Mul pole vähemuste vastu midagi, aga

Napoli pride 2010, Frederico Borghi

“Mul pole geide vastu midagi, aga miks on vaja seda tüütut paraadi teistele näkku hõõruda?”

“Ole, kes sa oled, aga ära sellest räägi, ära seda välja näita, ära tekita sellega probleeme.”

Thanks but no thanks.

Milleks kogu see kisa?

Sel nädalal toimub Riias Europride 2015, mille raames toimuvad töötoad, kontserdid, näitused ja muidugi pride’i paraad. LGBTQIA+ kogukonna liikmed ja toetajad tulevad kokku, et pidulikus ja lõbusas õhkkonnas oma identiteedi üle uhkust väljendada. Miks on aga säärane rõõmusõnum nii paljudele pinnuks silmas?

Avalike vastaste suhtumine on selge, teine lugu on aga nendega, kes väidavad, et on mainitud vähemuste poolt, kuid kelle jaoks on paraad midagi häirivat. Tihti võib kohata suhtumist, mis loob pildi pride’i paraadidest kui lärmakatest läbudest, kus napilt riietatud osalejad reklaamivad süütutele möödakäijatele kõlvatut käitumist. Selline suhtumine on mitmel põhjusel murettekitav.

Esiteks näitab see, kuidas laiem avalikkus kõnealuseid vähemusi ette kujutab. Tõepoolest riietavad mõned paraadi osalised end seksikatesse kostüümidesse ja tantsivad kohati ehk väljakutsuvalt, kuid see ei peegelda enamiku igapäevast käitumist. Pigem on see osa meie tänapäeva kultuurist, milles paljastav riietus pole juba ammu midagi uut. Ehk tekitab ebameeldivust pigem see, et tegu on poolpalja homoga?

Viimatimainituga seostub teine probleem. Eesti keeles nimetatakse pride’i sageli gei- või homoparaadiks, mis on üsna ebatäpne. Tegelikult hõlmab Pride kõiki seksuaalvähemusi ja sooidentiteete, millest geid on vaid üks osa. Ebatäpne nimetus kinnistab kogukonnast väärarusaama, muutes samal ajal nähtamatuks grupid, kes koos geidega samuti oma õiguste ja esindatuse eest võitlevad.

Põhiprobleemiks on aga kriitikast läbikumav “meie vs nemad” suhtumine. LGBTQIA+ kogukonna liikmeid ei nähta kui kaaskodanikke, kellele peavad samuti kehtima elementaarsed inimõigused, vaid kui Teisi, kelle võitlus õiguste eest ei puuduta ülejäänud rahvastikku. Paraad on midagi kummalist, mida Nemad korraldavad, ja see häirib teiste “normaalset” päevakulgu. Igaühele ei peagi värvilised rongkäigud meeldima, kuid peab mõistma, et antud juhul ei ole küsimus esteetikas, vaid inimeste eludes. Paljudele on pride üks vähestest hetkedest, mil nad saavad valjul häälel, naeratus näol väljendada oma tõelist olemust, ja see on vaevaga kättevõideldud hetk.

Pride annab vaigistatud ja nähtamatuks sunnitud inimestele hääle. Massina kogunedes näidatakse ümbritsevale maailmale, et ollakse olemas, ning iseendale, et ei olda üksi. Suurt inimgruppi ei saa ignoreerida ning ühiskonnas tekib dialoog, mis loodetavasti viib positiivsete muudatusteni. Samuti näitab see, et LGBTQIA+ inimesi leidub kõikjal ja nad on ühiskonna liikmed nagu teisedki.

Tumedates toonides algus

Pride’i paraadid said alguse 1970. aastatel ning on ajapikku kasvanud ülemaailmseks traditsiooniks. Lõbusal peol on aga vägivaldne ajalugu.

USAs, nagu ka mujal maailmas, peeti veel eelmise sajandi teisel poolel homoseksuaalsust vaimseks haiguseks, homoseksuaalne käitumine oli aga kuriteona karistatav. Kuna homoseksuaalsed inimesed ei saanud oma identiteeti avalikult välja näidata, tehti seda salaja kohvikutes-baarides-klubides, mis töötasid sageli ebaseaduslikult ning seetõttu vältisid enda huvides ka politseid. Üheks selliseks oli Stonewall Inn, baar New Yorki Greenwich Village’is, mis pakkus mingitki turvatunnet geidele, lesbidele, transsoolistele ja kodututele noortele.

Stonewalli mäsu 28. juunil 1969
Stonewalli mäsu 28. juunil 1969

28. juunil 1969. aastal tungis baari politsei ning arreteeris nii kliente kui töötajaid. Haarang ei läinud aga plaanipäraselt ning baari ette hakkas kogunema rahvamass, mis muutus aina rahutumaks ja agressiivsemaks. Lõpuks puhkes politsei vastu mäss. Kohalolnute sõnul juhtus kõik täiesti spontaanselt, kuid kõik tajusid, et selle taga oli aastakümnete jooksul kogunenud viha, valu ja igatsus inimväärse vabaduse järele. Kui järgmisel päeval rahvas kogunes taas, tunti, et tagasiteed enam pole. Esimest korda julgesid samasoolised paarid avalikult lembust välja näidata.

Järgmisel, 1970. aastal korraldati mitmes USA linnas paraad, et tähistada Stonewalli mässu aastapäeva. Iga järgneva aastaga osalevate linnade arv kasvas ning seda hakati tähistama ka Euroopas ja mujal maailmas. Ajapikku muutusid üritused erinevaid seksuaalseid ja sooidentiteete hõlmavaks ning sündmust hakati kutsuma pride’iks, sest marsiti uhkusega ja häbita.

Poliitiline pidu

Üleeuroopalist Europride’i on korraldatud alates 1992. aastast ja see toimub igal aastal eri linnas. Kui Lääne-Euroopas peetavad üritused on suured, kirevad ja rõõmsad pidustused, siis Riias näeb see tõenäoliselt veidi teistmoodi välja.

Nimelt on tegu esimese Europride’iga, mis toimub endises Nõukogude riigis. See avaldab õhkkonnale paratamatult suurt mõju. Kogu Ida-Euroopa on oluliselt vaenulikum LGBTQIA+ õiguste suhtes kui ülejäänud Euroopa riigid ning paljud neist, sealhulgas Läti, on seadusega välistanud samasooliste abielu. Mitmes riigis puuduvad ka seadused, mis kaitseks soo- ja seksuaalvähemusi diskrimineerimise eest. Samuti on Läti idanaaber viimastel aastatel šokeerinud maailma absurdsete ja represseerivate seadustega.

Riia Pride 2012
Riia pride 2012

Ometi on Lätis varem korraldatud väiksemaid paraade, hoolimata riigipoolse toetuse puudumisest ja vastaste vägivaldsetest rünnakutest, näidates üles julgust ja pühendumust oma eesmärgile. Ka Riia Europride on seega selgelt poliitiline üritus, mis lisaks tähistamisele nõuab tähelepanu ka inimõiguste ja -vabaduste teravale probleemile.

Paljud ütlevad, et Läti, nagu ka Eesti avalikkus pole veel valmis, et sellist üritust omaks võtta. Kuid muutused ei toimugi iseenesest. Enda ja teiste turvalisuse pärast muretsemine on mõistlik, kuid kannatajate vajadusi eirates antakse võim ja võit just neile, kes marssijaid kivide ja pudelitega ründavad. Ka Lääne muretud peod on üles ehitatud kunagistele võitlustele ja ohvritele.

Paraad võib mõne jaoks olla tüütu ja vastik. Paraadist veel vastikum on vaimse ja füüsilise vägivalla tolereerimine ja toetamine. Väidetavalt tegi keegi nalja: kui kamp vikerkaarevärvides imelikke läbi linna marsib, siis ei saagi aru, kas nad tähistavad võitu või valmistuvad sõjaks. Tõepoolest, tänaseks on väsimatult võideldes palju saavutatud. Aga naljast on asi veel kaugel.

Toimetas Aet Kuusik

0
FacebookTwitterEmail

Toeta meid!

Sinu annetus aitab Feministeeriumit töös hoida — algatada uusi projekte, tasuda kaaskirjutajatele ja arendada kohalikku feministlikku mõtet.

Anneta

Loe ka