Naiste hea karjääri tagavad mitmekesised oskused

Leena Linnainmaa. Foto: Keskuskauppakamari

Kuidas Soome naistel tööelus läheb ja milliseid takistusi nad oma karjääris kogevad? Kes vastutab naiste tööelude eest ja kas kvoodid võiksid aidata? Mida naised ise teha saavad? Nendel teemadel vestles Feministeerium hiljuti Soome Kaubanduskoja tegevdirektori asetäitja Leena Linnainmaaga.

Kuidas naistel Soome tööturul läheb?

Naistel läheb Soomes päris hästi, aga võiks veel paremini minna. Mõnes riigis ei paku kohalikud omavalitsused lastehoidu, Soomes kohustab neid selleks seadus. Kui omavalitsused ei suuda taskukohast ja kvaliteetset lastehoidu pakkuda, võivad vanemad kompensatsiooni nõuda. Meil on olnud selliseid juhtumeid. Otsest alumist vanusepiiri selleks ei ole. Ligipääs lastehoiule on kriitilise tähtsusega, et naised saaksid tööl käia. (Eestis on kohalikel omavalitsustel seaduse järgi kohustus tagada lastehoid alates 1,5 eluaastast. Toim)

Soomes on ka helde vanemapuhkuste süsteem. See on muidugi hea, aga mündi teine külg on see, et Soomes on naiste osalemine tööturul madalam kui Rootsis, kus mehed võtavad rohkem vanemapuhkust (Rootsis on vanemate vahel puhkus pooleks jaotatud. Oma osa võib üle kanda teisele vanemale, v.a. 90 päeva. Üksikvanem saab kogu puhkuse endale. Toim).

Kui vaatame juhtivaid kohti, siis seal domineerivad mehed. Börsiettevõtete nõukogudes on naiste osakaal kõrgem kui tegevjuhtkonna tasandil, kus neid on ainult 7%. Poliitilises sfääris on palju edusamme tehtud. Parlamendis on umbes 40% naisi ja valitsuses on naised samuti hästi esindatud. Meil on olnud naissoost president ja mitu peaministrit. Aga teistes sektorites on olukord kehvem, näiteks tehnoloogiasektoris ja metallitööstuses. Nii et kokkuvõttes on olukord varieeruv, aga oleme edusamme teinud.

Millal naised oma karjääris kõige rohkem takistusi kogevad? Millal probleemid algavad?

See juhtub tegelikult päris varakult. Näiteks on 30-aastastel kõrgelt haritud naistel raskem saada püsivat töökohta. Nad töötavad sagedamini tähtajaliste lepingutega, sest tööandjad kardavad, et nad lähevad vanemapuhkusele. Samal ajal hakkavad edutamised ja huvitavad koolitusvõimalused minema meestele. Aga näeme siin muutusi. Oleme uurinud naiste olukorda börsiettevõtetes ja näeme, et vanemates vanusegruppides on naisi väga vähe, aga nooremates vanusegruppides on neid juba rohkem. Nüüd on küsimus, mis edasi saab – kas nad jäävad alles või langevad välja?

Nii et naisi mitte ainult ei karistata siis, kui nad lapsi saavad, vaid juba siis, kui nad võiksid neid saada?

Nii on. Soomes võtavad naised 95% heldest vanemapuhkusest ja tööandjad ei karda, et mehed vanemapuhkusele läheksid (Eestis oli 2015. aastal meeste osakaal vanemahüvitise saajate hulgas 8%. Toim). Oleme kuulnud meestest, kes on tahtnud minna vanemapuhkusele, kuid kelle tööandja ei mõista seda, ning meestest, kelle naised on soovinud ise kogu puhkust kasutada. Selleks võib olla mitu põhjust. Et nad tahavadki kogu puhkust võtta. Aga võib olla ka teistsuguseid põhjuseid. Noored naised on välja toonud, et teised naised võivad neid kritiseerida, kui nad kuuekuuse lapse kõrvalt tööle tagasi lähevad. Kuigi nende mees on igati võimeline lapse eest hoolitsema. Ja see on väga kurb.

Kas Soomes on käimas diskussioon, kuidas suurendada meeste osakaalu laste eest hoolitsemisel, näiteks isadele mõeldud vanemapuhkuse osa suurendades?

Jah, seda on arutanud mitu valitsust. Mõned väljapakutud mudelid on aga väga kallid olnud. Näiteks mudel, kus mõlemale vanemale oleks ette nähtud kuus kuud ja lisaks veel pere peale kuus kuud, maksaks aastas 700 miljonit eurot. Süsteemimuudatus peaks finantsiliselt realistlik olema. Nüüd on esimest korda lisaks erakondadele ka mõned ametiühingud ja tööandjate liidud oma mudeleid välja pakkunud, nii et võibolla on nüüd edasi liikumiseks piisavalt üldist ja poliitilist tahet olemas. Tundub, et midagi hakkab muutuma, aga kui palju, on juba teine teema.

Kuidas naissoost juhte soome meedias kujutatakse? Kas näete, et see on paremaks läinud?

On küll. Viisteist aastat tagasi võidi meedias vabalt kirjutada, et ettevõtted ei vaja kohvikeetjaid ärinõukogudesse. Praegu nii enam ei kirjutataks. Vastupidi, meedia on väga toetav. See algas muide finantsajakirjanikega, kes jälgivad majandussuundumusi ja olid teemast huvitatud. Nendele järgnes peavoolumeedia ja nüüd on naisteajakirjad hakanud naissoost juhte portreteerima. Naisteajakirjad huvitusid teemast palju hiljem. Pean meedia huvi väga oluliseks, sest nii saavad ettevõtted aru, et see teema ei huvita ainult feministlikku liikumist ning et sooline tasakaal mõjutab ettevõtete avalikku kuvandit.

Eestis on nii, et iga kord, kui me räägime soolisest võrdõiguslikkusest, jõuame varem või hiljem kvootideni. Kvoote tegelikult seadusandlikul tasemel pole, soolise võrdõiguslikkuse seaduses on vaid väga pehme sõnastus, mille järgi riigi- ja kohalike omavalitsusüksuste asutuste komisjonides peavad võimaluse korral olema esindatud mõlemad sugupooled. Kuidas teil Soomes kvootidega lood on, kas seda meetodit kasutatakse ja kas te arutate nende üle?

Meil on olemas kvoot avaliku sektori komisjonide jaoks. Näiteks kohalikes omavalitsustes elamumajanduse, hariduse ja muude teemadega tegelevates komisjonides peab naiste ja meeste osakaal olema vähemalt 40%. See on seadusega kehtestatud kvoot. Lisaks on riigil eesmärk, mitte kvoot, et riigiettevõtete nõukogudes oleks ühte sugupoolt vähemalt 40%. Eesmärk püstitati 2004. aastal ja 2006. oli see juba saavutatud. Nii et alustasime üsna varakult. Aastal 2003 olime esimene riik, kes kasutas sõna “sugu” oma börsiettevõtete juhtimiskoodeksis (The Corporate Governance Code). Meil ei olnud isegi mingit soovitust seoses soolise võrdõiguslikkusega, aga juba sõna ise oli revolutsiooniline. Pärast seda tekkis ka palju poliitilisi arutelusid kvootide teemal ja surve suurenes. 2008. aastal andsime soovituse, et mõlemad sugupooled peaksid olema esindatud ärinõukogudes ning kui seda ei ole, peab ettevõte avaliku selgituse andma. Ja see muutis palju. Sellel ajal puudusid naised umbes poolte ettevõtete nõukogudest. Praegu on meil üheksa väikest ettevõtet, mille nõukogud on all-male. Minu seisukoht on, et ärisektor peaks ise aktiivne olema selles küsimuses.

Seadustatud kvoodid ei ole paindlikud ja nad ei mõjuta tegelikku probleemi, milleks on naiste pealekasv tegevjuhtide tasandile. Olen jälginud saksa ja prantsuse teed, kus ärisektor ei olnud aktiivne ning see lõppes poliitilise otsusega. Äridel ja riikidel on siiski võimalus valida teine tee ja meie oleme seda teinud. Järgmisel aastal vaatab valitsus üle, kas nad on arenguga rahul või kas seadusandja peaks midagi tegema. Nii et on erinevaid teid ja meie tee on see, et me ei taha seda poliitikute kätte jätta. Hea juhtimise koosseisu nimel tööd teha on ärisektori ülesanne.

Kes vastutab naiste tööelude parandamise eest – kas valitsus, tööandjad või naised ise?

See on kõigi kolme vastutus. Valitsuse vastutus on luua infrastruktuurid, nagu hea kvaliteediga ja taskukohane lastehoid, samuti julgustada naisi õppima tehnilisi ained, kuna paljudes riikides – ja kindlasti Soomes – õpib liiga vähe naisi selles sektoris. Lisaks struktuuridele on vaja teatud seadusandlust, näiteks diskrimineerimisevastast seadusandlust.

Tööandjate vastutus on analüüsida enda ettevõtte olukorda. Kas meil on nii öelda klaaslagi? Kas on mõni tasand, kus naisi üldse ei ole ja miks see nii on? Tööandjad vastutavad selle eest, et neil oleks parimad võimalikud juhid, et neil oleksid avatud silmad, head värbamisprotsessid ja võibolla läheb vaja ka paindlikke töövorme.

Naiste vastutus on mõelda oma karjäärile ja teha valikuid. Kõik ei ole huvitatud karjäärist, ka mehed mitte, aga kui sa oled, siis mõtle selle peale, et oma oskusi laiendada ja mitmekesistada. Võibolla pead mõtlema, kuidas oma kodust koormust vähendada seda pereliikmete vahel ümber jagades või teenuseid sisse ostes. Erialaselt tuleks delegeerida rohkem ja mitte olla liiga kriitiline, sest see võib viia ülekoormuseni. Nii tööandjad kui ka naised võiksid mõelda mentorprogrammide peale.

Nii et see ei ole ainult ühe osapoole vastutus. Ja see ei ole ühe osapoole süü. Aga selleks, et midagi muuta, tuleb igal osapoolel midagi teha.

 

 

Leena Linnainmaa on Soome Kaubanduskoja tegevdirektori asetäitja. Ta on äriõiguse ja väärtpaberiõiguse ekspert ning juhib Soome Kaubanduskoja naisjuhtide programmi. Loe ka Soome Kaubanduskoja 20 soovitust, kuidas naisjuhte toetada.

5
FacebookTwitterEmail

Aita areneda Eesti feministlikul mõttel!

Sinu annetus aitab Feministeeriumit töös hoida — algatada uusi projekte, tasuda kaaskirjutajatele ja arendada kohalikku feministlikku mõtet.

Anneta

Loe ka

Imetada või mitte imetada?

NB! Lugu täiendatud Eesti Ämmaemandate Ühingu kommentaariga! Viiekümendate keskpaiga USAd iseloomustas imikute kõrge suremus, mis ajendas paljusid emasid toitma oma…