole muud soovitust kui – hinga rahulikult sisse, hinga rahulikult välja ja mõtle, et normid ja normaalsus on ajas ja kultuuris muutuvad. Samuti sõltuvad need tugevasti kontekstist (magamistoas püksid jalast ära võtta ja ennast sügada on okei, vanaema juures söögilaua ääres mitte). Igal pool ei ole meigitud ja kleidiga mees ühistranspordis tähelepanu äratav (nt New Yorgis). Sada aastat tagasi mõjus hoopis pükstega naine šokeerivalt. Jne.

urmi6

Nii et järgmine kord kui Tallink soovib teada, kas reisija Kristiina on mees või naine, või kui õpetaja kirjutab, et tüdrukute kehaline toimub Nõmme suusakeskuses, siis esita julgelt täpsustavaid küsimusi.

Pildid on Urmi Uuspõllu näituselt “Kes ma olen? – Inimene”. Aitäh, et lubasid kasutada!

Loe ka:

Mis on sugu? 1. osa

Mis on sugu? 3. osa – külastame loomaaeda.

0
FacebookTwitterEmail

Aita areneda Eesti feministlikul mõttel!

Sinu annetus aitab Feministeeriumit töös hoida — algatada uusi projekte, tasuda kaaskirjutajatele ja arendada kohalikku feministlikku mõtet.

Anneta

Loe ka

#masinpeseb #ahiküpsetab

Enne, kui Tuule sai kokkamisega algust teha, oli vaja veidi kraamida. Köögikapilt maandusid nõudepesumasinasse paar taldrikut ja söögiriista. Tuule avas…