Naiste seksuaalsuse häbistamine ja vägistamiskultuur astuvad ühte jalga

Foto: Rosea Lake, Judgements, roseaposey.tumblr.com

Vägistamine on fundamentaalselt vale ja kriminaalselt karistatav ning ka ühiskondlik arvamus on selles üsna ühene. Seda nii feministide kui ka mitte-nii-feministide ringkondades. Vägistamise definitsiooni teemal aga tekivad juba vaidlused. Traditsioonilisemates riikides puudub abielusisese vägistamise definitsioon. Või arvatakse, et teatud riietuse või purjusastmega on vägistamine paratamatu ja see on natuke naise enda süü. Nendest üsnagi levinud arvamustest tuleb ka termin “vägistamiskultuur” ehk keskkond, kus pisendatakse ja normaliseeritakse vägistamisintsidente, kas süüdistades ohvrit vales riietuses, vales kainusastmes, vales kohas liikumises või inimeste liigses usaldamises. Sellest hoolimata kehtib siiski konsensus, et vägistamine iseenesest on halb ja seda peaks vähem olema.

Kui aga liikuda temaatikas vaikselt teisele poole ja arutleda, et ka naised on seksuaalsed olendid, naistele võib seks meeldida ja naistel võib olla mitu seksuaalpartnerit nagu meestelgi, ilma et ta „väärtus” sellest kuidagi muutuks … Siis hakkab toetajaskond vaikselt väiksemaks muutuma, seda teinekord ka muidu suhteliselt (vähemalt Eesti kontekstis) feministlikult mõtlevate indiviidide seas. Sest leebelt väljendudes on naiste seksuaalsus tabu. Aga ilma sellest tabust üle saamata ei ole meil võimalik muuta ka vägistamiskultuuri.

Kui lihtne on öelda “jah”?

Suur osa praegustest vägistamisvastasest kampaaniatest räägib kahte asja – et no means no ja osalt ka juba, et only an enthusiastic yes means yes. Ehk et iga “ei” tähendab just täpselt seda, mitte võimalikku kutset edasi tegutseda. Või siis, et “ei” puudumisest ei järeldu nõusolek, inimene peab entusiastlikult samuti seksi tahtma ja väljendama seda verbaalselt.

Aga kui lihtne on naisel praeguses maailmas entusiastlikult „jah“ öelda ning kui tõsiselt tema „ei“-d võetakse? Kui palju levib suhtumist, et mees, kellel on palju sekspartnereid, on lihtsalt tõutäkk, edukas jahimees? Kui mees teeb püsisuhtes kõrvalehüppe, siis oleme ühiskondlikult jõudnud sinna, kus juba hakatakse natukene halvasti vaatama. Ent samas mitte ka liiga palju, sest vaadates presidendipaari afääre, siis Toomas Hendrik Ilvest kiideti uue noore naise saamise puhul, samal ajal kui Evelini suudlus teise mehega sai üleüldise ühiskondliku hukkamõistu osaliseks. Naiste kohta ilmuvad kiiresti retoorikasse sõnad nagu “kerglane” ja “ringi tõmbama”, „litsi lööma“, „lõdva püksikummiga“. Jah, “ringi tõmbamist” kasutatakse meestegi kohta, aga paratamatu normaalsuse kirjeldamiseks, mitte hukkamõistuks, kuid ma ei ole küll kuulnud, et mõnda meessoost isikut süüdistataks lõdvas püksikummis. Naistel ei tohi olla palju sekspartnereid, või kui ka on, siis ta ei tohi sellest avalikult rääkida või sellega kuidagi vahele jääda. Paljud juhusuhted teevad naisest „kerge“ naise, mitteväärtuslikku, kõigile kättesaadava.

Süütu ja süüdi

Enamik seksihäbist tuleb kristlusest (eriti katoliiklusest): kui enne abielu on seksitud, siis pole naine enam “puhas”; väljaspool abielu ja lastesaamise-eesmärki ei tohi seksi üldse eksisteerida. Miskipärast meestele seda stigmat külge pole poogitud. Võib-olla meditsiinilisest valeinfost, et erinevalt meestest on naiste “süütus” on kuidagi tõestatav. Milline kaunis semantika, eksole – kui pole süütu, siis on süüdi?

Üks müüditratitsiooni sümbol. Foto: Jean-François Chénier
Üks müüditratitsiooni sümbol. Jean-François Chénier / Creative Commons

Peale selle, et naine peab oma puhtust säilitama ja mitte end rohkete seksuaalpartneritega räpaseks tegema, on kasutusel ka retoorika, visuaalsed kujundid ja narratiivid, mis väidavad, et seks on meeste asi, mis toimub nende eestvedamisel. Näiteks 2006. aasta seksiostuvastase kampaania sõnum oli „Bordellis käimine on sama hea kui jahipidamine loomaaias“. Hüüdlause annab märku, et meestele võrdub seks jahipidamisega. See paneb naise saaklooma rolli, kellele seks tähendab midagi soovimatut ja mille jaoks tuleb ta jõuga vallutada. Võrreldes seksuaalkogemust jahipidamisega loomaaias, kus saagi jahtimise võlu puudub, sedastab see lause kaudselt ka, et õige seks toimub nii, et naine vastu puikleb ja teda tuleb murda.

Kas sellise mõtteviisiga ühiskonnas saab minna naine vabalt kellelegi ise seksiks ettepanekut tegema? Ilmselt mitte, sest aktiivselt “jah-i” väljendav naine on väljaspool normaalsust. Ka mehed võivad ettepaneku eest kõrvakiilu saada, aga sama küsimus meesterahva suust ei oleks kuskilt otsast nii ennekuulmatu, šokeeriv või taunitav kui naiste puhul.

Naiste seksuaalsus peab kuuluma naistele

Sellise mõtteviisiga ühiskonnas naine pigem teeb nägu, et teda eriti seks ei huvita, isegi kui see on vastupidi. Sest nii on teda filmid ja raamatud mõjutanud. Seks on meeste asi ja naised lohisevad lihtsalt järel. Hullemal juhul õpetatakse kaasa minema ka ilma enda soovita, piisab vaatamaks suvalisse kollasemat sorti naisteajakirja, kus väidetakse läbi aastate, et peamine viis mehe suhtes hoidmiseks on ohtralt seksi – olenemata sellest, kas naisel selle vastu parasjagu huvi on või mitte. Nagu autor ja aktivist Heather Corinna on öelnud: “Kogu meie dokumenteeritud ja kõrgelthinnatud inimajaloo jooksul on mehed valitseva klassina olnud niisamuti naiste kui omaenda seksuaalsuse peremehed (isegi siis, kui neil esimesega mingit pistmist pole).”

promiscuity
Ambivalently Yours / Creative Commons

Kui naistel on piinlik häbistamisekartuses “jah” öelda (eriti kui see tuleb esimesena), siis olemegi situatsioonis, kus esineb “ei”-sid, mis pole “ei”-d. Neid, mida mehed justkui vallutama peavad. Ja lähisuhtes võib naisel olla tunne, et tal üldse pole õigustki “ei” öelda. Ma ei taha väita, et see on naiste süü, et nad segaseid signaale saadavad. See on ühiskonnas levinud mõtteviis, mis eeldab naistelt puritaanlikku puhtust. Samuti ei õigusta ma kuidagi neid inimesi, kes ei-sõnast hoolimata edasi pressivad. Seda ei tohi mitte kunagi teha ega õigeks pidada. Ühiskonnas, kus naisi hoiavad ühiskondlikud normid tagasi, on normaalsus, et mehed tegutsevad “ei”-d kuuldes edasi. See kestab seni, kuni naised on vallutatava rollis ja neid ainult nii nähakse – nagu saakloomi, mitte võrdseid. Kuni naisi ei saagi seks huvitada ja partneri rollis on naistel vaat et kohustus seda pakkuda. Kuni naised ei tohi avalikult seksist sama huvitatud olla kui mehed.

Loe ka

Häbitu ettepanek

Sõnastik: libustamine ehk slutshaming

0
FacebookTwitterEmail

Aita areneda Eesti feministlikul mõttel!

Sinu annetus aitab Feministeeriumit töös hoida — algatada uusi projekte, tasuda kaaskirjutajatele ja arendada kohalikku feministlikku mõtet.

Anneta

Loe ka